.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6091)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Jumala käsk IX
20.09.2003 - (1492)

Kas on meil veel silme ees selle seeria sissejuhatuseks joonistatud skeem – kolmnurk, mille ülemises tipus oli kujutatud Jumala olemust ja sellest tulenevat käsu vaimu, armastust? Allapoole tulles kohtasime kaht suurt käsusõna, kolmnurga alusel kümmet käsku, ja kolmnurga all Piibli paljusid käske, millede all omakorda olid Ellen White nõuanded ja soovitused. Me kutsusime seda käsupüramiidiks.

Uurinud seejärel Piiblit Jumala käskude teemal, oleme kindlasti märganud, et usklikel inimestel on kalduvus liikuda mitte Jumala käsu vaimu – armastuse – suunas ülespoole, vaid hoopis allapoole, lisades Jumala käskudele juurde palju oma käske ja õpetusi! Neist oma käskudest ja õpetustest saavad traditsioonid ja pärimused, mille täitmist nõutakse sageli rangemalt kui Jumala käskudest kinnipidamist. Ja käsu vaim – armastus – jääb sageli hoopis tahaplaanile või kaotatakse see kogunisti!

Just sellest kirjutab hoiatavalt apostel Paulus Kol.2,20-23: "Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnud maailma algjõududele, miks te siis, nagu elaksite maailmas, lasete endile teha määrusi: "Ära puuduta! Ära maitse! Ära katsu käega!" — seda, mis kõik on määratud kadumisele kulutamise teel — inimeste käskude ja õpetuste järgi? Sel kõigel on küll tarkuse nägu omatehtud jumalateenistuse, alandlikkuse ja ihu kurnamise tõttu, aga mis on ilma erilise väärtuseta ja mis sünnib liha rahuldamiseks."

Paulus on väga otsekohene, öeldes sisuliselt: Ärge püüdke petta Jumalat ja oma ligimest ning ärge petke ka iseendid! Te teete igasuguseid käske, keelde ja määrusi ning väidate, et nii teenite paremini Jumalat, kuid tegelikult teenib see "omatehtud jumalateenistus" "liha rahuldamiseks!" Isegi sellega kaasnev "alandlikkus ja ihu kurnamine" sünnib ikkagi "liha rahuldamiseks," s.t. inimese lihaliku olemuse toitmiseks.

Ma tean, et inimesed väidavad vastupidist, kuid kui mask maha võtta, siis selline on tegelikkus! Kas kloostris end alandades ja piitsutades ning näljutades toidetakse vaimu? Jah, eneste arvates küll, kuid tegelikult toidetakse lihameelt! See kõik teenib oma tegude, oma mina kõrgele tõstmiseks – selle asemel, et tõelises alanduses, usus ja usalduses tõsta kõrgele Kristust ning loota täielikult Tema armule, puhates oma tegudest ning pühitsedes lunastust. Lihalik inimene ei taha tõeliselt alanduda, loobuda püüetest saavutada oma tegude läbi Jumala heakskiitu. Ta on valmis enne end näljutama, külmetama, piitsutama, endale kohutavat valu valmistama, lõigates ise endale haavu ja lastes teistel end kas või sajast kohast läbi torgata! Sellega ta imetleb iseend ja kutsub ka teisi seda tegema – vaadake, mis ma suudan! Ja inimesed vaatavadki, ülendades mõningad sellised mina-tsempionid pühakuteks!

Inimeste silmis võivad mõned sellised tegelased asuda kõrgel, kuid kui püüda leida nende koht Jumala käsu püramiidis, siis avastame, et nad on langenud sügavale püramiidi alla paljude käskude ka keeldude rägastikku.

Ma küsiksin: kuidas võib selline inimene täita Jumala armastuse käsku (mis asub käsukolmnurga keskel): armasta oma ligimest nagu iseennast!? Oma enesearmastuse rahuldamiseks piinab ta iseennast; kas ta peaks sama tegema ka ligimesega? Oh, jaa! Ta mõtleb iseeneses: ma ei tee ligimesele haiget. Ma talitan vastupidi, tehes haiget iseenesele! Nii olen õnnis!

Paratamatult kerkib küsimus: Miks peab see inimene ikkagi kellelegi haiget tegema – kas või iseendale, kui ta ei taha või ei tohi seda teha teistele? Miks naudib ta haiget tegemist, piinamist? Mis loomus see selline on, mis seda soovib? Milline vaim juhib sellist inimest? Ja kas ei ole see mängimine Jumala käsuga "Ära tapa!"?

Vaat sellised mõtted tulevad, kommenteerides Pauluse väidet: "Miks te siis, nagu elaksite maailmas, lasete endile teha määrusi ... inimeste käskude ja õpetuste järgi. Sel kõigel on küll tarkuse nägu omatehtud jumalateenistuse, alandlikkuse ja ihu kurnamise tõttu, aga mis on ilma erilise väärtuseta ja mis sünnib liha rahuldamiseks."

Ilma erilise väärtuseta olid ka juudi rabide poolt loodud paljud käsud ja korraldused. Nemadki arvasid sellega paremini Jumalat teenivat. Kuid nagu me oleme juba leidnud, püüdsid nad sel teel vaid kindlamalt üles seda oma õigust. Paljud nende eeskirjad olid vastuolus Jumala käsu vaimuga, mõned tegid Jumala käsud hoopis tühjaks!

Rääkides sellest, kuidas juudid eirasid Jumala 4. käsu vaimu ja 5. käsu sisu, nimetasime me seda südametuseks. Juudid olid südametud, kui nad ei lubanud hingamispäeval inimesi aidata ning mõistsid hukka näljased jüngrid. (Aga halastaja samaarlase loost võime järeldada, et nad ei harrastanud inimeste aitamist ka teistel päevadel!) Nad olid südametud, kui nad näilise vagaduse katte all vabastasid inimesed kohustusest hoolitseda oma vanemate eest.

Kuid kas me kõik teame, millises kontekstis rääkis Jeesus viimati nimetatud kohutavast patust? Mis oli see, mis ajendas Jeesust osutama nende traditsioonide ehk käsutõlgenduste väärusele? Vaatame järele!

Mrk.7,1-23: "Ja variserid ja mõned kirjatundjaist, kes olid tulnud Jeruusalemmast, kogunesid Tema juurde, ja nähes mõningaid Ta jüngritest ebapühade, see on pesemata kätega leiba võtvat — sest variserid ja ükski juut ei söö enne, kui nad on hoolsasti käsi pesnud, nii pidades esivanemate pärimust; ka turult tulles ei söö nad muidu kui et nad endid enne pesevad; ja palju muid asju on, mida nad on võtnud pidada, nagu karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised — küsisid Temalt variserid ja kirjatundjad: "Miks Sinu jüngrid ei ela vanemate pärimuse järgi, vaid söövad leiba ebapühade kätega?"

Aga Ta ütles neile: "Jesaja on hästi teist silmakirjatsejaist ennustanud, nõnda nagu on kirjutatud: see rahvas austab mind huultega, kuid nende süda on minust kaugel; ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised. Sest hüljates Jumala käsu, te peate inimeste pärimust!"

Ja Ta ütles neile: "Ilus küll! Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust! Sest Mooses ütles: sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema! Teie aga ütlete: kui inimene ütleb oma isale või emale: korbaan — see tähendab ohvriand — on see, mis sa iganes minu käest võiksid saada!, siis te ei lase teda enam ühtki head teha oma isale ega emale ja teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille te olete pärinud, ja teete palju muud seesugust."

Ja Ta kutsus jälle kõik rahva enese juurde ja ütles neile: "Kuulge mind kõik ja mõistke? Miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse, ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest. [Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!"]

Ja kui Ta rahva juurest oli läinud ühte majasse, küsisid Ta jüngrid Temalt selle tähendamissõna mõtet. Ja Ta ütles neile: "Kas teiegi olete mõistmatud? Eks te saa aru, et kõik, mis väljastpoolt läheb inimese sisse, ei või teda rüvetada? Sest see ei lähe mitte tema südamesse, vaid kõhtu, ja väljub eri paika." Nii Ta kuulutas kõik toidused puhtaks.

Ja Ta ütles: "Mis inimesest välja läheb, see rüvetab inimest. Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest."

Jälle süüdistavad juudid Jeesuse jüngreid. Selle seeria ühes eelmises osas lugesime sellest, kuidas variserid pidasid patuks jüngrite poolt hingamispäeval viljapeade katkumist ja terade väljahõõrumist, et neid näljaga süüa (Mat.12,1-8). Nüüd pidasid nad patuks seda, et jüngrid ei pesnud enne sööma asumist käsi. Nende ja paljude teiste asjade kohta olid neil kindlad käsud ja reeglid, millest aga jüngrid ei pidanud kinni. Miks? Sest kirjatundjate koolis nad polnud käinud ja Jeesus ei olnud neile selliseid asju õpetanud. Jeesus ei õpetanud neile inimeste seadmisi vaid Jumala käske!

Jumala käskude seas aga ei leidu korraldust, et inimene peab tingimata enne sööma asumist peseme oma käsi. Muidugi pole käte pesemine enne sööma asumist paha ega keelatud asi, see on vägagi soovitatav – isegi tänapäeval! Kuid see on hügieeni, mitte religiooni küsimus ja selle täitmata jätmisel kedagi hukka mõista ehk rüvedaks ehk ebapuhtaks ehk patuseks kuulutada ei saa. Selle reegli tahtlik eiramine ja selle tagajärjel haigestumine võib puudutada 6. käsu täitmist, mis keelab tapmise. Kuid sellest räägime järgmisel korral.

Selle tähendamissõnaga, nagu jüngrid seda nimetasid, – "miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse, ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest" – tahtis Jeesus öelda, et patt ei tule mitte väljast sisse vaid seest välja! Väljastpoolt sisse tulevad asjad – toit ja sellega kaasnev pisut mustust – ei rüveta inimest vaimulikult, ei või teda patuseks teha. Küll aga võivad inimest rüvetada tema sõnad ja teod, mis lähtuvad inimese seest, südamest.

Variseride eksimus seisnes selles, et nad pöörasid kogu oma tähelepanu välisele, justkui ohustaks see nende vaimulikku puhtust ja teeks nad ebapühaks, rüvedaks või patuseks. Sellepärast vältisid nad isegi tavaliste inimestega ühes lauas söömist! Samal ajal aga lasid nad enda sees elada kõrkusel, kurjusel, kadedusel, ahnusel ja süüdistaval meelsusel. Kõik need asjad ei saanud lihtsalt jääda nende sisse, need väljusid neist ja rüvetasid neid. Just seda tahtis Jeesus öelda selle tähendamissõnaga – neile ja ka meile!

Ainult välisele tähelepanu pööramine ja sisemise hooletusse jätmine viib meid järjest kaugemale Jumala käsu vaimust – nii sellest arusaamises kui ka selle järgi elamises.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv