.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6093)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Avatud uks
19.07.2014 - (746)

1.Kor.16,5-9: "Ent ma mõtlen tulla teie juurde, kui ma olen käinud läbi Makedoonia; sest Makedooniast ma lähen läbi. Teie juures ma ehk viibin mõne aja või vahest kogu talvegi, et te mind siis saadaksite, kuhu ma iganes lähen. Sest ma ei taha teid seekord näha mitte ainult mööda minnes, vaid ma loodan jääda tükiks ajaks teie juurde, kui Issand lubab. Aga Efesosse ma jään nelipühani, sest mulle on seal avanenud suur uks viljarikkaks tööks ja seal on palju vastaseid."
Mul täitub evangeeliumitöös peagi 40 aastat. Iga evangeeliumitööline on teatud mõttes misjonär. Enamus neist ei lähe tööle kaugele maale, nagu minagi olen töötanud valdava osa oma ajast Eestimaal, veetes vaid mõned kuud Soomes kolportöörides. Kuid ka siin Eestis olen misjonäri kombel rännanud paigast paika ja töötanud paljudes piirkondades ning mitmete koguduste juures.
Ma ei taha küll ennast võrrelda suure misjonäri Paulusega, kuid ma mõistan teda suurepäraselt. Rässides misjonipõllul, tundis ta end üsna väsinuna. Ta oli veetnud juba üle 8 aasta oma kahel misjonireisil, rännates linnast linna, töötades väsimatult endale elatise hankimiseks, jutlustades evangeeliumi, rajades kogudusi, kohates vastupanu, vahel isegi põgenedes nende eest, kes püüdsid teda surmata.
Nüüd on ta oma kolmanda misjonireisi ühes peatuspaigas Efesoses (praeguse Türgi territooriumil) ning kirjutab sealt oma sõpradele Korintose koguduses (praeguse Kreeka territooriumil). Ta teatab, et soovib mitte lihtsalt neid külastada, vaid võimalusel veeta nende juures "mõne aja või vahest kogu talvegi." Kas teile ei tundu, et mees igatseb puhkust?
Ja ta loodab seda saada peagi. Kuid siis võidab misjonivaim ja mees lisab: "Aga Efesosse ma jään nelipühani, sest mulle on seal avanenud suur uks viljarikkaks tööks ja seal on palju vastaseid." Me ei tea, mitu kuud oli jäänud nelipühani – võib-olla kolm kuud, nagu meil praegu –, kuid ajaloost me teame, et Paulus jäi Efesosse veel kolmeks aastaks! Ilmselt polnud tal kirjutamise ajal aimugi, kui suure ukse oli Jumal talle seal avanud "viljarikkaks tööks." Paulus töötas Efesoses üle kahe korra kauem kui üheski teises kohas!
Muuseas, kas te teate, kui kaua olen mina töötanud Pärnus? Suvel saab 19 aastat (kaks perioodi kokku)! Peaaegu kaks korda kauem kui üheski teises koguduses! Nii et teie olete minu Efesos! Ja ka mina igatsen puhkust. Aga ma jään teiega – ilmselt kuni surm meid lahutab!
Pauluse juurde tagasi minnes tuleb mainida, et Jumal kasutas teda mitte ainult suure ja tugeva koguduse rajamiseks Efesosse, vaid ka paljude teiste väiksemate koguduste rajamiseks suuremates ja väiksemates linnades selle ümbruses. Efesos sai keskuseks, kust evangeelium levis kõigisse ümberkaudsetesse provintsidesse.
Kui Paulus kirjutas, et "mulle on seal avanenud suur uks," nägi ta tegelikult kolme ust: (1) võimaluste uks, (2) kohustuse usk ja (3) vastasseisu ehk opositsiooni uks.
1. VÕIMALUSTE UKS.
Efesos polnud koht, kuhu enamus kristlasi oleks soovinud elama asuda. See oli suur linn – üks peamisi Väike-Aasia, s.o. Vahemere idaranniku piirkonna linnadest. See oli üks tolle aja maailma rahandus- ja kaubanduskeskustest ning väga rikas linn. Selle uhkuseks oli üks antiikmaailma imedest – Diana ehk Artemise tempel. Kuid pole saladus, et see naisjumalusele pühendatud tempel oli paik, kus vohas ebamoraalsus ja prostitutsioon lausa jumalateenistuse osana. Korintose elanikud olid ebausklikud ja uskusid maagiasse, lastes ennustajail ja posijail juhtida oma elu. Seepärast polnud see just parim paik kristlastele elamiseks. Kuid Paulus vaatas selles suures linnas sagivat rahvahulka ja ütles: "Siin on suur võimalus töötada ja ma arvan, et jään siia pisut kauemaks."
Keegi on öelnud hästi, mille poolest pessimist erineb optimistist: pessimist näeb igas võimaluses probleemi, aga optimist näeb igas probleemis võimalust. Paulus oli optimist; ta nägi probleemses Efesoses võimalust töötada eksiteele juhitud inimeste seas, et juhtida neid ebajumalateenistuse juurest teenima tõelist Jumalat. Ning ta asus tööle, jagades neile Kristuse evangeeliumi.
Töö oli tohutult suur, töötegijaid vähe, ja näis võimatuna avaldada sellele maailmale tuntavat mõju. Kuid mida ütleb statistika? Maailma Misjoni Keskuse statistika järgi oli 30. aastal meie ajaarvamise järgi, mil kristlik kogudus alustas oma tööd, maailmas 200 miljonit inimest ja kristlasi oli vaid 5 tuhat; kristlaste ja mittekristlaste suhe oli 1:40,000. Aastaks 1800 p. Kr. elas maailmas 1 miljard inimest ja pühendunud kristlasi 10 miljonit; see teeb 1 kristlane iga 100 inimese kohta. Aastal 2000 oli maailmas juba c. 6 miljardit inimest ja kristlasi 2 miljardit, neist 500 miljonit peavad end pühendunud kristlasteks. See teeb kristlaste ja mittekristlaste vahekorraks juba 1:3 – 1:12.
Millest see räägib? Sellest, et Jumal on avanud võimaluste ukse ja see püsib valla kuni tänapäevani. Ja muidugi on neid võimalusi aina lisandunud. 15. sajandil leiutati trükikunst, 19. sajandi lõpus leiutati raadio, 20. sajandil lisandus neile televisioon ja internet. Nii et lisaks kristlaste vahetule tunnistamisele on lisandunud palju võimalusi levitada evangeeliumi kõikides maailma piirkondades – isegi seal, kus kristlaste tegevus on kohapeal ära keelatud.
Paulus kasutas usinalt ära kõik oma ja tolle aja võimalused. Samas, korintlastele saadetud epistlis, kirjutab ta veidi eespool – 1.Kor.9,19-22: "Ehk ma küll olen vaba kõikidest, olen ma ometi hakanud kõikide orjaks, et ma seda rohkem inimesi võiksin võita. Nii olen ma juutidele olnud otsekui juut, et ma võidaksin juudid; neile, kes on käsu all, olen ma otsekui käsualune, kuigi ma käsu all ei ole, et ma võidaksin käsualused. Käsuta olijaile ma olen otsekui käsuta — ehk ma küll ei ole ilma Jumala käsuta, vaid elan Kristusele käsus — et võita need, kes on käsuta. Nõtradele ma olen saanud nõdraks, et võita nõdrad. Ma olen kõikidele saanud kõigeks, et ma igapidi mõned päästaksin." Tehnilisi vahendeid tol ajal peaaegu polnudki – oli vaid käsitsi kirjutatud kiri ja raamat – aga töö meetodeid võis kasutada mitmesuguseid. Paulus oli silmapaistev ja usin isegi telgitegemises, et avaldada positiivset mõju tööinimesena töölistele. Ka tänapäeva Kristusest tunnistajad ei peaks mängima härrat ega põlgama praktilist füüsilist tööd. Ka hästi tehtud "ilmalik" töö on positiivne tunnistus kristluse kasuks.
Ja milline suur võimalus on meil kuulutada Kristust lihtsalt head tehes. Selle asemel, et koos maailmaga kaevata raskuste üle ja kiruda poliitikuid, kes on riiki valesti juhtinud, haarakem kinni sellega avanenud võimalusest aidata hätta sattunud inimesi. Jah, "inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" (Mat.4,4), kuid eks vihja seesama Sõna ka sellele, et inimene ei ela ükspäinis Jumala Sõnast, vaid ka igapäevasest leivast. Inimene vajab mõlemat. Ja meil on võimalus või lausa moraalne kohustus pakkuda inimesele võimaluste piires mõlemat, kui inimesed neid vajavad. Sellega oleme jõudnud järgmise punkti juurde, millele panin pealkirjaks
2. KOHUSTUSE UKS.
Ma juhin teie tähelepanu sellele, et Paulus ütles: "MULLE on seal avanenud suur uks viljarikkaks tööks." Ta ei öelnud, et Efesoses on võimalus töötada ja saatku kiriku juhtkond Jeruusalemmas sinna tublisid töölisi, nagu Timoteos, Siilas või Barnabas. Ei. Ta nägi võimalust ja tundis kohustust kasutada see ära. Ja nii jäi ta Efesosse ning lahkus sealt alles siis, kui oli kõik võimalused teha evangeeliumitööd ära kasutanud. Nagu juba mainitud, kulus tal selleks rohkem aega, kui ta oli arvanud.
Nii peaksime talitama ka meie. Keegi meist ei saa teha ära töö kellegi teise eest. Kui mina näen võimalust kuidagi Kristusest tunnistada, siis on minu kohus see võimalus ära kasutada. Kui sina näed võimalust teha misjonitööd, on sinu kohus see võimalus realiseerida. Nii et nähes avanemas võimaluste ust, võtame seda kui isiklikku kohustust ja püüame olla ustavad selle täitmisel.
Noor naine Amy Carmichael nägi unes, et istus dzhunglis mõnusalt lõkke ääres ja vaatas, kuidas leegid tõusevad taeva poole. Siis märkas ta lõkke taga rohelist lagendikku, mis oli täis inimesi, kes kõik läksid kuristiku suunas ja üksteise järel kadusid silmist. Peagi sai ta aru, et kõik need inimesed olid pimedad. Ta nägi ema minemas väikese tütrega ja keegi ei hoiatanud neid. Nemadki kadusid kuristikku. Sama teed läks üks väike poiss, päris üksi. Seda kohutavat pilti vaadates küsis Amy ahastuses: "Miks ei ütle keegi neile midagi? Miks ei räägi keegi neile hukutavast kuristikust? Miks keegi ei hoiata ega juhata neid?"
Siis äkki kuulis ta Jumala häält, mis ütles: "Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?" Ja naine vastas: "Vaata, siin ma olen, läkita mind!" (Jes.6,8). "Hästi," vastas Issand, "siis oled sa mu saadik."
Amy Carmichael läks 19. sajandi lõpul misjonäriks Indiasse, kus juhatas ja õpetas seda rahvast 55 aastat, ilma kordagi puhkust võtmata, surres seal, misjonipõllul, 1951. aastal 83 aastasena.
Võib-olla aitab see mõista, miks Andres kipub tagasi Etioopiasse. Seal on ikka veel avatud kristlastele võimaluste uks ja paljud tunnevad kohustust need võimalused ära kasutada. Kas sina tunned? Kui tunned, siis kasuta oma võimalusi – kas või aidates neid, kes teevad aktiivselt misjonitööd. Jumala sõjavägi vajab tugevat tagalat ja head varustust.
3. OPOSITSIOONI UKS.
Aga nagu iga sõja puhul, nii on ka vaimulikus sõjas vastane. Paulus teadis, et võimaluste ja isikliku kohustuse ukse avanedes avaneb ka vastuseisu uks. "Seal on palju vastaseid," kirjutas ta. Alati leidub neid, kes panevad vastu evangeeliumitöö levikule.
Efesoses oli Demeetrios, kes teenis hästi ebajumalakummardajatele hõbedast iidoleid valmistades. Kui rahvale kuulutati evangeeliumi ja inimesed võitsid vastu Kristuse, ei kummardanud nad enam ebajumalaid ning Demeetriose äri kuivas kokku. Nii sai temast evangeeliumitöö vastane, kes hakkas Paulust kibedalt taga kiusama.
Kuid ajalugu on näidanud, et suurim ja mõjukaim opositsioon evangeeliumitööle ei tule väljastpoolt, vaid seestpoolt. Kõige enam takistab misjonitööd nimekristlaste salakaval mõju. Meil on siin ju nii mõnus olla; mis me rabeleme? Milleks kulutada vahendeid ettevõtmistele, millest me ei tea kindlasti, kas need toodavad tulu? Iga uus ettevõtmine nõuab ohvrite toomist; kas on seda ikka vaja?
On vaja! Evangeeliumitöö edendamiseks ei ole ükski ohver liiga suur. Kahtlemata tõi kõige suurema ohvri Jumal, kes andis oma Poja Jeesuse Kristuse meie eest surma, et kinkida meile andestus ja uus elu. Ükski meie ohver ei küüni sinna lähedalegi. Nii et lakakem olemast takistuseks Jumala tööle – kas või sellega, et keeldume ohverdamast oma aega ning toomast Jumala kotta kogu kümnise ja helded annetused. Ja kui Jumal avab meile mõne ukse misjonitööks, siis sisenegem sellest usus, võites iga opositsiooni, alates oma kahtlustest või laiskusest. Jumala asjadega on nii, nagu ütles Jeesus Mrk.9,40: "Kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!" See tähendab ka, et kes ei toeta evangeeliumitööd, see on selle vastu. Erapooletuid ei ole.
Jumal on avanud igasuguseid uksi ja avab veelgi – enne kui sulgub igaveseks armuuks. Kasutagem siis neid võimalusi! Ja ehkki me kohtame vastuseisu, ärme vaata probleemidele, vaid ikka võimalustele ja Jumalale, kes on spetsialiseerunud probleemide lahendamisele. Ta on lahendanud suure patuprobleemi; Ta on lahendanud paljud rasked probleemid meie elus; küll Ta leiab lahenduse ka evangeeliumitööga seotud probleemidele, kui me vaid Teda usaldame ja soovime Temaga koos töötada!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv