Kuidas elada viletsuses
18.11.2006 - (1744)

Flp.1,12-21: "Aga ma tahan teada anda teile, vennad, et see, mis minuga on juhtunud, on andnud evangeeliumile veel rohkem hoogu, nõnda et kogu kohtukojas ja kõigile muile on saanud avalikuks, et ma olen ahelais Kristuse pärast ja et suurem osa vendi mu ahelate tõttu on saanud vahvaks Issandas ja palju rohkem julgevad kartmatult rääkida Jumala sõna. Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, kuid mõned ka hea meelega. Teised kuulutavad armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi kaitsmiseks, teised aga kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhtast meelest; nad ju mõtlevad suurendada minu vangipõlve viletsust. Aga mis sellest? Kui aga Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu silmakirjaks, olgu tõemeelega, ja sellest ma rõõmutsen ja tahan ka edaspidi rõõmutseda; sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie palve kaudu ja Jeesuse Kristuse Vaimu abil minu kindlat ootust ja lootust mööda, et ma milleski ei jää häbisse, vaid et Kristus nüüdki, nagu ikka, täie julgusega saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi. Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu."
Iga inimene kohtab elus raskusi – suuremaid ja väiksemaid. Mõni asi on kadunud, mõni suhe purunenud. Ebaõnn, ebaõiglus, õnnetus, haigus... Kuid vähe on neid inimesi, kes on elanud sellises viletsuses nagu Paulus. Ja mida ta sellises äärmises viletsuses mõtleb? Ta kirjutab: "Aga ma tahan teada anda teile, vennad, et see, mis minuga on juhtunud, on andnud evangeeliumile veel rohkem hoogu."
Nagu valguskiir tuleb selline sõnum apostel Pauluselt Rooma vangla sünges kongis. Sa võid panna kotka puuri, kuid ta tõuseb varsti seal kõige kõrgemale õrrele. Sa võid panna Jumala mehe vanglasse ja aheldada ta põranda külge kahe relvastatud valvuri vahele, kuid tema vaim jääb vabaks ja tõuseb kõrgustesse. Üks inimene ei saa vangistada teise inimese vaimu. Mitte et keha vangistamine oleks kerge ka kergesti võetav asi. Paulus oli "ahelais" täielikus viletsuses.
Juba see oli viletsus, mida ta koges füüsiliselt. Kuid ka tema vaimul polnud hoopiski mitte kerge. Ta oli Jeesuse poolt kutsutud kuulutama paganaile evangeeliumi. Ta oli väga elav, liikuva eluviisiga agar tööline. Tundes tõsist muret kadunud hingede pärast, oli ta rajanud hulga kogudusi, kes kõik ootasid temalt juhtimist. Ja siin ta nüüd on – lukustatud väikesesse kongi, aheldatud, võimetu tegema neid südameasju. See on ju viletsus!
Ja siiski, kuigi ta kahtlematult tundis seda viletsust, ei istunud ta küüru tõmbununa, ringutades käsi, või surudes neid kõvasti rusikasse, närides küüsi või katkudes oma juukseid, vaid suutis näha kõiges selles midagi head, midagi positiivset, kirjutades sõpradele: "Aga ma tahan teada anda teile, vennad, et see, mis minuga on juhtunud, on andnud evangeeliumile veel rohkem hoogu."
Ta oli õppinud oma Issandalt, kuidas käituda ka kõige suuremas viletsuses! Sellest tunnistab ta ise samas kirjas – Flp.4,11-13: "Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks."
Kõik me kogeme aeg-ajalt nurjumisi, pettumusi, viletsust. Need võivad olla mitte seotud vanglaga, kuid need on sama reaalsed. Meil pole piisavalt aega, et teha asju, mida soovime teha või mida tuleb teha. Pole piisavalt raha kuu lõpus. Mälu veab alt. Pettumused ja õnnetused perekonnas. Tööga seotud nurjumised. Haiged omaksed või põeme ise mõnd rasket haigust. Püüame juhtida kedagi Kristuse juurde, kuid inimene ei võta vedu. Püüame vabaneda mõnest halvast harjumusest. Püüame kaalus maha võtta. Sõidame oma uue autoga teel otsa põdrale.
Üks naine helistas politseisse ja teatas, et tema keldris on skunk ehk rahva keeli tõhk. Mida teha? Sealt soovitati, et ta puistaks leivaraasukestest tee keldrist taga-aeda ning ootaks, kuni skunk läheb seda rada mööda välja. Veidi aja pärast helistas naine uuesti politseisse ja teatas: "Ma tegin täpselt nii, nagu te ütlesite – ja nüüd on mul keldris kaks skunki!"
Selliseid ja sarnaseid asju võib juhtuda ja juhtubki meie kõikidega! Mida siis teha? Kuidas nende asjadega toime tulla? Kuidas elada viletsuses?
Paljud kaotavad enesevalitsemise, vihastavad. Mõned loobuvad – ka kirikus käimisest! Teised sattuvad depressiooni. Mõned muutuvad kibestunuiks ja küünilisteks. Kõikjal on murdunud inimesi, sest neil puuduvad vaimulikud kaitsevahendid elustressi vastu.
Siin võime õppida midagi Pauluselt. Kuidas suutis tema elada viletsuses?
1. Ta suutis näha trellide asemel tähti! Seda küll ülekantud tähenduses, sest vaevalt et ta rooma vanglast taevatähti sõna otseses mõttes nägi. Aga me mõistame seda kõnekujundit: Ta suutis näha trellide asemel tähti! 18. salmis ta kirjutab: "Ja sellest ma rõõmutsen ja tahan ka edaspidi rõõmutseda."
Mille üle ta rõõmutses seal vangikongis? Selle üle, et hoolimata tema vangistamisest kuulutatakse evangeeliumi ikkagi! Ja veel agaramalt! Kuna nende juht oli vangis, suurendasid usklikud, koguduse lihtliikmed oma jõupingutusi. Isegi tema vaenlased või rivaalid intensiivistasid oma ponnistusi, kasutades ära tema vanglasoleku, kuulutades Kristust küll "kadeduse ja riiu pärast," küll "kiusu pärast, mitte puhtast meelest." Ta kirjutab: "Kui aga Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu silmakirjaks, olgu tõemeelega, ja sellest ma rõõmutsen ja tahan ka edaspidi rõõmutseda."
Neli korda vihjab ta selles kirjas oma "ahelatele," kuid neli korda enam, kuusteist korda kasutab ta sõnu "rõõm" ja "rõõmustama."
Vaadake teda! Seal ta istub – evangeeliumi kuulutamise kuriteo eest! Ta ei tea, kas ta veel kunagi saab sealt välja. Ta ei tea, kas ta ühel päeval viiakse hukkamisele. Ja ometi, selle asemel, et hädaldada kibestumises ja enesehaletsemises, on ta rahulik ja isegi rõõmus!
Samast vanglast kirjutab ta kristlastele Efesoses – Ef.1,3: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus Kristuses."
Jah, ta istub vanglas. Kuid tema mõtted ei ole vangistatud! Mõtetes on ta vaba. Isegi hukkamisele või surmale vaatab ta positiivselt, kirjutades algkirjakoha 21. salmis: "Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu."
See on kristlase vanglausk! See on selline vaimulik küpsus, mis võib taluda igasugust proovi, sest see vaatab tulevikku, igavikku.
Me kõik oleme kuulnud nn. "tähtede sajust" kui ajamärgist (näit. Mat.24,29). Kui see tabas 1833. aastal Uus-Inglismaad, olid inimesed väga kohkunud ja arvasid maailma lõpu saabunud olevat. Keegi koguduseliige tormas oma vana pastori juurde ja pasundas: "Maailma lõpp on käes! Maailma lõpp on käes!" Kirikuõpetaja vastas rahulikult: "Hea küll, mis siis ikka, me saame ka ilma selleta hästi hakkama!"
Ka see jutlustaja suutis näha trellide asemel tähti! Ja eks see olegi ju põhjus rõõmustamiseks, kui see maailm lõpeb! See peabki lõppema, et anda ruumi uuele!
2. Teiseks võime õppida Pauluselt seda, et ta suutis muuta oma vangistuse väärikaks. Nagu Joosep ütles oma vendadele – 1.Ms.50,20: "Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks." Paljude inimeste arvates oli Paulus keiser Nero vang, kuid Paulus ise pidas end Issanda vangiks! Kirjutab ta ju efeslastele – Ef.3,1: "Seetõttu mina, Paulus, olen Kristuse Jeesuse vang teie pärast, paganad." Ka kirjas Fileemonile nimetab ta end Jeesuse vangiks (Flm.1,1.9).
Ka teab Paulus, miks on ta seal: evangeeliumile suurema hoo andmiseks! Ta oli seal Jumala tahtel ja Tema teenistuses! Missiooniga – nagu Joosepki!
Kust selline julgus ja optimism. Ta oli veendunud selles, mida ta kirjutas roomlastele 8,28: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud." Tagasi vaadates on nii mõnigi viletsus meie elus osutunud meile kasuks, õnnistuseks! Ja meie läbi teistele! Ja Jumalale auks!
Paulus suutis näha hetkeolukorrast kaugemale; ta uskus võidusse, sest tema elu ja töö olid Jumala kätes. Ta mõistis, et ei ole niivõrd oluline, mis MEILE juhtub, kuivõrd see, mis MEIS juhtub. Viletsus võib tuua meid lähemale Jumalale – lähemale võidule.
Esiteks õppisime Pauluselt, et ta suutis näha trellide asemel tähti! Teiseks õppisime temalt, et ta suutis muuta oma vangistuse väärikaks, näha end Issanda vangina.
3. Ja kolmandaks võime õppida Pauluselt, et ta kasutas ära oma vanglas oleku, andes seal veenva ja efektiivse tunnistuse. Flp.1,13 kirjutab ta: "...nõnda et kogu kohtukojas ja kõigile muile on saanud avalikuks, et ma olen ahelais Kristuse pärast." Et saada aimu, kes olid need "kõik muud," võime lugeda Flp.4,22: "Kõik pühad saadavad teile tervitusi, aga iseäranis need, kes on keisri perest." Nii kõrgele ulatus tema tunnistus, võites hingi Kristusele! Vaevalt, et see oleks olnud võimalik tema vabaduses olles!
Vanglast jätkas Paulus oma misjonitööd. Ta kirjutas epistlid filiplastele, koloslastele, efeslastele ja Fileemonile. Need on olnud õnnistuseks miljonitele, kes pole ise näinud Pauluse palet ega kuulnud tema häält.
Charlotte Elliott oli voodisse aheldatud invaliid 37 aastat. Andunud kristlasena igatses ta teha midagi Issandale. Ja seal oma haigevoodis kirjutas ta sõnad ühele enim lauldavale vaimulikule laulule – laulule, mis on julgustanud tuhandeid, kui mitte miljoneid tulema Kristuse juurde. See laul on "Just nii kui olen."
Kuidas siis suutis Paulus elada nii õnnelikku ja viljakat elu viletsuses? Tal ei olnud mingeid ressursse, mida meil ei ole või mida me ei saaks omada. Tal oli usk, et Jumal juhib kõiki olukordi, usk, mis näeb trellide taga tähti, usk, mis näeb ees ootamas paremat tulevikku! Kõik see on kättesaadav ka meile Jeesuse Kristuse läbi, kes on sama palju meie Issand, nagu Ta oli seda Paulusele.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv