.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Koguja 3:7
19.09.2015 - (700)

Koguja (Saalomoni) raamatu 3. peatükk algab sõnadega: "Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all" (Kog.3,1). Maininud ära mitmeid olulisi asju, jõuab ta 7. salmi teises pooles ühe kõige igapäevasema asjani, öeldes: "Aeg vaikida ja aeg rääkida." Inimene peab oskama mõlemat.
Öeldakse, et vaikida oskavad loomadki, inimene peab õppima vaid rääkima. Kas see on ikka nii? Üks mees läks õppima kõnelemise kunsti Kreeka mõttetarga Sokratese juurde. Kuulanud ära mehe tema palvega, soostus mõttetark teda õpetama vaid siis, kui ta maksab kahekordse hinna. "Miks?" oli mees üllatunud. Mõttetark vastas: "Enne, kui ma saan õpetada sind rääkima, pean ma õpetama sind vaikima!"
Rääkimine on kunst. Seda õpitakse ja õpetatakse. Kuid õppida ja õpetada tuleb ka vaikimist. Milles seisneb aga vaikimise raskus? Arvatakse, et vaikijat ei panda tähele. Inimesel on loomulik soov anda teada enda kohalviibimisest. Vaikimine nõuab enesesalgamist, sageli suurima jõu rakendamist. Inimlik on öelda – Ps.12,5: "Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?" Ja siis – Ps.73,9: "Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa!" Ja nende kõne teema – s. 8: "Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt!" Selline on lihaliku inimese olemus.
Jakoobus kirjutab, mida kurja kõik keel võib teha – Jak.3,5.6: "Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa! Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut; keel meie liikmete seas saab selliseks, mis reostab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust." Jah, keel teeb palju kurja, kui see on süüdatud põrgust! Aga selle sama keelega on võimalik teha palju head, kui see on süüdatud taevast!
Millal vaikida? Alati, kui ei ole vaja rääkida. Jeesus ütles – Mat.12,36: "Ent ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud." Kõige tühjemad sõnad on lobisemine, kuulujuttude levitamine, laimamine. Selline keel on süüdatud põrgust! Kuid ka töö ei laabu, kui selle juures palju räägitakse. Asjata ei ütle vanasõna: "Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal." Ning kes meist poleks kuulnud ema õpetavat manitsust: "Söögilaua ääres ei räägita, seal kasutatakse suud vaid söömiseks!"
Misjonijaamas käis parajasti toidu valmistamine, kui sisenes üks kohalik elanik. Ta jäi imestunult ukse juurde seisma. Teda rabas seal valitsev vaikus. Ta polnud sellega harjunud. Muidugi on töö juures lubatud vajalik, asjalik jutt.
Tavaliselt suudab inimene vaikida, kui jutt ei puuduta teda või kui temast räägitakse head. Aga kuidas on lood siis, kui sinust räägitakse halba, kusjuures see, mida räägitakse, pole tõde? Kuidas käituda siis, kui meid usu pärast laimatakse? Ruttame ennast kaitsma, ennast puhtaks pesema? Jeesus ütleb – Mat.5,11.12: "Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas; samuti on nad taga kiusanud prohveteid enne teid." Rutates end kaitsma, võime asja veelgi hullemaks teha ja pealegi jääda ilma õnnistusest!
Peetrus ütleb: "1.Pet.4,14-16: "Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis te olete õndsad, sest au ja Jumala Vaim hingab teie peal. Ärgu siis keegi teist kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või salakaebajana. Aga kui keegi kannatab ristiinimesena, siis ta ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale austust selle nimega." Me oleme surnud maailmale, käitugem siis nagu surnud! Vasturääkimisega Jumalat ei austata.
Aga kui meie kohta räägitakse halba, mis on tõsi? Mida me siis teeme? Vaidleme vastu? Püüame end õigustada? Või koguni salgame oma tegu? Mõned peavad ka sellist olukorda usu pärast kannatamiseks ning peavad end õndsaks, kui suudavad vaikida. Peetrus ütles: "Ärgu siis keegi teist kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või salakaebajana." Ärme tee halba, ärme tee kurja – ja kui keegi on teinud, tuleb seda ka tunnistada, kahetseda ja heastada.
Need on inimestevahelised suhted. Aga kui meie ette astub Jumal? Aafrikas näidati kohalikele elanikele valguspilte. Iga pilt põhjustas vaatajaskonnas suurt elevust. Kuid siis, kui seinale ilmus pilt, mis kujutas Jeesust, saalitäis rahvast nagu vakatas, tardus – aukartusest! Kui on silmitsi inimene ja Jumal, on inimesel sünnis öelda aupaklikult: "Jehoova, räägi, sest Su sulane kuuleb!" (1.Sam.3,9).
Jumal armastab vaikust. Prohvet Eelija kogemusest õpime –1.Kun.19,11-13: "Siis Ta ütles: "Mine välja ja seisa mäe peal Jehoova ees!" Ja vaata, Jehoova läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Jehoova ees! Aga Jehoovat ei olnud tuules! Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Jehoovat ei olnud maavärisemises! Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Jehoovat ei olnud tules! Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin! Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo." Eelija vaikis ja Jumal kõneles!
Alati aktuaalne küsimus on: Kuidas käituda Jumala kojas? Sellele vastab Hab.2,20: "Aga Jehoova on oma pühas templis, Tema palge ees vaikigu kogu maa!" Meie kogemus näitab, et uskmatud on tavaliselt (kui nad pole just joobnud) kirikus vait! Teisiti on aga usklikega, kes peavad end Jumala lasteks! Kas Jumala lapsed ei peaks austama rohkem on taevast Isa?
Ja muidugi teab igaüks, et targa inimese manitsust sobib kuulata vaikselt ja tähelepanelikult. Ainult siin kerkib üles suur probleem: kes on valmis pidama teist enesest targemaks? Igaüks on enese meelest tark! Kuid just enese targaks pidamine on üks rumaluse näitaja!
Millist kasu toob vaikimine? – Iob.13,5: "Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks!" Õpetussõnades lisatakse – Õps.17,28: "Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab!"
Kord kohtus loodusteadlane tavalise inimesega, kes ei teadnud loodusest rohkem kui kõik teised tavalised inimesed. Aga ta oskas kuulata. Loodusteadlane sattus hoogu ja kõneles talle paljudest looduse imedest. Kui oli aeg lahkuda, tänas teadlane meest, öeldes, et tal oli rõõm rääkida inimesega, kes loodusest nii palju teab ja nii palju loodust armastab! Mees aga ei olnud lausunud sõnagi, vaid oli teda lihtsalt vaikides huviga kuulanud!
Jeesus ütles – Mat.5,5: "Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa." Sõna "tasased" ei tähenda tingimata vaikse häälega rääkimist, nagu keegi "tasane" inimene mulle kord seletas, kui ma talt küsisin, miks ta vaid sosistades räägib. Kuid see ei tähenda ka keelepaeltele vaba voli andmist!
Katsume endid läbi, kas poolgi meie kõnest on asjalik ja vajalik. Kuid meil tuleb vastust anda ka selle teise poole eest! Seepärast manitseb Paulus – Ef.4,29: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile."
Keegi on öelnud, et suu vaikimine on suureks vahendiks südamerahusse jõudmiseks! Õpime vaikimist Õnnistegijalt! Prohvet Jesaja ennustas Tema kohta – Jes.53,7: "Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud Ta oma suud!" Ja Ta vaikis tõepoolest – seal, kus meie oleksime valjuhäälselt oma õigust kaitsnud – Mat.27,12-14: "Kui siis ülempreestrid ja vanemad Tema peale kaebasid, ei vastanud Ta midagi. Siis ütles Pilaatus Temale: "Eks Sa kuule, mida kõike nad tunnistavad Sinu vastu?" Ent Tema ei vastanud talle ühtainustki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks."
Millal rääkida? Siis, kui on vaja! Millal on vaja? Kui sellest on kasu, kui sellest tuleb head. Mõelgem sellele, millal ja mida rääkis Jeesus! Õppigem Temast. Kindlasti ei või me vaikida, kui meil tuleb tunnistada Jumalast. Jes.62,6: "Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad iialgi vaikida!" Jeesus ütles – Mat.10,32.33: "Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!" Ka on meie kohus kiita Jumalat – Luk.19,37-40: "Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!" Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!" Ta vastas ning ütles: "Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!" Samuti on meie eesõigus paluda Jumalat – Mat.20,31: "Aga rahvas sõitles neid, et nad vait jääksid. Kuid nad kisendasid veel enam: "Issand, Taaveti Poeg, halasta meie peale!" Jeesus julgustas – Mat.7,7: "Paluge, siis antakse teile!" Paulus julgustab – 1.Tes.5,17: "Palvetage lakkamata!" Need on kohad, kus me ei peaks kindlasti vaikima.
Nii et, vennad ja õed, õpime rääkimist, kuid õpime ka vaikimist. Teeme endale selgeks Koguja 3,7. See on väga tähtis. Ja aitaks armas Jumal, et me ei vaikiks, kus me peame rääkima, ega räägiks, kus me peaksime vaikima!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv