.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Milline on taevas?
20.02.2010 - (1072)

Ilm.21,1-5: "Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat, valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele. Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja Tema asub nende juurde elama ja nemad on Tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Ja kes aujärjel istus, ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Ja ta ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!""
Vanad egiptlased uskusid elusse pärast surma – omamoodi. Selles usus töötasid nad kõvasti püramiidide desaini ja mumifitseerimise kunsti täiustamise kallal. Paljud nende nipid jäid saladuseks tuhandeteks aastateks.
Üks saladus paljastati siiski 26. novembril 1922. aastal, mil arheoloog Howard Carter ja tema rikas sõber Lord Carnavon murdsid ühe Egiptuse igivana haua pitseri ja paljastasid poisist kuninga (vaarao) Tutankhamuni aarde. Nad olid hämmastunud haua desainist, tänu millele see oli hauarüüstajate poolt avastamata ja puutumata, ning varanduse suurusest, mis nende pilgule avanes. Matmiskambri uksel seisis kuningas Tutankhamuni, kes valitses alates 9. eluaastast kuni oma surmani 19. eluaastal, elusuurune kuju, otsekui kaitstes seda röövlite eest.
Haua seest leidsid nad noore kuninga hästisäilinud muumia ja enam kui 5 tuhat hindamatut aaret, millede toimetamine sealt Egiptuse muuseumi Cairosse võttis tervelt 9 aastat!
Mis teeb selle loo eriti huvitavaks on asjaolu, et see aardeid täis haud oleks vabalt võinud kuuluda ühele meile hästi tuntud mehele – Moosesele. Ainult 200 aastat enne Tutankhamuni valitsemist Egiptuse üle olid iisraellased seal orjadeks. Ja sel rõhumise ajal kasvas Mooses, iisraellaste laps, printsina Egiptuse kuninglikus palees. Teda õpetati ja treeniti põhjalikult välja, et ta sobiks ühel päeval istuma vaaraona Egiptuse troonil. Ta sai tolle aja parima hariduse ja väljaõppe ning oli väga rikas. Vaevalt me suudame ette kujutada, KUI rikas ta oli. Ta võis saada kõik, mida ta süda ihaldas. Orje – tema oma rahva hulgast, au, võimu, mõju. See kõik oleks kuulunud talle, kui ta oleks vaid soovinud. Ta oleks võinud valitseda Egiptust ja ühel päeval saada maetud Kuningate orgu, nagu Tutankhamun, koos hindamatute aaretega.
Kuid Moosese lugu ei läinud nii, sest kuigi elu lõbudes ja rikkuses näis atraktiivsena, oli midagi veelgi paremat ja Mooses valis selle. Ja nimelt: elu täis raskusi, katsumusi ja vaeva. Enamuse inimeste arvates on see väga rumal valik, kuid mitte Moosese arvates. Pühakiri teatab – Heb.11,24-26: "Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime, pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu, arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole."
Usus vaatas Mooses üle selle kaduva maailma ja nägi igavest maailma. Nagu Aabraham, ootas ka tema "linna, millel on alused ja mille ehitaja ning valmistaja on Jumal" (Heb.11,10). Ta vaatas kaugemale lõbuelust ja luksusest siin ilmas ning nägi vaimusilmadega Jumala maailma, kus valitseb õigus, rahu ja armastus. Ja seda peaksime tegema ka meie.
Võib-olla mõni küsib: "Kas see on ikka seda väärt? Kas tasub tulevase maailma nimel ohverdada selle maailma rikkuse ja lõbud, kuulsuse ja au? Kas tasub selle nimel end ohverdada ja elada tagasihoidlikku, ausat, Jumalale pühendatud elu? Kas tasub alandlikult palvetada ja osaleda ebapopulaarses misjonitöös? Me vaatame enda ümber ja näeme, kuidas ülekohtused ja jumalatud naudivad elu ning me võime tunda sama, mida tundis Iiob, kes kirjutab – Iob.21,6-13: "Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu! Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde? Nende sugu seisab kindlana nende ees ja nende järglased on nende silma all! Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal! Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata! Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad! Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest! Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda!"
Lõbus elu! Aga kas panite tähele, kuhu need maist elu nautijad kõik lõpuks lähevad? Surmavalda. Sinna samasse, kuhu läks Egiptuse vaarao Tutankhamun. Mooses valis parema tuleviku! Mooses valis igavese elu!
Ka psalmist Aasaf tunnistab oma sarnasest kogemusest Ps.73,2-17: "Aga mina — minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud! Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku! Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav! Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi! Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond! Nende silmad on punnis lihavusest ja süda keeb üle kurjest mõtteist! Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt! Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa! ... Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust! Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi; ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul! ... Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev, kuni ma tungisin Jumala pühisse saladusisse ja mõistsin nende otsa!"
Õelad, jumalatud, saavad otsa, aga Jumala lapsi ootab taevas, igavene elu! Kas on tõesti raske valida? Kas me ikka küsime: "Kas tasub teenida Jumalat ja elada Tema tahte järgi? Kas tasub kannatada selles maailmas?" Paulus, kes oli tõesti usu pärast Jumalasse väga palju kannatanud, kirjutab Rom.8,18: "Sest ma arvan, et selle aja kannatused EI OLE MIDAGI tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama!"
Jeesus rääkis ka raskustest, mida Tema järgijad peavad siin ilmas risti kandes taluma. Kuid Tal oli neile ka julgustav sõnum. Joh.14,1-3 Ta ütles: "Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen."
Paulus, kes ei pidanud selle maailma kannatusi mikski tulevase au vastu, kirjutab 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!" Talle lubati heita sinna üks põgus pilk ühes nägemuses, millest Ta kirjutab 2.Kor.12,2-4: "Ma tunnen inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest tõmmati kolmanda taevani... Ja ma tean, et sama inimene ... tõmmati paradiisi ja ta kuulis räägitamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida." Pole ime, et Ta kirjutab 1.Kor.13,12: "Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse!" Meie pilt taevast on parimalgi puhul väga ähmane. Miks ei ole Jumal seda meile selgesti ilmutanud? Sest me ei mõistaks ja me ei usuks!
Kuulus maadeuurija Marco Polo pöördus tagasi Veneetsiasse oma rännakutelt Idamaades. Tema lähedased sõbrad arvasid, et ta on läinud hulluks, kui ta neile jutustas asjadest, mida ta oli näinud. Ta rääkis neile rännakust linna, mis oli täis hõbedat ja kulda. Ta oli näinud muste kive, mis põlesid – aga keegi kuulajaist polnud varem näinud kivisütt. Nii nad pidasid teda hulluks. Ta oli näinud riideid, mis ei võtnud tuld – aga keegi polnud midagi kuulnud asbestist. Ta rääkis vees elutsevaist lohedest, kelle lõuad on piisavalt suured, et neelata alla inimene – kuid keegi kuulajaist polnud näinud krokodilli. Ta oli näinud mehe pea suurusi pähkleid, täis maitsvat piima – aga keegi polnud näinud kookuspähkleid. Ta jutustas vedelikust, mis purskas välja maa seest ja mis pani lambid põlema – kuid keegi polnud midagi kuulnud toorõlist, naftast. Nad naersid tema üle, pidades teda hulluks.
Aastaid hiljem, kui Marco Polo oli surivoodil, palus vaimulik, et ta "pattu" kahetsedes loobuks oma väidetest, kuid Marco keeldus, öeldes: "See kõik on tõsi, iga kild sellest. Tegelikult pole ma teile rääkinud pooltki sellest, mida ma nägin!"
Jumal ei ole oma Raamatus rääkinud meile pooltki sellest, mis meid taevas ees ootab. Ärme siis heida raskustes meelt. Mis on need "silmapilksed" viletsused võrreldes tulevase õndsusega?! Paulus kirjutab 2.Kor.4,17.18: "Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed."
Mida loevad need üürikesed kannatused, kui varsti me sööme Taeva Kuninga lauas, käime Uue Jeruusalemma kuldseil uulitsail, sööme elupuust, joome puhast, värsket, kosutavat vett eluveejõest ja kuuleme Jeesus häält ning näeme Teda ja oma usklikke omakseid palgest palgesse?!
Ja seda päeva ootame mitte ainult meie. Veelgi enam ootab seda Jumal, kes on omalt poolt kõik ettevalmistused teinud. Taevas on eluasemed meie jaoks valmis! Jeesus oli puusepp siin maa peal ja Ta on usin ehitaja ka taevas ning Ta ei jõua ära oodata, millal sina asud sinna Tema juurde elama! Ilm.22,17 teatab: "Vaim ja pruut ütlevad: "Tule!" Ja kes seda kuuleb, öelgu: "Tule!" Ja kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!"
Heitkem ühe põgusa pilgu taevasse, et näha, millise kodu on Jeesus meile valmistanud. Selle kirjelduse toob meieni Johannes, kes sai Patmose saarel taevaliku nägemuse. Me võime ette kujutada, kui raske oli Johannesel nähtut maistes sõnades kirjeldada, aga ta tegi oma parima.
Ilm.22,1-5: "Ja ta näitas mulle puhast eluveejõge, selget nagu mägikristall. See voolas välja Jumala ja Talle aujärjest. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge oli elupuu; see kandis vilja kaksteist korda, igas kuus andes oma vilja. Ja puu lehed tulid terviseks rahvastele. Ja midagi neetut ei ole enam. Ja Jumala ja Talle aujärg on siis seal, ja Tema sulased teenivad Teda. Ja nad näevad Tema palet, ja Tema nimi on nende otsaesisel. Ja ööd ei ole enam, ja neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid, ja nemad valitsevad ajastute ajastuteni."
Ka mujalt Piiblist leiame üksikuid pilte taevast või uuest maast. Nagu näiteks Jes.33,24, kus on kirjutatud: "...ja ükski elanik ei ütle: "Ma olen nõder!" Ei ole enam haigusi ega surma. Keegi isegi ei väsi! Mal.3,20 teatab: "Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all! Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad!"
Jes.65,17-25 teatab: "Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast! Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks! Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält! ... Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd! Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud! Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud! Hunt ja tall käivad ühes karjas, lõukoer sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Jehoova!"
Ja selle kõik me PÄRIME, nagu kirjutab Paulus Rom.8,17: "Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse." Pärimine tähendab seda, et me ei pea seda välja ostma. See antakse meile tasuta. See kuulub meile. Jeesus ütles Mäejutluses Mat.5,5: "Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa."
"Aga sinna sisse ei pääse midagi, mis ei ole puhas," teatab Ilm.21:27, "ei keegi, kes teeb jälkusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse."
On sinu nimi juba Talle eluraamatus? Seal on kõigi Jumala laste nimed. Aga igaüks, kes soovib, võib saada Jumala lapseks, võttes vastu Jeesuse oma Päästjaks ja elades Püha Vaimu juhtimisel Jumala lapse väärilist elu. Ning ükskord saabub päev, mil Jumal kogub kõik oma lapsed enda juurde – igaveseks. Innustagu see õnnis lootus elama meid evangeeliumi vääriliselt!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv