.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kuidas saan ma õigeks XV
19.04.2003 - (1575)

Hingamispäevakoolis, jutlustes ja teistes etteastetes osutatakse sageli meie puudustele. Mõned reageerivad sellele tormiliselt: "Mis te räägite? Kas me tõesti oleme nii halvad? See pole õige! Oleme ju Jumala kogudus, Tema silmatera..."

Tõesti, me oleme Jumalale väga kallid, sellest räägib kas või hind, mille Ta meie eest maksis! Kuid see ei tähenda, et me peaksime pidama end headeks ja oma vigadest üle vaatama. Jumal ei vaata üle meie vigadest, kuigi Ta meid väga armastab. Ja Ta soovib, et igaüks meist saaks aru, et "minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda" (Rom.7,18). Kui ma ka enda teada kõike käsku täidan, olen ma siiski kõlvatu sulane. See võib kõlada imelikult, kuid just nii õpetas meid endale vaatama Jeesus – Luk.17,10: "Nõnda ka teie: kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis öelge: me oleme kõlvatud sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha!"

"Liha" võim murtakse vaid siis, kui me mõistame, kui tugev see on. Minu kogu vaimne inimene võib teenida Jumalat, kuid "liha" ikka tõrgub! Ei, me ei räägi konkreetsetest pattudest, millesse me võiksime langeda, vaid patusest olemusest, mis seda põhjustab. Rooma raamatu 7. peatüki nutulaulu ajendiks on just meie patune olemus. Ja selle nutulauluga alustab kristlane oma pühitsuselu! Mõni jätkab sellega lühemat või pikemat aega, mõni sureb selle lauluga – aina kurtes, kuidas ma tahaksin hea olla ja head ning õigust teha, aga ei suuda. Paulus mainib seda seisundit Rooma raamatu 7. peatüki viimase salmi lõpus – Rom.7,25: "Nii ma siis teenin oma mõistusega Jumala käsku, aga lihaga patu käsku."

Tuleb tuttav ette? See on just see, mida paljud kogevad! Kuid kas selline olukord on normaalne ning võib kesta igavesti? Kas see peabki jääma nii?

Ei. Tuleb lahendus – ja selleks ei ole vabanemine "surma ihust" (Rom.7,24), vaid varjupaiga leidmine Kristuses Jeesuses! Inimene ei muutu iseeneses täiuslikuks, kuid teda loetakse, arvatakse täiuslikuks Jeesuse pärast. Pole öeldud, et inimene saab täiesti heaks, kel pole enam midagi tegemist patuga – ja sellisel teel ta rahuneb. Ei. On hoopis teine tee, mis rahustab palju paremini ja palju kindlamalt. Ja see tee on esitatud Rooma raamatu 8. peatükis, mis algab mittehukkamõistmisega ja lõpeb mittelahutamisega Jumalast ja Jumala armastusest.

See peatükk on üks kaunimaid meie Piiblis – tasub lausa pähe õppida! Ja see kõlab nii – Rom.8,1-39:

"Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu käsk Kristuses Jeesuses on sind vabastanud patu ja surma käsust. Sest mis oli võimatu käsule, sellepärast et ta oli jõuetu liha tõttu, seda tegi Jumal, kui Ta läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses ja patu pärast ning mõistis patu hukka liha sees, et käsu õigus täide viidaks meie sees, kes me ei käi liha järgi, vaid Vaimu järgi. Sest kes elavad liha järgi, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu järgi, neil vaimsetele asjadele. Sest liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu, sellepärast et liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda. Kes siis lihameeles on, need ei või olla Jumalale meelepärased. Aga teie ei ole lihameeles, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest asub teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole Tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on küll ihu surnud patu pärast; aga vaim on elu õiguse pärast. [Tõlgituna venekeelsest Piiblist: "...siis on ihu surnud patule, kuid vaim elab õigusele.]

Aga kui selle Vaim, kes Jeesuse on surnuist üles äratanud, teis elab, siis Tema, kes Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Sellepärast nüüd, vennad, oleme küll võlglased, aga mitte lihale, et elada liha järgi. Sest kui te liha järgi elate, siis te surete; aga kui te Vaimu läbi ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: "Abba! Isa!" Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse.

Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla — mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest — ometi lootuse peale, sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini; aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab? Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega.

Aga samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele; sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega. Aga südamete uurija teab, mis Vaimul on mõttes, et Ta kooskõlas Jumalaga kostab pühade eest. Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud. Sest keda Ta on ette ära tundnud, need on Ta ka ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased, et Tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda Ta on ette ära määranud, need on Ta ka kutsunud, ja keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, ent keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka austanud.

Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? Nõnda nagu on kirjutatud: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks!" Aga selles kõiges me saame täie võidu Tema läbi, kes meid on armastanud! Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"

Nii et, sõber, rahune – sa ei ole hukka mõistetud! Sa tunned, et oled puudulik, see on õige, kuid Kristuses Jeesuses sa ei ole hukka mõistetud! Kui jõuliselt on seda rõhutatud Rom.8,1: "Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses." Sa oled ise ennast hukka mõistnud, sa oled kogu lootuse enesele kaotanud, aga sul on ju Jeesus! Sa oled Tema vastu võtnud, sa oled oma elu Temale andnud. Tema esitab Jumalale oma õigust sinu puudulikkuse asemel! Sa oled täiuslik Temas! Jää Temasse ja keegi ei saa sind süüdistada ega hukka mõista! Mitte keegi! Kui sul on üks suur soov elada Kristusele, olla Temale meelepärane, siis, vaatamata sinu ebaõnnestumistele, ei mõisteta sind hukka! Sa oled Jumala laps ja pärija! Ja keegi ega miski ei saa sind lahutada Jumala armastusest.

Rooma raamatu kuues, seitsmes ja kaheksas peatükk on nagu kolm inglit, mis ilmuvad kristlasele, kes otsib "päästet kartuse ja värinaga" (Flp.2,12). Kuues peatükk teatab, et sa oled ühes Kristusega risti löödud, sa ei pea enam pattu orjama, patt ei pea enam sinu üle valitsema. Seitsmenda peatüki alusel sa koged, et sa ei ole täiuslik, vaatamata eelmise fakti usus vastuvõtmisele; ja mida lähemale sa Kristusele saad, seda puudulikumana sa enesele tundud. Kuid ära heida meelt! Hüüa appi Jeesust ja sulle saabub rahu. Kaheksanda peatükiga lõpeb otsekui surmaeelne agoonia ja saabub rahu – sügav ja magus rahu Kristuses Jeesuses. Vaid "liha" pärast ei ole sa veel täiuslik, kuid Jeesuse täiuslikkus arvatakse sinule, sest enam ei ela sina, vaid Jeesus elab sinu sees – ning sa ei ole hukka mõistetud!

Ja saabub päev, mil sind lunastatakse ka sellest "surma ihust," patu lähedusest – ja ka seda teeb Jeesus. Ning siis on su rahu täiuslik Kristuses Jeesuses!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv