Küllalt, Jehoova!
19.06.2010 - (1473)

Täna jätkame mõtisklust prohvet Eelija elu ja töö üle. Pühakirjast loeme sissejuhatuseks 1.Kun.19,1-4: "Ja Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid. Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: "Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!" Kui ta seda nägi, siis ta võttis kätte ja läks ära oma hinge pärast. Ta jõudis Beer-Sebasse, mis kuulub Juudale, ja jättis oma poisi sinna. Ta ise aga käis kõrbes ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra ja ütles: "Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!""
Ilmselt on meist igaühe elus olnud mõni selline päev või nädal, mil meile tundus, et kohe kõik läheb viltu? Pinged aina kasvasid, kuni me purskasime välja: "Mulle aitab!" Või pöördusime Jumala poole meeleheites hüüdega: "Küllalt, Jehoova! Ma ei suuda enam!" Just sellisest hingeseisundist leidis end ühel päeval suur Jumala prohvet Eelija.
Eelija oli olnud erakordselt ustav oma Jumalale. Kuhu iganes Jumal teda saatis, sinna ta läks. Mida iganes Jumal käskis tal teha, seda ta tegi. Ja kuni selle hetkeni oma teenistuses prohvetina oli ta olnud äärmiselt edukas inimeste südamete pööramises Baali teenimiselt tagasi elava Jumala juurde. Kõige selle juures tegi Jumal Eelija läbi suuri imetegusid. Tema palve peale sulgus taeva, nii et vihma ei sadanud kolm ja pool aastat. Kõrbes toitsid teda kaarnad ja ime kombel ei lõppenud jahu vakast ega õli kruusist, kui ta sai näljahäda ajal toidetud vaese lesknaise kodus. Eelija usupalve tõi taevast alla tule Karmeli mäel kogu rahva nähes ja seesama usk äratas isegi surnust üles vaese lesknaise poja!
Kõik võisid selgesti näha, et Eelijal oli elav ühendus taevaga ja toimiv suhe Jumalaga. Sel ajal oli ta ainus aktiivselt tegutsev Jumala teener ja siiski teostas Jumal selle üksildase prohveti läbi tohutu reformi Iisraelis. Karmeli mäel võitis ta Jumala esindajana otsustava lahingu Baali vastu, mille käigus tapeti kõik selle ebajumala prohvetid ja preestrid. Inimesed olid oma silmaga näinud Jehoova tohutut väge, kui Ta vastas Eelija palvele esmalt tulega taevast ja seejärel kaua oodatud ja väga vajatud vihmaga.
Jah, põud oli lõpuks läbi ja näis, et Eelija töö oli peaaegu tehtud, sest rahvas tunnistas Karmelil ühest suust, et "Jehoova on Jumal!" (1.Kun.18,39).
Me võime ette kujutada Eelijat ohkamas kergendusest pärast selle raske päeva tööd – ja lõõgastumas. Jah, tänu Jumalale, see on läbi! Liiga sageli me ei mõista või ei mõtle, et need suured usumehed, kellest me Piiblist loeme, olid siiski vaid inimesed, nagu meie, ja sama haavatavad nii füüsiliselt kui vaimselt kui ka vaimulikult kui meie tänapäeval. Jakoobus peab meile meelde tuletama, et "Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja ta palus kangesti..." (Jak.5,17). Midagi ei tulnud iseenesest ega kergelt. Ta "palus kangesti," et sünniksid Jumala imed, et Jumal saaks austatud.
Olles "samasugune nõder inimene nagu meiegi," oli ta sama nõrk ja koges samu kiusatusi, mis meiegi. Pole ime, et Karmeli lahingu õhtuks oli ta nii füüsiliselt kui emotsionaalselt surmväsinud. Siiski oli see mõnus väsimus, sest talle tundus – võib-olla oli ta isegi kindel, et tema põgenemise ja peidusolemise päevad on läbi. Kindlasti ei jahita teda enam, sest kõik olid näinud tema Jumala väge. Pealegi oli ta armulikult koostöös Jumalaga avanud taas taeva ning andnud maale elustavat vihma. Ta oli nüüd kangelane. Ta oli olnud ustav ja sõnakuulelik Jumalale ning ootas nüüd väljateenitud puhkust ja rahu oma vaenlastest.
Kuid just siis, kui pingelisest võitlusest ja tööst kurnatud prohvet oli hinge tõmbamas, saabus kuller kuninga paleest sõnumiga. Eelija pidi eneses mõtlema, et ilmselt saadab kuningas Ahab selle sõnumitoojaga talle tänukirja tehtud töö eest. Võib-olla on saadiku käes dekreet, mis kinnitab Karmeli otsust, et Jehoova on ainus Jumal ja Iisrael hakkab nüüd teenima ainult Teda?
Aga kui väsinud prohvet kuulis saadiku sõnumit, ei suutnud ta uskuda oma kõrvu. Kuninga teenija ei tulnud talle edasi andma südamlikku tänu kuninga ja ja tema alluvate nimel, vaid hoopis teatavaks tegema kuninganna Iisebeli ähvardust! Pange end hetkeks Eelija kingadesse! Just siis, kui ta arvas, et asjad hakkavad pöörduma paremuse poole, just siis, kui ta hakkas nägema valgust ärataganemise tunneli teises otsas, tuli selline hoop – kuninganna ähvardus: "Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!" – s.t. kui ma sind ei tapa järgmise 24 tunni jooksul.
Ühe hetkega tundus Eelijale, et kogu maailm vajus oma raskusega talle peale. Piibel ütleb, et ta "läks ära oma hinge pärast," ehk eestipäraselt, "põgenes elu eest!" Seesama mees, kes julges noomida Iisraeli kuningat ja teatada talle saabuvast Jumala kohtust – seesama mees, kes seisis üksi sadade ebajumalateenrite vastu ja võitis nad – seesama mees jookseb nüüd saba jalge vahel ühe naise ähvarduse peale! Miks? Ilmselt vastab sellele kõige paremini Jakoobuse väide, et "Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi." Ka tema usk ei olnud alati absoluutselt kindel. Ka tema kartis vahel, nagu meiegi. Ta oli ikkagi inimene – "nõder inimene nagu meiegi."
Ta jooksis Jisreelist põhjas läbi Juudamaa selle kõige lõunapoolsemasse linna Beer-Sebasse. Kuid isegi seal, Iisebelist juba nii kaugel, ei tundnud ta end julge ja kindlana. Jätnud oma teenri sinna, jätkas ta teekonda kõrbes veel ühe päevateekonna. Piibel ütleb, et kui ta oli läinud nii kaugele, kui tema väsinud keha seda lubas, istus ta ühe leetpõõsa alla puhkama. Enne veel, kui ta väsimusest uinus, jõudis ta öelda väga kummalise õhtupalve. Kui enamus meist palub, et me võiksime näha uut päeva, siis tema palus: "Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!" (1.Kun.19,4). Ta palus surma!
Tõepoolest kummaline! Siin oli mees, kes oli jooksnud "oma hinge pärast" ehk elu eest ja nüüd palub, et Jumal lubaks tal surra! Hirm paneb meid tegema imelikke asju! Ma ei tea miks, kuid hirmus me näime kaotavat igasuguse ratsionaalse mõtlemise. Jah, hirm on üks Saatana lemmikrelvadest ja üks kõige tõhusamaist vahendeist võitluses Jumala laste vastu. See ajab meid segadusse ja juhib meie silmad ära Temalt, kes üksi võib meid päästa – meie Jumalalt.
Mõelge vaid! Kuninganna ja tema ebajumal, Baal, oli löödud nii võimsa jõudemonstratsiooni käigus Karmelil. Kuid kurjal kuningannal oli veel üks relv ja ta kasutas seda hästi. Ta teadis, et kui ta peaks tapma Eelija, siis kõik inimesed, kes olid näinud tunnistust tema Jumala väest, tõstaksid mässu tema vastu. Nii kasutas ta temast vabanemiseks oma arsenalis teisel kohal olevat vahendit – hirmutamist. Eelija oleks võinud selle ähvarduse peale vastata julge deklaratsiooniga oma Jumala suurusest ja väest ning manitseda kuningannat meelt parandama. Oleks ta seda teinud, oleks see olnud hea jätk alanud reformatsioonile, kuid kahjuks sai hirm temast võitu, andes sellega usupuhastusele tunnetava tagasilöögi. Aga ta oli ju ikkagi vaid "samasugune nõder inimene nagu meiegi!"
Kas ei peaks me sellest õppima, et, olles nõder inimene, võime me siiski olla julged Issandas ja mitte heituda Saatana hirmutavais rünnakuis. "Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?" (Rom.8,31). Kui me aga oleme kartnud, pole sellega veel kõik lõppenud. Jumal ei ole meid hüljanud ega unustanud.
Jumal ei unustanud hirmunud Eelijat, vaid läkitas talle oma sulase teda julgustama ja aitama. Piibli aruanne teatab – 1.Kun.19,5-9: "Ja ta heitis maha ning uinus magama leetpõõsa alla. Aga vaata, üks ingel puudutas teda ja ütles temale: "Tõuse üles, söö!" Ja kui ta vaatas, ennäe, siis oli ta peatsis üks kuumadel kividel küpsetatud kook ja kruus vett! Ta sõi ja jõi ning heitis jälle magama. Aga Jehoova ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning ütles: "Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!" Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle sööma rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini. Seal ta läks ühte koopasse ja ööbis seal."
Kui Eelija oli juba otsustanud põgeneda kaugele, siis tundub, et Jumal aitas teda selles kaasa! Las ta jookseb end tühjaks! Siis räägime! Nii tuli välja, et, põgenedes kellegi eest, jooksis ta tegelikult Kellegi juurde. Tundub, et Eelija ise valis oma sihtkohaks Jumala mäe Hoorebi ehk Siinai. Ta tundis vajadust minna sinna. See oli mägi, kus Jumal kohtus Moosesega ja nüüd soovis ka Eelija nii väga suhelda Kõikväelisega.
Eks meiegi mõtle vahel, et meie ühendus Jumalaga sõltub mõnest kohast – näiteks kirikust. Kuid teadkem, et me teenime Jumalat, kes kohtub meiega seal, kus me oleme. Me ei pea minema Teda kaugele otsima, sest Tema silmad on alati ja kõikjal oma laste peal. Jeesus on meiega "iga päev ... maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20).
Kui Eelija ärkas, tervitas teda Jumala hääl, kes küsis: "Mis sa siin teed, Eelija?" (1.Kun.19,9). Jumal noomib teda õrnalt selle omaalgatusliku maratonjooksu eest. Tõepoolest, kes käskis tal sinna joosta? Miks ta lahkus oma tööpostilt Jisreelis nii kriitilisel hetkel? Eelija pidi vastama. "Ja ta vastas," ütleb Piibli aruanne 1.Kun.19,10: "Ma olen tõsiselt kihkunud Jehoova, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud Sinu lepingu, nad on kiskunud maha Sinu altarid ja on mõõgaga tapnud Sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge!"
Tegelikult pole see vastus Jumala küsimusele vaid kurtmine oma olukorra üle, millest pole midagi kasu. Kurtmine paneb asju nägema veelgi tumedamates toonides, kui need tegelikult on. Et prohvetit rahustada ja tuua reaalsuse juurde, püüab Jumal talle läheneda teisel, väga erilisel viisil. Pühakiri teatab sündmuste edasisest käigust – 1.Kun.19,11-14: "Siis Ta ütles: "Mine välja ja seisa mäe peal Jehoova ees!" Ja vaata, Jehoova läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Jehoova ees! Aga Jehoovat ei olnud tuules! Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Jehoovat ei olnud maavärisemises! Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Jehoovat ei olnud tules! Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin! Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: "Mis sa siin teed, Eelija?" Ta vastas: "Ma olen tõsiselt kihkunud Jehoova, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud Sinu lepingu, nad on kiskunud maha Sinu altarid ja on mõõgaga tapnud Sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge!"
Jumal näitas Eelijale kolme võimast loodusjõudu – tuult, maavärinat ja tuld. Kuid Eelija nägi, et Jumal ei olnud üheski neist, vaid ilmutas end hoopis tasases sahinas! Nüüd, veidi rahunenud, kuulis Eelija jälle Jumala küsimust: "Mis sa siin teed, Eelija?" Kuigi ta vastas Jumalale samade sõnadega, oli ta toon ehk natukene mahedam, mõistes, et kuigi Jumal on võimas ja teeb vägevaid imetegusid, sooritab Ta oma kõige mõjuvama töö palju intiimsemalt ja isiklikumalt. Eelija oli kaotanud kannatuse suhtlemises oma kaasmaalastega, kuid Jumal ei olnud neist veel loobunud ning püüdis kasutada uusi võtteid nende juhatamiseks tagasi enda juurde.
Karmeli võimas ime oli omal kohal, see oli kui "tuul, maavärin ja tuli," mis püüdis inimeste tähelepanu. Kuid nüüd oli saabunud aeg rääkida "tasase sahinaga." Aga just vaikse häälega südames teeb Jumal oma kõige suurema päästmise töö.
Tegelikult polnud ju asjad kuigi hullud. Välja arvatud kuninganna ähvardus, oli kõik läinud hästi. Inimesed olid tunnistanud ainsa elava Jumala olemasolu; saabunud vihm oli teinud lõpu põuale ja näljahädale ning Baali prohvetid ja preestrid olid surnud. Kuid miskipärast ei suutnud Eelija näha ühe halva asja varjus kõike seda head. Nii juhtub ka meiega, kui me lubame hirmul võita meie usku. Peetrus kõndis kindlalt vee peal nii kaua, kuni tema silmad olid Jeesusel. Kui ta aga vaatas enda ümber ja hakkas kartma, ta vajus. Kuid Jeesus päästis ta, kui ta oli Teda appi hüüdnud (Mat.14,29-32). Jumal ei jäta ühtegi araks löönud hinge, kes Tema poole kisendab.
Meiegi võime vahel end tunda selles maailmas üsna Eelija sarnaselt. Oleme justkui üksi üle jäänud. Kõik on meie vastu. Prohvet Eelija sarnaselt kisendame me Jumala poole: "Küllalt, Jehoova! Ma ei suuda enam!" Kuid teadkem, et Saatan on kõige vihasem meie peale just siis, kui me astume talle kanna peale! Mingem siis edasi usus ja julges teadmises, et "suurem on see, kes on teie sees, kui see, kes on maailmas" (1.Joh.4,4).
Eelija tundis vajadust võtta ette pikk teekond, et leida see usk ja kindlus. Ta puges nurka, et rääkida Jumalaga asjad selgeks. Ja olles end Jumalale välja valanud, sai ta Temalt uue ülesande. 1.Kun.19,15 teatab: "Ja Jehoova ütles temale: "Mine tagasi oma tuldud teed ja..." Jumal tahtis teda veel kasutada, enne kui võttis enda juurde.
Võime olla kindlad, et Jumal tahab kasutada ka meid. Aga Ta saab seda teha kõige paremini siis, kui oleme kogu oma südame Talle välja valanud... kas või kurtes! Tema mõistab ja julgustab.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv