Jumal, näita mulle oma au!
20.08.2011 - (1184)

Mooses oli suur prohvet, keda Jumal kasutas oma rahva vabastamiseks Egiptuse orjusest. Jumal rääkis tihti temaga ja tema Jumalaga, kuid ükskord tekkis Moosesel soov ka Jumalat näha. 2.Ms.33,18-23 leiame vestluse Moosese ja Jumala vahel: "Aga Mooses ütles: "Näita siis mulle oma auhiilgust!" Ja tema vastas: "Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Jehoova nime: ma olen armuline, kellele ma olen armuline, ja halastan, kelle peale ma halastan!" Ta ütles veel: "Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!" Siis ütles Jehoova: "Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud. Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind seljatagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!""
Huvitav kirjakoht, kas pole? Mooses palub Jumalal näidata talle oma auhiilgust. Kas pole seda mitte liiga palju küsida? Kuid kas pole me kõik vahel soovinud, et Jumal ilmutaks ennast meile kuidagi konkreetsemalt, selgemalt? "Jumal, tee midagi silmaga nähtavat või käega katsutavat; siis ma tean kindlasti, et Sa oled olemas! Sa võiksid anda mulle taevaliku nägemuse! Sa võid ju teha, et ma selle loteriipiletiga võidan jackpoti! Muuseas, ma maksaksin selle pealt kindlasti kümnist ja nii saaksid kasu ka Sina! Ilmuta ennast mulle selgesti, et mu usk Sinusse enam kunagi ei kõiguks!"
Iiob tegi midagi taolist. Kirjatundjad ja variserid nõudsid tunnustähte. Inimesed on alati esitanud Jumalale nõudmisi. "Jumal, ilmuta ennast mulle ja minust saab Sinu kõige vapram tunnistaja kogu maailmas!" "Paranda mind või mõni mu lähedane sellest haigusest; siis ma tean ilma ühegi kahtluseta, et Sa oled olemas!"
Kui Mooses palus, et Jumal ilmutaks talle oma auhiilgust, vastas Jumal: "Hea küll, ma täidan su palve, kuid ma teen seda omal viisil, mitte nagu sina nõuad, sest ma olen armuline, kellele ma olen armuline, ja halastan, kelle peale ma halastan!" Seejärel ütles Ta: "Ma lähen sinust mööda ja minu au on minuga. Aga sa pole valmis seda nägema. Seepärast astu sellele kaljule ja oota. Hetkel, mil ma sinust möödun, panen ma sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega. Kui ma olen möödunud, võtan ma oma käe ära ja sa näed mind seljatagant. See on maksimaalne, mida ma võin teha, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!"
See lõik Piiblis räägib sellest, kuidas Jumal ilmutab end, isegi meile tänapäeval. Eelkõige ütleb see, et vahel möödub Jumal meist nii lähedalt, et me võime tunnetada Tema kohalolu. Kuid samal ajal jääb seoses Jumalaga alati midagi sellist, mida me ei suuda näha, mõista ega hoomata oma piiratud meeltega.
Me võime võrrelda oma Jumala tunnetamist sellega, kuidas me mõistame merd. Me teame, et meri on olemas. Me jalutame selle liivasel rannal ja kuuleme selle lainete rahustavat müha. Me supleme selle soojades voogudes. Kuid kas me sellega teame kõik merest? Tegelikult teame me väga vähe!
Samuti võib olla ka Jumal meie kõrval. Me võime Teda peaaegu puudutada. Kuid siiski on Ta nii suur ja võimas, et me ei mõista Teda kunagi täielikult.
Vahel võib Ta meid aidata nii erilisel viisil, et me ei kahtle hetkekski, et Tema seda tegi.
Üks noormees jutustab oma kogemusest lennukis. Ta istus lennuki selles salongis, kus suitsetamine on keelatud ja nautis lendu. Siis aga süütas tema vastas, vahekäigu teises servas istuv mees suure sigari ja hakkas seda popsutades saastama õhku suitsuga. Samal hetkel möödus neist noor kaunis stjuardess, kellega noormees soovis kohe kangesti tutvust teha, ja kasutades võimalust, küsis: "Kas selles salongis pole mitte suitsetamine keelatud?"
"Jah, nii see on," vastas noor daam.
"Aga vaadake, see mees suitsetab," ütles mees.
Stjuardess vaatas ja ütles: "Jah, nii see on."
"Kas te ei saaks midagi ette võtta," ütles mees.
Stjuardess pöördus suitsetaja poole viisakalt: "Härra, see on mittesuitsetajate salong. Kas te ei läheks suitsetajate salongi, seal on palju vabu kohti?"
Mees tõmbas pika mahvi ja puhus stjuardessile otse näkku ning jäi paigale. Stjuardess lahkus. Algus mõtles murelik mittesuitsetaja, et noor daam läks kutsuma abi, kuid pika ootamise järel ilmus ta salongi tagasi hoopis karastusjookide kandikuga ja hakkas neid pakkuma reisijaile. Oli selge, et ta oli otsustanud suitsetajaga mitte midagi ette võtta. Mees aga mahvis edasi.
Aga just sel hetkel, kui ta oli ulatamas jooki suitsetajale, sattus lennuk õhukeerisesse. Lennuk vappus kõvasti ja noor stjuardess pillas kõik joogid suitsetava mehe peale, kustutades ühtlasi ka ta sigari! Ise aga kukkus ta noormehe sülle! Tutvus oligi tehtud. Selle peale mõtles noormees iseeneses: "Öelge veel, et Jumalat pole olemas!"
Mõelgem üheskoos viiele valdkonnale, kus me võime tunnetada Jumala lähedalolu:
1. ME VÕIME TUNNETADA JUMALA LÄHEDALOLU LOODUSES. Me kõik võime näha Jumalat meid ümbritsevas kaunis looduses, mis on Tema kätetöö. Isegi öisesse taevasse vaatamine viib meie mõtted Jumalale. Ps.8,4.5 kirjutab Taavet oma mõtetest: "Kui ma näen Su taevast, Su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis Sa oled rajanud, siis mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed?" 19. psalmis jätkab ta sama mõtet – Ps.19,2-4: "Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema kätetööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust! Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks!"
Teisisõnu: Jumala kätetöö, Tema looming, loodus, kõneleb valju häälega oma Loojast! Pole ime, et Taavetil oli nii lähedane side Jumalaga. Sama oli ka vaga Iiobiga, kes tunnistab – Iob.12,7-9: "Aga küsi ometi lojustelt, et need õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või maa loomadelt, et need teeksid sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle! Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Jehoova käsi?"
Oma kirjas roomlastele ütleb Paulus, et kuna Jumal on end selgesti ilmutanud looduses, pole meie uskmatusel vabandust isegi siis, kui me pole kuulnud ühtegi jutlust Jeesusest. Jumala kätetöö kõneleb enda eest, et on olemas tark ja hea Looja. Me ei näe Tema nägu. Me ei mõista Tema suurust. Kuid Ta on siin. Ava oma süda ja tunneta Tema kohalolu.
2. ME VÕIME TUNNETADA JUMALA LÄHEDALOLU MORAALSES ELUKORRALDUSES. Meie elu valitsevad kindlad seadused. Kas me soovime seda või mitte, nad on olemas. Nad on alati olnud ja jäävad ka alati.
Näiteks, Jumal ütleb: "Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab!" (Gal.6,7). Iga patt saab oma palga. Inimesed ei taha seda uskuda ja püüavad vastutusest kõrvale hiilida, kuid see ei õnnestu neil. Üldiselt järgneb tagajärg teole juba üsna kiiresti. Ja mis on eriti hämmastav: miski annab inimesele tema südametunnistuse kaudu märku, mis on õige ja mis on väär. See on Jumal, kes on lähedal ja meie huvides püüab juhtida meie elu.
Väärtegudel on oma tagajärjed, kuid tagajärjed on ka õigetel tegudel. Külvates headust, lõikame ka headust. Külvates armastust, lõikame armastust, külvates tervislikke eluviise, lõikame tervist, lastes Jumala Vaimul meid juhtida, lõikame igavest elu koos Jumalaga.
Jumal on pidevalt meie lähedal, andes meile märku, mis on hea ja mis on halb ning juhtides valima head. Ta ütleb: "Ela minu käskude järgi ja sa leiad õnne." Moraalne elukorraldus annab selgesti märku Jumala lähedalolust.
3. ME VÕIME TUNDA JUMALA LÄHEDALOLU JUMALATEENISTUSTEL. Jeesus tõotas – Mat.18,20: "Kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." Nii et Jumal on meie kogunemistel meiega, kas me seda tunnetame või mitte. Parem oleks, kui me seda tunnetaksime – vähemalt usuksime, küll me siis ka tunnetaksime!
Millest see oleneb, et me vahel tunnetame Tema lähedalolu, teinekord mitte? Ilmselt meie tundlikkusest ja sellest, kui kohal me ise oleme. Sest vahel oleme me küll kohal füüsiliselt, kuid mitte vaimselt. Oma mõtetes oleme me vahel kusagil mujal. Et tunnetada Jumala lähedalolu, tulgem siia kogu oma olemusega ja otsigem Tema lähedust alandlikus palves.
Milline õnnistus on viibida selliselt eriliselt Jumala läheduses igal hingamispäeval! Milline õnnistus on tunda oma kaasvendade-õdede lähedust! Milline õnnistus on laulda koos tänulaule Jumalale! Milline õnnistus on saada toidetud Jumala Sõnast! Milline õnnistus on saata oma palved Jumala ette ja saada neile vastused!
On aegu, mil jumal tuleb meile jumalateenistustel nii lähedale, et me võime peaaegu Teda puudutada ja me tunneme, kuidas Tema puudutab meid. Me ei näe Tema nägu, kuid me tunnetame Tema erilist lähedust.
4. ME VÕIME TUNDA JUMALA LÄHEDALOLU KOGUDUSELE VAADATES. Kui me näeme kogudust toimimas Kristuse ihuna, võites inimesi Jumalale ja kasvatades neid Kristuse meelsuses, siis tunneme samuti Jumala erilist lähedalolu. Kui me näeme, kuidas selle liikmed aitavad üksteist, külastavad vanu ja haigeid, siis on meil tunne, nagu oleks Jeesus jälle siin maa peal, käies paigast paika ja tehes head.
Tõepoolest, mis saab olla veel kindlamaks tõendiks Jeesuse lähedalolust kui koguduse kui Tema ihu elav tegutsemine. Ilma Tema lähedaloluta ei oleks elavat kogudust. Nii et ainuüksi koguduse olemasolu ja töötamine on kindlaks tõendiks, et Jumal on meie juures, ehkki me Teda oma silmadega ei näe.
5. ME VÕIME TUNDA JUMALA LÄHEDALOLU TEMA RAHVA ELUS. Kui me võrdleme usklikke inimesi uskmatutega, siis – ehkki me sooviksime, et see erinevus oleks veelgi silmatorkavam – peame möönma, et usklikud on teistsugused. Nad on ausamad, hoolivamad, kaastundlikumad ja armastavamad, nende eluviisid on tervislikumad. Millest see tuleb? Nad on saanud abi Jumalalt, kes on alati lähedal, et aidata. Juba algristikoguduse päevil oli see Jumala töö tuntav. Inimesed, kes apostlitega suhtlesid, "tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega" (Apt.4,13). Jeesuse lähedalolu oli muutnud need mehed.
Nii et nähes pattudest pöördunud ja muutunud inimesi, ei saa me muud kui tunnistada, et Jumal on tulnud neile väga lähedale ja on töötamas nende elus. Ma usun, et me isegi oleme tundnud seda Jumala tööd oma elus; see aga kõneleb, et Jumal on tulnud ka meile väga lähedale ja ilmutanud oma au. Jumala au on Tema iseloom ja kui Tema iseloom on saanud kelleski ilmsiks, siis on Jumal selles inimeses tulnud meile väga lähedale.
Ka Jeesuse jüngrid soovisid näha Jumala au. Filippus ütles selle kord otse välja – Joh.14,8: "Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule!" Mida vastas Jeesus? Pühakiri teatab – Joh.14,9: "Jeesus ütleb temale: "Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes mind on näinud, see on näinud Isa!""
Jumal on näidanud meile oma au – oma palet, oma meelsust, oma iseloomu – oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu. Me võime sellest lugeda evangeeliumidest, kuidas Ta võttis meie kuju, hingas meie õhku, sõi meie toitu, koges meie võitlusi ja kiusatusi, kuidas Ta õpetas inimesi, otsis kadunuid, parandas haigeid, toitis näljaseid. Nähes Jeesust ja kogedes Tema lähedust, näeme me Jumalat ning kogeme Tema lähedust.
Et ilmutada end Moosesele, asetas Jumal ta kaljuprakku ja kattis oma käega. Kas pole see ilus pilt!? Kui Jumal asetab meid kaljuprakku ja katab oma käega, pole meil karta midagi, ehkki me Teda ei näe. Me teame, et Ta on meie juures ja sellest piisab. See on suurim au, mida Ta saab meile osutada ja ilmutada!
Tuleb päev, mil me näeme Jumalat palgest palgesse, mil me näeme Teda "nagu Tema on." See on Tema taastuleku päeval, mil me oleme saanud Tema sarnaseks (1.Joh.3,2). Sel päeval ja edaspidi me peegeldame Tema au – tema headust ja armastust, Tema täiuslikku iseloomu.
Aitaks Jumal, et me kasvaksime selles Tema läheduse tunnetuses päev-päevalt.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv