Jumal kuulas pealt
18.08.2007 - (1403)

Mal.3,13-18: "Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Jehoova. Aga teie ütlete: "Mida me Su kohta oleme rääkinud?" Te ütlete: "Ilmaaegu on Jumalat teenida! Ja mis kasu on meil Tema käsu täitmisest või leinariietuses vägede Jehoova palge ees käimisest? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid! Needki elavad edasi, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad!" Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja Tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime! Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib! Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes Teda ei teeni!"
Sel ajal, kui prohvet Malakia need read kirjutas, oli Iisraeli rahvas enamuses läinud Jumalast väga kaugele. Oli tõepoolest pime aeg. Vohas patt, valitses uskmatus. Enamus inimesi läks oma teed, osutades vähe tähelepanu Jumala tahtele, Tema teedele. Nad naersid prohvetite üle ja põlgasid Jumala käske.
Kas ei kõla see kõik tuttavana? Kuid isegi kogu selle pimeduse sees oli Jumalal ülejääk – need, kes olid jäänud Talle ustavaks. Jah, Jumalal on alati olnud ustav jääk – rahvas, kes on Teda austanud ja püüdnud elada Tema tahte järgi. Kui nad tol ajal nägid seda vaimulikku pimedust, hoidsid nad kokku, et üksteist vastastikku toetada ja julgustada. Neid polnud palju, kuid nad olid otsustanud jääda Jumalale ustavaks iga hinna eest. Sageli kohtusid nad salastatud paikades, mitte templis ega avalikes sünagoogides, et julgustada üksteist ja tõsta üksteise meeleolu, rännates siin võõral maal. Nad olid Uue Testamendi ajal üsna tavaliseks saanud põrandaaluse koguduse eelkäijad.
Mis siis toimus nendel kokkusaamistel? Nad mõtlesid Jumalast. Nad rääkisid Jumalast. Nad laulsid Jumalast, Jumalale ja Jumala kiituseks. Kõik, mis nad mõtlesid, rääkisid või tegid, keerles ümber Jumala. Ja sissejuhatuseks loetud teksti 16. salmis on kirjutatud, kuidas Jumal reageeris kõigele sellele.
Ta pani tähele, mis toimus. Ta kuulas väga hoolikalt nende vestlust. Jah, Ta pani hoolsalt tähele ka seda, mida rääkisid teised – need, kes hoolisid rohkem maistest asjadest kui Jumalast. See selgub sissejuhatuseks loetud teksti algusest, kus Jumal ütleb: "Teie sõnad mu kohta on karmid... Aga teie ütlete: "Mida me Su kohta oleme rääkinud?" Te ütlete: "Ilmaaegu on Jumalat teenida! Ja mis kasu on meil Tema käsu täitmisest või leinariietuses vägede Jehoova palge ees käimisest? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid! Needki elavad edasi, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad!"
Kas pole meilgi vahel kiusatust õelaid kadestada. Neil läheb materiaalselt sageli paremini kui meil. Jumal loeb meie selliseid mõtteid! Jumal kuuleb meie selliseid sõnu! Jumal näeb, milline on sealjuures meie nägu! Jah, Jumal kuulab pealt! Meile võib see mitte meeldida, aga Jumal kuulab kõike pealt! Nii et parem vaadakem, mida me mõtleme, räägime või teeme!
Jumalal polnud seda meeldiv kuulda. Kuid seda magusam oli Tema kõrvadele jutt, mis kostus ühest teisest kohast, ühelt väikese grupi kogunemiselt, kus tänati, kiideti ja ülistati Tema nime.
Jumal kuulas pealt. Piltlikult öeldes, Ta kummardus, et kuulata nende vestlust, nagu lapsevanem kummardub, et tähelepanelikult kuulata oma väikese lapse juttu. Ta palus inglitel olla tasa, et Ta ikka hästi kuuleks. Ta palus, et nad hetkeks katkestaksid mängu oma kanneldel.
Neil pimedatel päevadel, mil oli nii väga vaja vaimulikku ärkamist, olid – tänu Jumalale! – siiski mõned inimesed, kes mõtlesid Jumala nimele ja Tema aule. Nad rääkisid Temast, austasid Teda, armastasid Teda ja käisid koos, et vestelda Tema armust ja imelistest tegudest. Ja kui nad seda tegid, kuulas Jumal pealt.
See, et meid pealt kuulatakse, võib olla väga ebamugav, ebameeldiv, lausa piinlik. Kindlasti ei tahaks me, et meid pidevalt pealt kuulataks! Kuid me võime käituda ka nii, et me lausa soovime, et meid kuuldaks! Me palume: "Jumal, kuule meie palvet!" Me soovime, et Jumal kuuleks meid siis, kui me läheme Tema ette valitud sõnadega. Kuid tänasest kirjakohast õpime, et Jumal kuulab pealt kõike! Kui Ta kuuleb meie palveid, siis Ta kuuleb ka kõike muud, mida me räägime! Valvame siis oma suud ja südant!
Väike Jumala laste grupp vestles omavahel – Jumal kuulas pealt – ja nende jutt oli kui muusika Jumala kõrvadele! See meeldis Jumalale niivõrd, et Ta käskis kirjutada selle raamatusse! Just seda teeb Jumal ka täna. Ta kuulab meie vestlusi, palveid ja tunnistusi – ja kui need on Talle meelepärased, kutsub Ta ingli, et need üles kirjutada. Muidugi kirjutatakse üles ka meie halvad mõtted, sõnad ja teod – kuid teise raamatusse! Ma usun, et halbade tegude raamat hävitatakse ükskord, kuid heade mõtete, sõnade ja tegude raamat meeldib Jumala sedavõrd, et – ma usun – Ta säilitab seda igavesti!
Jumal kuulas, mida Tema ustav jääk rääkis. Kuningad andsid välja seadusi, kuid Jumal kuulas oma lapsi; kindralid jagasid käske, kuid Jumal kuulas väikest gruppi inimesi, kes Teda ülistasid; õigusemõistjad esinesid oma kõnedega kohtus, kuid Jumal kuulas oma jääki; poliitikud pidasid oma kõnesid, kuid Jumal ei kuulanud neid – Tema kõrvad olid häälestatud kuulama oma ustavaid järgijaid.
17. salmis ütleb Jumal: "Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan! Ja ma olen neile armuline." Üks teine tõlge ütleb: "Sel päeval, mil ma kogun oma kalliskivid, tuletan ma meelde seda rahvast ja säästan neid."
Oled sina üks Jumala kalliskividest? Kas Ta osutab sulle erilist tähelepanu, kuulab sind pealt, kuna su elu keskpunkt on Jumal? See on enam kui olla lihtsalt kristlane; see on olemine selline kristlane, kelle ainus soov on elada Jumala tahte järgi. Vaadakem mõningaid asju, mis tegid neist inimestest Jumala kalliskivid.
1. NAD JÄID JUMALALE USTAVAKS. Polnud kerge jääda sellise üldise ärataganemise ajal Jumalale ustavaks. Kõikjal valitses korruptsioon ja silmakirjalikkus – nagu ka tänapäev. Kunagi pole olnud kerge käia Jumala teel. See on kitsas tee. Kuid Jumalal on alati olnud jääk, kes on jäänud Talle ustavaks, minnes sisse kitsast väravast ja käies kitsal teel.
See jääk ütles: "Needku maailm Jumalat, meie ülistame Tema nime." Nad seisid õiguse eest ebaõiglases ühiskonnas. Nad kummardasid Jumalat regulaarselt, nagu Taaniel. Nad talusid mõnede perekonnaliikmetegi ja kaaslaste pilget. Ja Jumal vaatas taevast alla sellele ustavate grupile ja ütles naeratades: "Nad on minu erilised kalliskivid, nad kuuluvad mulle, nad on mu eraomand."
Saksa keiser 18. sajandist Friedrich Suur oli pilkaja, kuid tema suur väejuht Von Zealand oli pühendunud kristlane. Ühel kogunemisel viskas kuningas labast nalja Jeesuse üle ja saal rõkatas naerust. Von Zealand tõusis väärikalt ja ütles: "Teie Kõrgeausus. Te teate, et ma ei ole kartnud surma. Ma olen võidelnud ja võitnud sulle 38 lahingut. Nüüd olen ma vana mees. Varsti lähen ma selle juurde, kes päästis mind mu pattudest – Tema juurde, keda te praegu pilkate." Väriseva häälega vastas keiser: "Kindral Von Zealand, palun vabandust, palun vabandust!" Ja naerusumin vaibus kiiresti.
Sa võid pidada end kristlaseks, aga kui sa ei seisa Jumala eest kodus, koolis või töökohal, ei ole Sa Jumala eriline kalliskivi! Sa võid pidada end kristlaseks, aga kui sa ei hooli piibliuurimisest ja palvest ja tunnistamisest ja oma kogudusest, ei ole Sa Jumala eriline kalliskivi, sest sa ei mõtle ega räägi Temast, andes Talle võimaluse sind rõõmuga pealt kuulata. Jumala kalliskivi jääb Talle ustavaks igas olukorras.
2. NAD PIDASID KÕRGEKS JUMALA NIME. Mal.3,16 lõpus on kirjutatud, et "Tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad Tema nime." Nad tundsid aukartus Jumala ees. Nad tunnetasid Tema suurust. Nad mõtlesid Tema vägevatele tegudele. Nad uskusid, mida prohvetid olid Temast öelnud ja kirjutanud. Oma sõnade ja tegudega austasid nad Tema nime.
Piibli Laulude raamat algab sõnadega – Ps.1,1.2: "Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Jehoova käsuõpetusest ja kes uurib Ta käsuõpetust ööd ja päevad!"
Tänapäeval ei mõisteta Jumala pühadust, Tema auväärsust, majesteetlikkust, isegi mitte enamus kristlaste poolt, isegi mitte kirikus. Me räägime ja sosistame ning teeme igasuguseid märkusi isegi jutluse ja palve ajal – vähemalt oma mõtetes. Vähesed annavad aru, et nad on püha ja aulise Jumala ees.
Ühele pühendunud kristlasele öeldi vaimustuses: "Milline suur usk sul on!" Selle peale vastas kristlane: "Ei, vaid milline suur Jumal mul on!"
3. NAD RÄÄKISID OMAVAHEL JUMALAST. Seda juhtub küll tänapäeval üsna vähe – isegi kirikus! Aga need inimesed, kellest me alguses lugesime, need Jumala kalliskivid, kui nad kogunesid, ei veetnud aega kedagi taga rääkides või kritiseerides, rääkides oma muredest ja probleemidest või poliitikast või ilmast. Nad valisid teadlikult seda mitte teha. Nad valisid rääkida Jumalast. Nad tunnistasid Jumala abist ja õnnistustest. Nad rääkisid palvevastustest.
Olete te märganud, et igaüks, kes on armunud kellessegi või millessegi, räägib aina sellest isikust või asjast? Inimene, kes on armunud autodesse, räägib aina autodest. Inimene, kes on armunud sporti, räägib aina spordist. Inimene, kes on armunud muusikasse, räägib aina muusikast. Ja inimene, kes on armunud Jeesusesse, räägib aina Jeesusest.
Üks mees abiellub ja teeb plaane mesinädalateks. Ta ostab ühe pileti, annab selle oma vastsele abikaasale, öeldes: "Sõida ära ja veeda lõbusalt aega."
Naine ütleb: "Aga kas sina ei tulegi?"
Mees ütleb: "Kas ma pean seda tegema, et olla abielus?"
Naine ütleb: "Ei pea, aga ma lootsin, et me läheme koos."
Mees vastab: "Vaata, me abiellusime, eks ju? Ma lihtsalt ei taha võtta seda liiga fanaatiliselt!"
"Aga," vastab naine, "minu arvates ei ole minu poolt fanaatiline paluda sul tulla koos minuga mesinädalatele."
Mees vastab: "Aga mina olen juba näinud Niagara Juga. Sina mine sinna. Mina sõidan San Franciscosse."
Naine vastab: "Vaata, inimesed, kes armastavad teine-teist ja abielluvad, reisivad koos ja teevad asju koos ning veedavad aega koos! See on ju abiellumise mõte!"
Prohvet Malakia ajal vaatas Jumal maad ja nägi pilkast pimedust. Igasse kõrgemasse paika ja igasse nurka oli püstitatud ebajumal. Jumal mõtles: "Ma ei valmistanud inimest selleks. Ma valmistasin inimese, et ta mind armastaks ja minuga suhtleks."
Jumal oli kurb, sest keegi ei paistnud Teda tundvat, keegi ei rääkinud Temast või Temaga. Siis äkki kuulis Ta häält. Ta kummardus veidi allapoole ja kuulis sõnu: "Ma armastan Jumalat!" Ta vaatas ja nägi väikest gruppi inimesi. Nad rääkisid ja tunnistasid Temast – nii avalikus teenistuses kui omavahel vesteldes. Ja Jumala meel läks rõõmsaks ning Ta ütles: "Nemad on mu kalliskivid, minu eriline omand, kelled ma toon enda juurde igaveseks!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv