.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kas sina hoolid?
20.04.2013 - (791)

Ühel laste paraolümpial anti start 200 meetri jooksule ja kõik puuetega lapsed alustasid lidumist nii kiiresti, kui suutsid. Üks poiss, nimega Andrew, oli eriti väle ja varsti oli ta kõigist teistest ees juba ligi 20 meetrit. Lähenedes finishijoonele, vaatas ta tagasi ja nägi, et ta parim sõber oli kukkunud ja end vigastanud. Andrew peatus, vaatas finishi poole ja siis sõbra poole. Staadionitäis rahvast möirgas: "Jookse, Andrew, jookse!" Kuid Andrew ei jooksnud edasi, vaid tagasi oma sõbra juurde, aitas ta püsti ja koos ületasid nad finishijoone tükk aega pärast kõiki teisi. Sellegipoolest aplodeeris rahvas talle kõige enam, sest on asju, mis on tähtsamad, kui finisheerimine esimesena.
Saalomon kirjutab Kog.4,9.10: "Parem on olla kahekesi kui üksi ... Kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles! Aga kuidas on siis lugu, kui üksik langeb ega ole teist, kes teda üles tõstaks?" Me kõik vahel komistame ja kukume, kas pole? Kui hea on omada sõpra, kes hoolib piisavalt, et tõsta meid üles ja aidata minna edasi.
Üks selline õrn ja kaastundlik sõber Piibli päevilt oli apostel Paulus. Keegi on märkinud, et Uus Testament mainib Pauluse sõpradena enam kui 100 inimest. Tal oli nii palju sõpru sellepärast, et ta ise oli üks hea sõber! Täna õpime temast ja ta sõpradest.
Flp.2,19-30 võime lugeda: "Ma [Paulus] loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib. Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest. Sest nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma. Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on ta minuga ühes töötanud evangeeliumi kasuks. Teda ma loodan nüüd läkitada, niipea kui näen, kuidas minu asi areneb. Ent mul on kindel lootus Issandas, et ma ka ise varsti tulen.
Aga ma olen arvanud tarviliseks läkitada teie juurde vend Epafroditose, oma kaastöölise ja kaasvõitleja, teie apostli ja minu vajaduste eest hoolitseja, sellepärast et ta teid kõiki igatses ja suurt tuska tundis sellest, et olite kuulnud tema haigestumisest. Sest tema oli ka tõesti suremas haige; ent Jumal andis temale armu, aga mitte üksi temale, vaid ka minule, et mulle ei tuleks kurbust kurbuse peale. Sellepärast ma läkitasin tema seda nobedamini, et te teda nähes jälle rõõmustuksite ja mul oleks vähem kurbust. Siis võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks. Sest Kristuse töö pärast oli ta surma suus ega hoolinud oma elust, et täita seda, mis teil jäi tegemata hoolitsemises minu eest."
1. ME PEAME ENDAS VÄLJA ARENDAMA SIIRA HUVI TEISTE HEAOLU VASTU.
Me räägime selle arendamisest sellepärast, et loomupäraselt sünnivad kõik inimesed isekatena. Teistele mõtlemine on teadliku valiku ja rohke harjutamise tagajärg. Paulus oli Püha Vaimu mõjutusel selle valiku teinud ja elas selle järgi. Ta tõesti mõtles teiste heaolule rohkem kui enda omale, millest kõneleb juba loetud teksti esimene salm: "Ma loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib."
Paulus oli misjonär, vangi sattunud misjonär, ja sellises olukorras saadavad misjonärid tihti abipalve kirju. Oleks loogiline, et Paulus oleks kirjutanud: "Ma olen vangis Roomas ja mul on siin väga raske. Ma vajan teie abi. Palun, koguge nii palju raha kui võimalik ja saatke see kiiresti mulle!" Kuid Paulus ei teinud seda. Ta oli hoopis mures koguduse pärast, saates Timoteose välja uurima, kuidas nende käsi käib. Ja ta lootis, et nendega on kõik hästi.
Lou Gehrig oli kuulus Ameerika pesapallimängija, kes suri üsna noorelt 1941. aastal senitundmatusse närvihaigusesse, mida hiljem hakati nimetama "Lou Gehrigi haiguseks." Arstid ei osanud seda ravida ja nii prooviti tema peal igasuguseid ravimeid. Sarnaseid haigeid oli selles haiglas veelgi ja nii töötati selle laboris pingsalt, et leida rohtu selle tõve vastu.
Veidi enne surma kutsus Lou oma sõbra Bobi enda juurde ja ütles: "Bob, mul on häid uudiseid. Laboripoisid töötasid välja uue seerumi ja seda prooviti meist kümne peal. See näib aitavat üheksat haiget kümnest."
Bob küsis kiiresti: "Kas see aitab sind, Lou?"
"Tegelikult mitte," vastas Lou, "aga üheksa kümnest paranevad. Kas see pole tore?!" Ta oli rõõmus, et teised sama haiguse põdejad saavad terveks! Ta hoolis teistest enam kui iseendast. Ta oli tõeline sõber.
Paulus kirjutab Flp.2:2-4, et ta on rõõmus, kui koguduse liikmed ei "tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid [arvavad] alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele." Kas me oleme mõelnud hingamispäeval: "Miks ma lähen kirikusse? Kas ma lähen Jumalale oma võlga tasuma? Või kannan ma mingit rasket koormat ja loodan seal sellest vabaneda? Või lähen ma sellepärast, et mulle meeldib kirikumuusika või isegi jutlus? Või meeldib mulle lihtsalt seltsida inimestega?"
Suur küsimus on: Kas ma lähen kirikusse peamiselt midagi saama või andma? Kas ma mõtlen sellele, mis on tulus minule, või mõtlen ma esmajärjekorras sellele, mis on tulus teistele? Ma võin laulda kellegi südame soojaks. Ma võin rääkida kellegi kurbuse rõõmuks. Ma võin palvetada, et Jumal teeks kellegi haigusest terveks. Ma võin olla rõõmus rõõmsatega ja nutta nutjatega (Rom.12,15). Ma võin julgustada argu ja trööstida leinajaid. Ja seda kõike mitte ainult kirikus, vaid kõikjal, kus ma viibin.
Hea uudis on see, et teiste vajadustele mõeldes unustad sa oma hädad ja tihti vabaned neist täielikult! Sina aga arvasid, et ei saa aidata teisi, kuna pead mõtlema oma probleemidele ja tegelema nendega. Psühholoogid on leidnud, et kiireim tee oma hädadest vabanemisele on sukedumine teiste inimeste aitamisse.
Prohvet Jesaja teadis seda juba kaua aega tagasi. Ta kirjutab Jes.58,10.11: "Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev! Ja Jehoova juhatab sind alati ning toidab su hinge põudsel maal; Ta teeb tugevaks su luud-kondid ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust!"
On veel teinegi hea uudis: Kui sa siiralt hoolid teistest, kui sa oled neile hea sõber, leiad sa hätta sattudes, et teised hoolivad ka sinust, olles sulle head sõbrad. On ju tõeline sõprus ikka vastastikune! Nii et siiras huvi teiste heaolu vastu on mitte ainult ilus ja õige, vaid see tasub end ka kuhjaga ära!
2. ME PEAME TEISI SIIRALT JULGUSTAMA JA TUNNUSTAMA.
Mäletate, Paulus kirjutas Timoteosest Flp.2,20: "Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest." Paulus oli olnud noorele Timoteosele vaimulikes asjus otsekui isa eest. Nüüd oli Timoteos saanud "täismeheks Kristuses" ja tegutses iseseisvalt evangeeliumitöölisena ning Paulus vaatas talle ja ütles tunnustavalt: "Ma ei tea kedagi nii tublit kui Timoteos!" "Isa" ja "poeg" olid hakanud mõtlema ühtemoodi. Neil oli otsekui üks vaim. Just seda tähendab siin kreekakeelne sõna, mis on tõlgitud "üksmeelne."
Me ju teame, et sõprust on mitmesugust. On neid, keda me nimetame sõpradeks, kuid keda me tunneme vaid põgusalt, võib-olla vaid nimepidi. Kohtudes tervitame üksteist ja sellega asi piirdub. Siis on neid, kellega meid seob suurem sõprus; me läheme koos välja ja teeme asju koos. Sellised sõbrad oleme me kõik siin kirikus. Aga tore on, kui meil on keegi südamesõber, hingesugulane, kellega me mõtleme ühtviisi. Eriti õnnelik on inimene, kes leiab endale hingesugulase, "ühe vaimuga inimese," oma abikaasas. Siis võid sa olla kodus julgesti sina ise, teades, et abikaasa mõistab sind ja armastab sind! Kuid see hingesugulane võib olla ka keegi teine. Näiteks Taavetile oli selliseks südamesõbraks Joonatan.
Paulus kirjutab, et Timoteos on talle selline hingesugulane, parim sõber, lisades järgmises salmis, et "kõik [teised] otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma." Selline teguviis kurvastas Paulust väga, aga tal oli hea meel, et Timoteos ei olnud selline. Timoteos mõtles nagu tema ja Paulus soovis teda kõigi ees avalikult tunnustada ning julgustada sellega jätkama samas vaimus. Sellega nende sõprus ainult tugevnes.
Jah, sõprust tuleb toita. Ja seda toidame kõige paremini sõbra julgustamise ning tunnustamisega. Me kõik vajame selliseid sõpru. Aga me saame neid, kui oleme ise selline mõistev sõber, nagu oli Paulus.
3. ME EI TOHI OLLA ISEKAD.
Pauluse kogemusest õpime veel, et me peame olema valmis loobuma sõprade abist, kui see on vajalik, et nad saaksid abistada teisi. Üks teine tubli vend, Epafroditos, oli olnud samuti Paulusele suureks sõbraks ja abiliseks. Kuid ta oli haigestunud raskesti ja olnud lausa surma suus. Filipi kogudus, kes oli ta välja saatnud, kes teda hästi tundis ja armastas, oli suures mures selle venna tervise pärast ning nüüd, kus ta oli paranenud, lubas Paulus tal minna oma kodukoguduse juurde neid rõõmustama ja kinnitama. Ta mitte ainult saatis Epafroditose teele, vaid tegi seda tunnustavate sõnadega, kirjutades: "Siis võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks. Sest Kristuse töö pärast oli ta surma suus ega hoolinud oma elust."
Kuuldes Epafroditose soovist minna tagasi oma kodukoguduse juurde, oleks Paulus võinud öelda: "Timoteos on lahkumas ja sina tahad ka ära minna! Kuidas ma saan siin vanglas üksi hakkama? Kes mind aitab? Palun, ära mine, jää minuga!" Aga ta ei teinud seda. See oleks olnud isekas. Ta ütles: "Küll ma saan kuidagi hakkama; mine aga pealegi, nad ootavad ja vajavad sind!"
Meil kõigil tuleb sellest õppida. Me ei ole ainsad, kes abi vajavad. Me ei tohi pidada reetlikkuseks, kui sõber läheb kellelegi teisele appi. Ka teised vajavad häid sõpru. Lapsevanemad peavad õppima sellest, et nad ei tohi lapsi kinni pidada, kui need soovivad lahkuda kodust. Isad-emad ei tohi olla isekad, soovides, et lapsed neid lõputult aitaksid. Lastel on oma missioon. Anname neile kaasa oma õnnistuse ja laseme neil minna! Sellega me näitame, et hoolime neist ja teistest, keda nad võivad aidata.
Ma sooviksin, et Pauluse ümber oleks olnud alati ustavaid sõpru, kes oleksid teda aidanud ja keda vajadusel välja saata teisi abistama. Kuid kahjuks nii see ei olnud. 2.Tim.4,16 kirjutab ta oma "hingesugulasele" Timoteosele: "Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ükski mulle toeks, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu arvatagu seda neile süüks." Me ei tea, kuhu olid ta sõbrad kadunud. Võib-olla olid nad liiga kaugel, et kohtuistungi ajaks kohale rännata? Lennukeid ega ronge ega autosid tol ajal ju ei olnud. Ka telefoni ega telegraafi mitte! Postki liikus väga aeglaselt. Võibolla olid nad isegi vangis, või koguni surnud? Võibolla olid nad väsinud Paulust aitamast, või kartsid tulla kohtusse? Me ei tea. Igal juhul ei mõista Paulus neid hukka, vaid palub Jeesuse eeskujul: "Ärgu arvatagu seda neile süüks!" Üks hooliv sõber mõtleb ikka oma sõpradest parimat ja palub nende eest!
Ja Jumal oli Temaga. Ta ise tunnistab – 2.Tim.4,17: "Aga Issand seisis minu eest ja kinnitas mind, et sõna kuulutamine minu läbi teostuks täiel määral ja kõik paganad kuuleksid seda; ja ma pääsesin lõukoera suust."
Jumal on ka meiega ja päästab meidki "lõukoera" suust, kui me käitume Jumala lapse nime vääriliselt, olles armastavad ja hoolivad üksteise suhtes. Oli ju Paulus õppinud seda hoolimist Kristuselt ja eks ole Jeesus ka meie kõigi eeskuju. Me kutsume Teda oma parimaks sõbraks. Ta on tõesti meile parim sõber! Kuid kas meie oleme Talle parimad sõbrad? Kas oleme Talle ustavad sõbrad? Kas me hoolime Temast? Kas me hoolime Tema lastest?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv