.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Palvekooli neli klassi
20.06.2009 - (1151)

Mat.6,6: "Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sule uks, ja palu oma Isa, kes on salajas, ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule."
Palve on hinge hingamine, kuid ka võimas relv hingevaenlase võitmiseks. Uskliku palve võib saada "vaimulikeks tiibadeks," mis tõstavad meid maisest madalusest taevastesse kõrgustesse. Kuid nagu linnupojad ei sünni lennuvõimelistena, nii ei ole ka meil sündimisest kaasas teadmine, kuidas palvetada nii, et meie palved kannaksid meid kõrgele taevasse.
Meil tuleb õppida palvetama. Mõni õpib palvetama, vähemalt mingil määral, juba lapsena; ja ma usun, et need lapsepalved on Jumalale eriti armsad – nagu ka meile, lapsevanemaile. Kuid pole hilja õppida palvetamist ka täiskasvanuna. Luk.11,1 viib meid täiskasvanute maailma Jeesuse maise elu ajal. Seal on kirjutatud: "Ja kui Ta ühes paigas oli palvetamas ja oli lõpetanud, ütles üks Ta jüngreist Temale: "Issand, õpeta meid palvetama nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!""
Selles jüngris äratas huvi palve vastu Jeesuse eeskuju. Ärme iial unusta, et ka meie palved võivad olla kellelegi eeskujuks ja äratada temas soovi ka ise palvetada. Kuid tõeliselt õpitakse palvetama ikkagi elukogemustes. Enne me võime "lugeda" erinevaid palveid, kuid elukogemused panevad meie "hinge hingama" südamest tulevaid palveid.
Palvekoolis on neli klassi! See ei tähenda, et me võiksime nimetada vaid nelja erinevat palvet. Kindlasti on neid palju rohkem. Kuid on siiski neli põhilist palveliiki, mis kasvavad välja üksteisest ja mida me võiksime nimetada palvekooli neljaks klassiks. Iga palvekooli õpilane käib läbi need klassid just selles järjekorras, ühtki klassi vahele jätmata! Siiski – kas me käime ikka läbi kõik neli klassi, või jätame hoopis selle kooli pooleli?
1. KLASS – MEELEHEITE PALVE. Seda palvet kasutatakse kõige enam ja hämmastaval kombel teevad seda tihti inimesed, kes enda arvates isegi ei usu Jumalat! See tuleb nende südamesse või huulile täiesti ootamatult, otsekui vastu nende tahtmist või neile mõistusevastaselt, kui neid ähvardab või tabab mõni kriis või oht või õnnetus. "Jumal, aita!" "Jumal, päästa!" "Jumal, hoia!" Nii võib võtta need palved kokku lühidalt. Vahel lisatakse sellele ka mõni tõotus, mis kriisi möödudes üldiselt unustatakse.
Mitte kõigist meeleheite palve esitajaist ei saa usklikud, kuid see on siiski esimene palve, mille inimene välja hingab ja seepärast väga oluline. Võime julgelt öelda, et kõigist Jeesusele Tema maise elu ajal esitatud palveist oli 90% just sellised palved – välja kisendatud suures hädas või meeleheites. Selle, mis neis jäi vajaka vaimulikkuses, kompenseeris siirus ja kirglikkus.
Mõned inimesed ütlevad, et Jumal ei kuule mittevaimulike inimeste mittevaimulikke palveid. Need on ju nii isekad: Päästa mind sellest hädast! Tee mind sellest haigusest terveks! Ja ometi – mida tegi Jeesus selliste palvetega? Kas Ta jättis ühegi neist kuulmata? Kui paljud said abi, ka inimesed väljaspool kogudust!
Just sellest saigi, ja saab ka tänapäeval ilmsiks Jumala tõeline headus, Tema armastus kõigi inimeste vastu. Ta ei oota, kuni me saame "piisavalt heaks" või "piisavalt vaimulikuks," et siis austada meid meie palvete kuulmisega. Ta kohtab meid seal, kus me oleme, ja annab meile seda, mida me vajame. Tegelikult, ma usun, et Jumal ise on asetanud meisse selle vajaduse hüüda Teda hädas appi. Ja tihti saab just sellisest meeleheite palvest alguse meie palveelu ja sõprus Jumalaga. Ütleb ju Jumal ise Ps.50,15 kaudu: "Hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!"
Ja sageli kasvabki sellest esimesest palveliigist – meeleheite palvest – välja üks teine palveliik. Eriti, kui me oleme korduvalt pöördunud Jumala poole, et Ta päästaks meid ohtlikest olukordadest, kuhu me näime komistavat ikka ja jälle. Püha Vaimu töö mõjutusel hakkame me aduma, et paljud need hädad on meile kaela tulnud meie endi tegude tagajärjel. Me oleme eksinud, talitanud valesti. See toob meie südamesse ja suhu juba teistsugused palved ja ühes sellega oleme me astunud oma palvekooli teise klassi.
2. KLASS – PATUTUNNISTUSE JA -KAHETSUSE PALVE. Kusjuures pearõhk on patukahetsusel ehk kurbusel oma patu pärast. Selle palvega ütleme me Jumalale, et Tema on õige ja õiglane, meie aga oleme eksinud, käitunud rumalasti – ja meil on sellest väga kahju ning me palume andeks.
Seda palvet palub mitte ainult "verivärske" kristlane – inimene, kes tuleb esimest korda oma elus patutundmisele ning kogeb esimest korda patukahetsust ehk kurbust oma patu pärast. Üsna sageli tuleb see palve huulile ka neil, kes sammuvad edasi usuteel, sest mida lähemale me jõuame Jeesusele, seda selgemalt näeme oma puudusi ja ebatäiuslikkust, seda enam rõhuvad meid meie vead.
Vast kõige kuulsam patukahetsuse palve Piiblis kuulub Taavetile – siiralt usklikule inimesele, kes ometi oma nõtruses patustas rängalt. Ta palus – Ps.51,3-11: "Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees! Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises! Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud! Vaata, Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada! Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; uha mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Anna mulle kuulda rõõmustust ja rõõmu, et ilutseksid mu luud-kondid, mis Sina oled puruks löönud! Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod!"
Oma halva teo ülestunnistamine võib tulla üsna kergesti. Isegi paljud paadunud kurjategijad on tunnistanud oma pahategusid kas siis oma "kangelastegude" nimekirja täiendamiseks või püüdest leevendada süütunnet. Juudaski tunnistas oma süütegu, nimetades seda koguni patuks – "Ma olen pattu teinud, et ma ära andsin süütu vere!" (Mat.27,4). Kuid kahjuks ei läinud ta kaugemale.
Taavet mitte ainult tunnistas oma pattu, ta ka kahetses seda, kogedes tõelist meeleparandust – kurbust oma patu pärast. Selline palve on absoluutselt vajalik päästeks, sest see ilmutab meie meeleheitlikku vajadust Päästja järele. See ajab meid põlvedele anuma andestust.
Mis on meeleparanduse ehk patutunnistuse ja patukahetsuse tulemus? Johannes vastab – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Anudes armu ja andestust, oleme astunud oma palvekooli kolmandasse klassi.
3. KLASS – ARMUSAAMISE PALVE. Arm andestab, arm uuendab, arm hoiab, arm teeb tugevaks. Teisisõnu – kõik, mis me Jumalalt palume ja saame, on Tema armuannid meile. Me ju ei osta Jumalalt midagi; me palume vaid armuande. Me palume andestust, elupäevi, tervist, igapäevast leiba, Püha Vaimu, usku, lootust, armastust, jõudu, võitu kiusatuste üle ja palju muud sarnast. Need kõik on palvekooli kolmanda klassi palved. Me soovime saada midagi, mida meil pole.
Alguses me võrdlesime uskliku inimese palvet "vaimulike tiibadega." Sellest sümboolikast lähtudes võiksime öelda, et nüüdseks – palvekooli kolmandas klassis – oleme õppinud juba veidike lendama. Me sooritame madalaid lende ühelt puult teisele, ühelt künkalt teisele, kuid ei ole veel valmis vaimulikuks liuglemiseks keset taevast.
Kahjuks on see aga kõrgeim tase, kuhu paljud kristlased oma palve-elus jõuavad. Nad jäävad oma elu lõpuni palvekooli kolmandale kursusele! Võib-olla nad ei usalda oma usutiibu. Võib-olla nad ei tea, milleks nad on kutsutud. Sarnaselt ühele allegoorilisele jutustusele arvavad paljud, et nad on "pandud randu koristama ja rappeid sööma," mitte kõrgele lendama (Richard Bach'i raamatust "Johnatan Livingston Merikajakas").
Võib-olla see lendamise jutt pole meile kõigile arusaadav ja ehk me isegi kardame kõrgust; toogem siis ühe näite maa pealt. Kujutage ette: te saate endale uue auto ja sõidate sellega – esimese käiguga. Oi, kui hästi see sõidab, kui mugav see on, kui vaikne on selle sees – ikka sõites esimese käiguga. On siin midagi valesti? See auto on mõeldud enamaks kui sõiduks esimese käiguga! Ja sina kui auto omanik väärid midagi paremat kui sõitu esimese käiguga. Sõites vaid esimese käiguga ei kasuta sa iial auto täit võimsust! See auto on võimeline palju enamaks.
Vaadates tagasi palvekooli kolmele klassile – meeleheite palve, patutunnistuse ja -kahetsuse palve ning armusaamise ehk armuandide saamise palve – pangem tähele, et kõik need on enesekesksed. Mitte tingimata isekad, kuid kõik keerleb siiski inimese enda ümber: inimene hüüab Jumalat endale appi, inimene tunnistab ja kahetseb oma pattu, inimene palub endale seda ja teist – häid ja vajalikke asju, muidugi. Ja selles pole midagi halba: kuni kolmanda klassini palvetataksegi nii! Jeesus ise ütles, et "paluge, siis antakse teile" (Mat.7,7). Ta ütles, et "kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa taevas anna häid ande neile, kes Teda paluvad" (Mat.7,11). Ja ka palvekooli neljandas klassis palutakse vajadusel kõiki neid palveid. Kuid seal palutakse veel midagi – midagi, mis annab sulle sisemise sügava rahu ja kindlusetunde ning usujulguse lennata Jumala kõrgustesse.
Rääkides usujulgusest tuleb toonitada, et kõigis neis palveastmetes või palveklassides usk pidevalt kasvab. Kui esimeses klassis usk tavaliselt sünnib, siis kolmandal palveastmel peaks see kasvama nii suureks, et inimene oleks valmis minema palvekooli neljandasse klassi. S.t. neljanda klassi ehk neljanda astme palve nõuab tõelist usku.
4. KLASS – ALISTUMISE PALVE. See on palves täielik ja tingimusteta alistumine Jumala tahtele. Alles siis, kui me oma vaimulikus kasvamises oleme jõudnud sellele tasemele, saabub meile "Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest [ehk mis ületab igasuguse arusaamise]" (Flp.4,7).
See on viibimine sellises usukõrguses, kus me näeme vaid Jumalat ja Tema tahet ning kuna me ennast ei näe, siis ei oska me ka karta. Me lihtsalt usaldame Jumalat piiritult kõiges – teades, et kõik, mis Tema teeb, on hea, ja kui miski ka ei näi hea, siis ikkagi "me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb" (Rom.8,28). Meie ainus mure on armastada "Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest" (Mrk.12,30). Ja kui me Teda nii armastame, siis me Teda ka usaldame ning alistume täielikult Tema tahtele, teades, et see on kindlasti parim meie jaoks.
Pühakiri ilmutab, et kõik suured usuinimesed jõudsid sellesse usukõrgusesse, kus nad lugesid alistumise palvet, mille võib kokku võtta kolme sõnaga: "Sinu tahtmine sündigu!" Meie võime tahta paljugi, kuid Jumal teab paremini, mida me vajame. Jumal teab mis on parim nii meile kui teistele. Sellepärast sündigu kõiges Tema tahtmine!
Vaadakem meie "usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele" (Heb.12,2) – Jumala Tallele, kes kandis maailma patud (Joh.1,29). Oma maise elu ajal palvetas Ta sageli ja palus Isalt igasuguseid asju. Kuid kahtlemata kõrgub kõigist teistest palvetest üle Tema alistumise palve Ketsemani aias, kus Ta, tundes kogu maailma patukoormat vajumas enda peale, palvetas: "Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas Sina tahad!" (Mat.26,39). Järgmised salmid näitavad, et Ta esitas selle palve kolm korda. Kolmekordne anumine kolmekordse alistumisega! Vaat nii saavutas Jeesus selle suurima võidu, tehes lunastuse kättesaadavaks kogu inimkonnale.
Pärast seda alistumist läks kõik Jumala tahte kohaselt ja keegi ega miski ei saanud seda Jumala tahte täitumist nurjata. Jumal Isa varustas Jeesuse jõuga kannatada ära kõik pilkamised ja mõnitamised, peksmised ja lõpuks ristilöömise. Ta ei hakanud vastu, ei kurtnud ega kaevanud, vaid hoopis palus andestust oma ristilööjaile!
Me rääkisime, et alistumise palve palumine nõuab suurt usku. See on tõsi. Kuid tõsi on ka see, et igasugune palvetamine kasvatab usku ja kõrgeima klassi palve, alistumise palve palumine tõstab meie usu kõige kõrgemale tasemele. Sellega me õpime Jumalat täielikult usaldama. See on parim meile, ja ka Jumalale meeldib see kõige rohkem, sest siis Ta saab meile ja meie läbi teha kõige rohkem head.
Kuidas on meie palveeluga? Kas oleme rääkinud Jumalaga piisavalt palju, et Teda hästi tunda ja täielikult usaldada? Tehku igaüks meist endale selgeks: Mitmendas palvekooli klassis ma käin? Kui veel mitte neljandas, siis miks?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv