.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6022)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Usk Jumalasse
20.11.2010 - (1059)

Mat.14,22-33: "Ja sedamaid sundis Jeesus oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema. Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas. Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.
Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde, kõndides merel. Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: "See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.
Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: "Olge julged, mina olen see, ärge kartke!"
Peetrus kostis Temale ning ütles: "Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!"
Tema ütles: "Tule!"
Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: "Issand, päästa mind!"
Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.
Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: "Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!""
Tänase teksti keskne mõte on usk Jumalasse. See on ülioluline, sest Heb.11,6 on kirjutatud, et "ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane." Me vajame tõelist usku, mis on täielik usaldamine. Vähimgi kahtlemine osutab meie usu puudulikkusele.
Et paremini mõista sündmust, millest äsja lugesime, heitkem põgusa pilgu selle taustale ehk kontekstile.
Heroodes oli äsja tapnud Ristija Johannese. "Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini," teatab Mat.14,13. Kuid inimesed leidsid Ta üles ja varsti oli Tema ümber jälle "palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel ja Ta tegi terveks nende põdejad," teatab järgmine salm. Seejärel, kui oli saabunud õhtu, toitis Jeesus sinna "tühja paika" tulnud rahvahulga – "ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste" (s.21) – vaid viie leiva ja kahe kalaga, kusjuures kaksteist korvitäit "palukesi" jäi veel ülegi (s.20)!
Sundinud seejärel oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele üle Galilea järve ning saatnud siis rahva minema, läks Ta ise mäele palvetama. Ta palvetas kaua, kuni saabus õhtu ja öö. Kusagil kella 3 ja 6 vahel öösel või varahommikul ("neljandal öövahikorral") lähenes Ta vee peal kõndides oma jüngritele, kes olid tõusnud tormi tõttu võitlemas elu eest lainetega. Nähes Jeesust, pidasid nad Teda tondiks või kummituseks – surma endeks – ja "kisendasid hirmu pärast." Jeesus aga rahustas neid, öeldes: "Olge julged, mina olen see, ärge kartke!"
Seejärel ütleb Peetrus, kes on alati tõestanud end jüngrite grupi juhina: "Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!" Professionaalse kalamehena teadis Peetrus hästi, et vesi ei kanna inimest. Kuidas võis ta mõelda, et võib nüüd kõndida vee peal? Ega ta ei mõelnudki seda, aga tal oli usk, et kui Jeesus, keda ta uskus olevat Jumala Poja, käsib tal midagi teha, siis ta seda kindlasti ka suudab!
Kust ta sai sellise usu? Rom.12,3 ütleb, et Jumal on jaganud "igaühele usu mõõdu." Ef.2,8 kinnitab, et usk "pole mitte [meist] enestest; see on Jumala and."
Mõelgem sellele: Jumal on andnud "usu mõõdu" ehk teatud määral usku "igaühele." Nii et usualge – võime uskuda ja usaldada – on Jumalast. Loomulikult aitas Peetruse usule või usu kasvamisele kaasa kõndimine Jeesusega Tema maise teenistuse ajal. Meenutagem, et Jeesus oli äsja toitnud suure rahvahulga mõne leiva ja kalaga, kusjuures palju jäi veel ülegi! See kõik kinnitas tema usku, et Jeesus on Jumala Poeg ja Talle pole miski võimatu. Ja kui nüüd vee peal kõndiv Jeesus ütles talle "Tule!", astus Peetrus kõhklematult paadist välja ja hakkas kõndima Jeesuse poole. Tal oli usk Jeesusesse. Ta teadis ilma ühegi kahtluse varjuta, et kui Jeesus käsib tal midagi teha, siis teeb Jeesus ta ka selleks suuteliseks. Peetrusel ei olnud mingit üliinimlikku võimet, kuid tal oli see ülitähtis asi, mis peaks olema meil kõigil – usk Jumalasse.
Kuid mis juhtus järgmisel hetkel? Niipea, kui ta pööras pilgu ära Jeesuselt ja vaatas rahutut merd enda ümber, "lõi ta kartma ja hakkas vajuma." Kas pole mitte nii juhtunud ka meie elus? Kui palju kordi oleme me astunud välja oma "paadist," et teha Jumala tahtmist, et täita Jeesuse käsku, kuid seejärel on meie pilk libisenud Jeesuselt meid ümbritsevale maailmale ning me oleme hakanud kartma ja kahtlema Jumala Vaimu juhtimises? Ja tulemuseks on, et leiame end vajumas maailma rahututesse voogudesse. On hea, kui me siis märkame hüüda, nagu seda tegi Peetrus: "Issand, päästa mind!"
Mis sai edasi? Edasi sai see, mis käib meie kohta sama palju, kui see käis Peetruse kohta ligi 2000 aastat tagasi. Mat.14,31: "Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"" Kuidas võis Peetrus veel kahelda peale kõiki asju, mida ta oli näinud? Aga kuidas võime meie kahelda pärast kõiki neid Jumalaga tehtud kogemusi ja teiste inimeste tunnistusi Jumala tegudest?
See sündmus tuletab meelde üht teist juhtumit Galilea järvel, millest räägitakse Mat.8,23-26: "Ja kui Tema astus paati, läksid Ta jüngrid Tema järel. Ja vaata, suur maru tõusis merel, nõnda et paat lainetega kaeti. Aga Tema magas. Siis jüngrid tulid Tema juurde, äratasid Ta üles ja ütlesid: "Issand aita! Me hukkume!" Tema ütles neile: "Miks te olete arad, te nõdrausulised?" Siis Ta tõusis üles ja sõitles tuult ja merd. Ja meri jäi täiesti vaikseks."
Ka siin osutab Jeesus jüngrite "nõdrale" ehk liialt väiksele usule. Me lugesime, et Jumal on jaganud "igaühele usu mõõdu." Kuid usk on nagu lihas, mis kasutades suureneb ja tugevneb, kuid kasutamata jättes väheneb ja nõrgeneb. Ja see seletab ka usunõrkuse hetki meie elus. Jeesusele vaadates meie usk kasvab, Temalt pilgu ära pöörates meie usk kahaneb.
Peetrus pööras pilgu Jeesuselt ja vaatas enda ümber. Ta tundis tugevat tuult ja nägi võimsaid laineid. Võib-olla tõusis üks suur laine tema ja Jeesuse vahele ning sellest piisas, et ta hakkas kartma – ning kohe ka vajuma, mis tegi asja veelgi hullemaks, mis otsekui näitas, et kartusel oli ka alust! Jah, meil on alust karta, kui me ei vaata Jeesusele, aga kui me Temale vaatame, ei ole meil mingit põhjust karta!
Kui Peetrus vajus, pööras ta kiiresti oma pilgu taas Jeesusele ja hüüdis, ei, Piibel ütleb "kisendas": "Issand, päästa mind!" Kas pole ka meiega tihti just nii? Me pöördume Jeesuse poole alles siis, kui oleme hädas, kui oleme sattunud õnnetusse, kui oleme vajunud lainetesse, mis ähvardavad meid neelata. Parandusasutustes on käibel termin "vanglakongi religioon." Kui paljud inimesed "pöörduvad" hätta sattunuina, trellide taga istudes, aga niipea, kui häda on möödas ja nad on taas vabaduses, lähevad nad tagasi endiste asjade juurde, mis juba kord nende elu rikkusid!
Kas me vajame sellist religiooni, sellist usku? Kas see rahuldab meid? Kas see rahuldab Jumalat? Ei. Me vajame püsivat ja üha kasvavat usku, et täita meile Jumalast usaldatud ülesannet siin maailmas. Me vajame usku, mis ei kõigu. Me vajame tõelist elavat usku Jumalasse.
Mis on usk? Loeme sellest usukangelaste peatüki algusest – Heb.11,1: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."
"Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse" ehk loodetakse. Mida me siis ootame või loodame? Meie nimi "adventist" osutab, et me ootame Jeesuse tagasitulekut ja loodame, et see juhtub pea. Oleme me selles kindlad? Võib-olla mitte enam nii kindlad kui olid adventistid 19. sajandil. Aga võiksime olla neist veelgi kindlamad, sest nüüd on see päev lähemal, kui kunagi varem!
Mida me siis vajame, et olla selles absoluutselt kindlad? Usku, tõelist usku Jumalasse. Me vajame usku, et Jumala ainus Poeg tuli 2000 aastat tagasi sellele õnnetule planeedile, võitis kõik kiusatused astuda üle Jumala tahtest ning suri meie eest, et meie võiksime elada. Me vajame usku, et Jeesus tuleb oma tõotuse kohaselt peagi tagasi ning võtab oma rahva igaveseks enda juurde.
Me ütleme, et meil on see usk, me usume kõike seda. Kuid üks asi on seda öelda ja teine asi on seda näidata. Kuidas me seda näitame? Oma igapäevase eluga. Kui Jeesus käsib meil võtta oma rist ja järgida Teda, kas me teeme siis seda usus, või kaalume ja kahtleme. Paulus kirjutab Efeslastele 4. peatükis, et Jumal on andnud igale oma lapsele mõne vaimuanni "Kristuse ihu ülesehitamiseks" (Ef.4,12). Mida me teeme selle Jumalast antud talendiga? Peidame vaka alla? Ei. Me peaksime seda kasutama Jumala koguduses. Kas ja kuidas me seda kasutame, näitab meie usku – elavat ja praktilist, tegelikku usku Jumalasse.
Kui meil seda pole, siis hüüdkem, ei, kisendagem Jumala poole: "Issand, päästa mind!", sest meie olukord on kriitiline. Mida teeb selle peale Jeesus? Mida Ta tegi 2000 aastat tagasi, kui Peetrus selliselt appi hüüdis? Pühakiri teatab: "Ja Jeesus sirutas SEDAMAID oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?" Ja nad astusid paati, ja tuul rauges." Nagu Issand päästis Peetruse edasisest vajumisest ja hukkumisest, nii päästab Ta ka tänapäeval igaühe, kes Teda appi hüüab.
"Usk on ... veendumus selles, mida ei nähta," ütleb usudefinitsiooni teine pool. Jeesus ütles kord Toomale – Joh.20,29: "Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!"
Kord tabas üht lastega perekonda kohutav õnnetus – nende kodu süttis põlema. Isal ja emal õnnestus lapsed põlevast majast välja saada, kuid siis meenus ühele poistest ta lemmikloom, kes oli jäänud majja ning ta rebis end lahti ema käest ja sööstis põlevasse majja, sealt edasi teisele korrusele, kus oli tema tuba ta armsa loomakesega. Samal hetkel haaras metsik tuli enda võimusesse kogu trepikoja ja poiss oli lõksus. Keegi ei saanud ka talle järele joosta. Poisil õnnestus avada ülakorruse aken, kuid alt tõusva paksu suitsu tõttu ei näinud ta midagi. Isa siiski märkas teda ja hüüdis: "Poeg, hüppa, ma püüan su kinni! Ruttu!"
Hirmust värisedes hüüdis poiss vastuseks: "Aga isa, ma ei näe sind! Ma ei näe, kus sa oled!"
Isa vastas otsekohe: "Poeg, sellest pole midagi. Mina näen sind! Hüppa, kohe!"
Ja poiss hüppas pimedusse – ning maandus isa kätel! Ta uskus isa sõnadesse; ta uskus isasse – ja pääses.
Keegi meist pole näinud Jumalat Isa; keegi meist pole näinud Püha Vaimu; keegi meist pole näinud isegi mitte inimest Jeesust. Kuid Jumal näeb meid selles hukkuvas maailmas ja kutsub enda juurde. Nagu Jeesus ütles Peetrusele: "Tule!", nii ütleb Ta ka meile: "Tule minu juurde! Astu välja oma paadist! Ära vaata enda ümber! Ära karda! Ja kui su usk peaks ka kõikuma, siis olen mina seal, kohe sinu kõrval. Sul tarvitseb vaid mind hüüda ja sirutada oma käsi minu poole ja ma tõmban sind välja selle maailma mässavaist lainetest."
Jumal kinkigu meile seda usku Temasse ja hoidkem oma pilgud Jeesusel, et meie usk võiks püsida ja kasvada, käies iga päev koos Jeesusega!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv