.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Erimeelsused
21.01.2006 - (1117)

Tänase jutluse aluseks loeme Apt.15,36-41: "Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: "Lähme jälle vaatama vendi kõiki linnu mööda, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib!" Ja Barnabas andis nõu võtta kaasa Johannes, keda hüütakse Markuseks. Aga Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle. Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse. Aga Paulus valis Siilase ja läks teele, ja vennad andsid ta Jumala armu hooleks. Ja ta käis läbi Süüria ja Kiliikia kinnitades kogudusi."
See on üks paljudest piiblilugudest, mis tõestavad, et Jumala Sõna on tõde! Piibli aruanded ei ole ilustatud, need kajastavad tõde inimestest, kes on ekslikud – jah, isegi suurimad Jumala mehed!
On nii inimlik eksponeerida oma kordaminekuid, oma suuri tegusid. Inimene tahaks säilitada ainult oma elu häid hetki. Vaadake kas või inimeste foto-albumeid – jäädvustatud on ikka peamiselt elu tähtsündmused.
Luukas, Apostlite tegude raamatu autor, oli Pauluse isiklik arst ja reisikaaslane. Kas ei pane meid imestama, et Pauluse selline lähedane sõber kirjutab nii avalikult lahkhelist Pauluse ja Barnabase vahel – eriti veel silmas pidades, et Paulusel ei olnud õigus! See kinnitab vaid seda, et Jumala Sõna esitab kirjeldatud sündmusi tõetruult. Uskuge Pühakirja!
Niisiis kirjeldatakse meile siin väga piinlikku olukorda. Koguduse poolt väljasaadetud misjonärid Paulus ja Barnabas satuvad omavahel tulisesse konflikti. Me ei räägi siin viisakast mittenõusolekust, väikesest erimeelsusest; tegu on "ägeda vaidlusega," mis ajas misjonärid üksteisest lahku! Ja kui head sõbrad olid Paulus ja Barnabas olnud kogu esimese misjonireisi vältel!
Muuseas, Barnabas oli see mees, kes esimesena Jeruusalemmas julges läheneda pöördunud Saulusele: Apt.9,26.27 on kirjutatud: "Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger. Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning Temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud evangeeliumi Jeesuse nimel."
Nüüd, pärast edukat koostööd misjonipõllul, puhkes nende vahel "äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid!"
Mida me sellest õpime?
Esiteks, et erimeelsused on vältimatud.
Vaadelgem hetkeks, kellest on jutt. Paulus on Jeesuse Kristuse apostel – ilmselt tol ajal kõige haritum kristlane maailmas! Ta on kohtunud Jeesusega palgest palgesse Damaskuse teel, saanud Temalt "ka väga suuri ilmutusi" (2.Kor.12,7). Ta on tõeline, tunnistav kristlane – küps oma usus. Ta teab, millist ohtu kätkevad endas erimeelsused koguduses. Ta teab rahu ja ühtsuse väärtust koguduses. Hiljem kirjutab ta Rom.12,16-18: "Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes! Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole; ärge olge eneste meelest targad! ... mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega." Kindlasti on Paulus üks parimaid kristlasi.
Vaadelgem nüüd Barnabast. Esmakordselt me kohtume temaga Apt.4,36.37: "Aga Joosep, keda apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks — see on meie keeli Trööstija — leviit, Küprose saarelt pärit, kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle apostlite jalgade ette." Sellega sai ta kõigile kristlastele eeskujuks! Ja tema nimi tähendas mida? – Trööstija, täpsemalt, "julgustav poeg."
Niisiis, kristliku maailma suurim teoloog, kes on kirjutanud enam kui pooled Uue Testamendi raamatutest, ja mees nimega Julgustav Poeg leiavad end omavahel ägedas vaidluses. Mida see meile ütleb? Erimeelsused on vältimatud inimsoo iga kahe liikme vahel, olgu nad kas või head kristlased!
Nüüd on hea aeg üles tunnistada, kui paljud meist, meestest ja naistest, on leidnud end mõnikord tülis oma abikaasaga? Kui paljud vanemad ja lapsed on leidnud end vahetevahel konfliktis omavahel? Kui paljud teist, koguduse liikmetest, on leidnud end mõnikord vastuolus mõne teise liikmega? Ärgem salakem, olgem ausad!
Kord ütles üks abielunaine jutlustajale, et tal ei ole kõigi abielu-aastate jooksul olnud kordagi erimeelsusi oma mehega. Jutlustajal oli raske naeru pidada või mitte muiata, sest tal oli selge, et see naine kas valetas või ei olnud tal oma mehega mingit õiget suhet!
Iga kord kui kaks inimest on koos, ilmnevad varem või hiljem mõned erimeelsused – isegi suurte sõprade vahel! Isegi kõrvuni armunud inimeste vahel! Seda võib ennustada kui kevade saabumist pärast talve!
Me peame tunnistama, et koguduses on erimeelsusi. Iga kord, kui on koos kaks adventisti, on ka kaks arvamust, või isegi kolm, sest keegi võib oma arvamust muuta! Võtkem seda teadmiseks, see on möödapääsmatu.
Kas me peaksime tegema kõik, mis on meie võimuses, et vältida konflikte? Absoluutselt! Kas õnnestub meil nii alati vältida konflikte? Kindlasti mitte!
Meenutage Rom.12,18: "Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega." Vahel ei sõltu rahu sinust. Mõnikord sunnib teine inimene sulle konflikti peale. Vahel pole võimalik vastuolu vältida. Mõnikord pole konflikti vältimine ka hea kogudusele. Vahel seisneb kõige jumalakartlikum tegu oma eksivale vennale-õele vastuastumises, mis paratamatult põhjustab konflikti.
Mida peaks tegema pastor ehk karjane? Söötma karja. Seda korras hoidma, hooldama. Kuid ka kaitsma seda.
Õige karjane võtab oma ametit tõsiselt. Kui vaja, astub ta vapralt vastu ühele või ka mitmele hundile, et takistada oma karjale kahju tegemast. Ta astub julgelt väiksemasse konflikti – ka oma karja sikkude ja jääradega –, et vältida suuremat häda. Selline on juba kord pastori amet. Seni, kui siin maa peal kõnnivad patused inimesed, nii kaua, kui eksivad inimesed kogunevad hingamispäeviti Jumala kotta, esineb ka erimeelsusi ja konflikte.
Sellepärast, kui sa oled teinud kõik sinust oleneva, et olla rahus kõigi ümbritsevate inimestega, kui sa oled palvetanud ja tead, et sinu süda on siiras, kui sa oled teinud kindlaks, et sina ei ole keelekandjate hulgas, kes teevad sääsest elevandi – mõista, et erimeelsused nii väljaspool kogudust kui ka selle sees on paratamatud ning ära väga nende pärast muretse.
Mõistke mind! Me peame tegema kõik meist oleneva, et vältida tarbetut konflikti. Meie süda olgu häälestatud andestamisele. Kuid meil tuleb mõista, et kui juba Paulus ja Barnabas võisid leida end ühel hetkel eriarvamuste pärast konfliktis olevat, siis võib see juhtuda meie kõigiga!
Eriarvamused on vältimatud, sellepärast ka neist tulenevad konfliktid. Need juhtuvad; püüame neid mõista ja lahendada. Kuid ehkki erimeelsused on vältimatud, peaksime me pidama meeles, et võitlemine ei ole vältimatu! Erimeelsused koguduses ei pea muutuma võitlusteks koguduses!
Me võime tunda uhkust Pauluse ja Barnabase üle! Neil oli eriarvamus. See erimeelsus küttis üles "ägeda vaidluse." Mõlemad pooled võtsid asja kirglikult. Kuid nad ei pööranud seda lahkarvamust võitluseks. Nad mõistsid suurt erinevust konflikti ja võitluse vahel.
Nad oleksid ju võinud värvata kõik oma sõbrad ja pooldajad ning luua armee. Nad oleksid võinud levitada oma pooldajate hulgas igasuguseid kuulujutte teisest poolest. Nad oleksid võinud organiseeruda "meieks" ja "nendeks" ning lõhestada koguduse. Kusagilt juba kostuski hääl: "Mina olen Pauluse poolt!" (1.Kor.1,12).
Jumala rahval ei sobi politiseeruda; lubamatu on koguda poolehoidjaid teatud küsimuses koguduses. Miks? Kui me selliselt sahmerdame, kogudes endale või mingile mõttele poolehoidjaid, ei lase me enam Jumalal juhtida oma kogudust! Me peame olema väga ettevaatlikud oma püüetes kallutada inimesi teatud suunas – Jumal võib soovida neid juhtida teises suunas! Jätame siis kogu selle töö Temale!
Paulus ja Barnabas ei laskunud sõjajalale! Nad tegid rahu. Pühakiri teatab – Apt.15,39.40: "Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse. Aga Paulus valis Siilase ja läks teele, ja vennad andsid ta Jumala armu hooleks."
Esmapilgul ei näi see rahuna. Kuid tõde on see, et mõnikord on kõige vagam asi, mida kaks kristlast saavad teha – minna erinevat teed! Paulus ja Barnabas poleks iial saavutanud üksmeelt selles asjas. Tundes neid mehi, julgen öelda, et nad tegid kõik, et leida ühist keelt. Kuid see osutus võimatuks. Ma ei suuda näha apostlit, kes kirjutas Ef.4,26.27: "Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!" loobumas sõprusest Barnabasega, mitte rakendamas jõupingutusi erimeelsuse lahendamiseks. Olen kindel, et nad püüdsid seda lahendada, kuid ei jõudnud üksmeelele.
Mõnikord juhtub see heade ja jumalakartlike inimeste vahel. Vahel me lihtsalt ei suuda leida ühist keelt. Ja teinekord, viimse väljapääsuna, on kõige õigem asi, mida me saame teha – minna lihtsalt oma teed.
Vanas Testamendis, Am.3,3 on küsimus: "Kas kaks kõnnivad ühes, ilma et oleksid ühes nõus?" Kuid lahkuminek ei pea olema inetu. Paulus ja Barnabas mõistsid, et selles küsimuses ei jõua nad kunagi üksmeelele. Barnabasele oli omasem võtta riske inimese usaldamisel. (Sai ju tema sõprus Paulusegagi alguse selle kardetud mehe usaldamisest!) Aga Paulus oli ettevaatlikum. Nii läksid nad eri teed.
Ma ei usu, et nad oleksid kandnud teine-teise vastu mingit kibedust või viha. Piibel ega kiriku ajalugu ei räägi mingist vaenust nende vahel. Piiblis pole kummagi poolt ühtegi halba sõna teise aadressil. Ja Jumal õnnistas mõlemat meest rikkalikult nende misjonitöös. Lühike fraas selle loo lõpus Pauluse kohta – "vennad andsid ta Jumala armu hooleks" – annab mõista, et see kuum arutelu lõppes ühispalvega ja nende "vendade" hulgas oli ka Barnabas.
Erimeelsused koguduses ei pea muutuma võitluseks. Vahel on parim lahendus minna lihtsalt oma teed – jäädes vendadeks, miks mitte sõpradeks!
Nii. Oleme leidnud, et erimeelsused koguduses on paratamatud, võitlused aga ei ole vältimatud. Ja nüüd tuleme kolmanda mõtte juurde: Need erimeelsused võivad teha meid kas kibedamaks või paremaks.
Erimeelsus ehk konflikt Pauluse ja Barnabase vahel oli pingeline. Seni koos töötanud apostel ja tema kaaslane lõid lahku ja läksid eri suundades. See oleks võinud teha neid kibedaks. Paulus oleks võinud jätta misjonitöö, otsustades, et maailma esimene kristlik misjoniorganisatsioon on kokku varisenud! (Saate aru, ma liialdan, aga kibestunud inimesed tavaliselt liialdavadki.) Barnabas oleks võinud lahkuda kogudusest, kibestunud ja pettunud alatust silmakirjalikkusest koguduse kõrgeimal tasandil. (Jälle liialdatud.) Neist oleksid võinud saada kibedad vaenlased. Kuid seda ei juhtunud! Nad töötasid mõlemad edasi misjonipõllul – ja nüüd ei olnud enam üks meeskond, vaid kaks!
Ja tükk aega hiljem, ühel päeval kirjutas Paulus Timoteosele – 2.Tim.4,11: "Luukas üksi on mu juures. Võta Markus ja too ta enesega, sest teda on mulle väga vaja abiliseametisse." Paulus veendus, et Markust võib siiski usaldada!
Näete, Jumal võib kasutada mõistlikku erimeelsust oma töö edendamiseks! Konflikt võib teha meid kas kibedamaks või paremaks. Me võime hellitada oma haavu, kaevata ülekohtu pärast – ja muutuda nii üksteise kui Jumala kibedaiks vaenlasiks. Või, me võime armastada neid, kellega me ei nõustu – ning jätkata Jumala töö edasiviimist.
1. Erimeelsused on vältimatud.
2. Võitlemine ei ole vältimatu!
3. Erimeelsused võivad teha meid kas kibedamaks või paremaks.
Paulus ja Barnabas valisid parema tee ja lõikasid kasu. Nii peaksime talitama ka meie. Me jätkame nende armastamist, kellega me ei nõustu. Kui meil tuleb lahku minna, teeme seda armastuses, üksteise eest palvetades ning paludes, et Jumal õnnistaks, hoiaks ja juhiks neid ning kasutaks neid oma töös. Nii näitame me, et jääme kristlasteks ka erimeelsustes ja et ka neist võib tulla kasu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv