.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Ime Betsata tiigi ääres
21.08.2010 - (1293)

Loeme sissejuhatuseks Joh.5,1-4: "Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava ligi tiik; seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet. Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist. Sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.]"
Täna külastame haiglat, mille pea-arstiks on ingel! Vähemalt inimesed arvasid nii. Tõsi küll, Piibli kirjelduses ei ilmu ühtegi inglit – ei head ega halba. Reaalsus on üsna tänapäeva lähedane – võitlus ellujäämise pärast. Võitis alati tugevaim ja kiireim, kes astus nõrgematest üle, kui märgati vee liikumist. 2000 aasta jooksul pole selles asjas midagi muutunud!
Me kohtame Betsata kannatajaid kõikjal – haiglates ja tänavatel, nutmas kodus ja vahel isegi kirikus. Kogu tänapäeva maailm näib olevat üks ülerahvastatud Betsata, kus oodatakse "vee liikumist" – kohest õnnistust, silmapilkset tervenemist, kiiret muutumist. Võlvitud hoones, oma pühakoja võlvide all nad ootavad õnnistust, tegemata ise midagi Jumala heaks – ja ligimese heaks. Võlvitud hoones ootamine ei too tervenemist.
Pühakirja jutustus jätkub – Joh.5,5-7: "Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud. Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: "Kas sa tahad terveks saada?" Haige vastas Temale: "Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!" Jeesus ütles temale: "Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!"
Kolmkümmend kaheksa aastat haige inimene kurdab: "Mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks!" Mul ei ole kedagi. Ma olen üksi. Vähe sellest, et ta kannatas oma haiguse tõttu füüsilist valu, vast veelgi raskem oli taluda seda mahajäetuse ja sellega kaasnevat lootusetuse valu! Kellelgi pole mind vaja. Kõik on mind hüljanud. Mul pole seda inimest, kes mind aitaks. Üks Piibli õpetussõna teatab – Õps.14,20: "Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud!" No ei tea, kas ikka armastavad; rikkust armastavad küll paljud, kuid kas nad ka rikast armastavad, selles ma kahtlen sügavalt. Rikutud inimloomus on isekas ja nii võib rikas tunda end niisama üksildase ja mahajäetuna ning sellele lisaks võib-olla isegi vihatuna ja põlatuna, kui vaene – hüljatuna ja mitte aidatuna sotsiaalses Betsatas.
Näib paradoksaalne, et rahvastiku arvu kasvades ja üha tiheneva asustuse juures tunneb järjest rohkem inimesi end üksildase ja mahajäetuna. Inimesed käivad üksteisest mööda. Igaüks võitleb enda ellujäämise pärast. Kes hoolib teisest? Kes hoolib tõeliselt? Järjest vähemaks jääb neid.
Et mõista paremini kaasaegset Betsata lugu, selle olukorra põhjust ja lahendust – mitte lahendusi, sest on vaid üks lahendus – selleks vaadelgem lähemalt Johannese poolt kirjapandud lugu. See algab teatega, et Jeruusalemmas – rahu linnas – oli "juutide püha." Püha on suurpäev, rõõmupäev. Oli rõõmupäev rahu linnas! Kuid mis toimus seal loetud sammude kaugusel templist, kus lauldi rõõmulaule? Milline atmosfäär valitses Betsata tiigi ääres? Rõõmulaulude asemel kostusid valuoiged. Inimesed tallasid üksteise peal – pole ime, kui mõni nõrgem tallati surnuks, nagu seda juhtub tänapäevalgi suurte usupühade ajal! Käib traagiline võistlus: kes saab parema koha, kes jõuab enne vette, kui on märgatud selle pinnal õrna virvendust. Inimesed ootavad äärmises pinges, üks silm veel ja teine naabril! Iga naaber on konkurent, kes võib varastada tervistumise! Ja nii toimub see seal mitte ainult suurel usupühal, vaid päev päeva, kuu kuu, aasta aasta järel. Äkki täna? Võib-olla sel öösel? Ehk homme on see päev? Igaüks püüab end sokutada kas või tolli võrra lähemale tiigile, et omada suuremaid shansse! Usupüha? Hingamispäev? Ei mingit hingamist! Mitte kunagi!
Mõtlema paneb ka see, et selle koha vahetus naabruses, kus kuulutatakse tõde – vähemalt nii väidetakse –, on paranormaalsetesse, müstilistesse nähtustesse uskumise koht. Ingel ei tulnud nende uskumuse kohaselt templisse, mõnesaja meetri kaugusele Betsatast, vaid tiiki, julgustades inimesi võitlema või võistlema omavahel tervekssaamise pärast! Iroonia peitub ka Betsata nimes, mis tähendab "halastuse koda." Inimesed kutsusid "halastuse kojaks" seda tiiki ja mitte templit! Tempel oli Jumala koda, aga halastust võisid sa leida tiigist! Oh, seda inimeste arusaamise piiratust!
Üks templi algsetest ülesannetest oli ju kergendada inimeste kannatusi. Saalomoni märkimisväärses templi pühitsemise palves oli osutatud ka sellele vajadusele – 2.Aja.6,28-30: "Kui maale tuleb nälg, katk..., kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus, siis igat palvet, igat anumist, mis iganes tuleb mõne inimese või kogu Su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma häda ja valu ja sirutavad oma käed selle koja poole, kuule Sina siis taevast, oma asupaigast, ja anna andeks." Varsti peale selle palve esitamist "ilmutas Jehoova ennast öösel Saalomonile ja ütles temale: "Ma olen kuulnud su palvet... Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas!" (2.Aja 7,12-15).
Templi eesmärk oli aga unustatud. Sellest oli saanud suur ärikeskus, Jeesuse sõnade kohaselt "kaubakoda" (Joh.2,16) või koguni "röövliauk" (Mat.21,13). Templil oli oma valuuta ja riigiraha selleks vahetades tuli maksta suurt komisjonitasu. Preestrid prakeerisid tihti välja kaugelt toodud ohvriloomad ja usklikel ei jäänud muud üle, kui soetada need uuesti templist kalli raha eest! Suure nõudluse puhul pühade ajal tuli talle eest sageli maksta härja hind! Ustavus Jumalale läks kalliks, muutudes lausa luksuseks!
Loomulikult tuli maksta ka eestpalvete eest tervekssaamise pärast, nagu paljudes kohtades tänapäevalgi. Maksa ja ma kauplen Jumalaga sinu nimel! Üldse kulgeb tänapäeva kirikuelu suuresti samas rütmis, mis tuhandeid aastaid tagasi! Ilmselt oli just see põhjuseks, või vähemalt üheks põhjuseks, miks paljud haiged läksid tervendust otsides templi asemel Betsata tiigi võlvide alla.
Kuid, oh, häda, isegi siin, "halastuse kojas," polnud midagi tasuta! Ka siin pidid sa maksma, kui soovisid saada strateegiliselt paremat kohta, lähemal veele. Sul tuli maksta mõnele tugevale sulasele, kes sind õigel hetkel tiiki aitaks. Sa pidid maksma kellelegi, kes kannaks sind tualetti, tooks sulle süüa ja palju sarnast. Kust pidi 38 aastat haige olnud inimene võtma selle raha? Kerjates sai ta just nii palju, et vaevalt hinges püsida. Abilistest võis ta vaid unistada. "Halastuse kojas" ei olnud halastust!
Haigetele räägiti ja nad uskusid, et lahendus nende hädale peitub imes – muidugi raha aitab suuresti kaasa ime sündimisele! Kuid tegelikult õpetab meile Betsata lugu, et lahendus inimhädale pole mitte ime ega raha, vaid üks ISIK – Jumala Tall. Meie sissejuhatav kirjakoht mainib üht väravat, nimega Lambavärav. Jeruusalemmal oli palju väravaid, kuid see oli templile ja Betsata tiigile kõige lähemal. Läbi Lambavärava toodi Jeruusalemma ohvriloomi, peamiselt tallesid. Läbi sajandite oli neid sisse voolanud miljoneid – igaüks neist sümboliseerides Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu (Joh.1,29). Kuid Betsata patsientide näod ei olnud selle värava poole, mis sümboliseeris Jeesust – ainsat lahendust nende viletsusele – nad olid selle poole oma seljaga, näod aga vee poole, kust oodati paranemist!
"Seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud," teatab Pühakiri. 38 aastat oli ta lamanud oma asemel ja oodanud oma võimalust terveks saada! 38 aastat on pikk aeg. 38 aastat tagasi olin ma noor mees, kes polnud Milvit, oma tulevast naist veel näinudki! Ja kui ma siis paar aastat hiljem teda kohtasin, tundusid neli tema täiskasvanuks saamist ootamise aastat igavikuna! See mees ootas 38 aastat – iga päev pilk pingsalt tiigiveel, et märgata enne teisi selle liikumist! Me kõik oleme kogenud, et millegi või kellegi ootamisel kulgeb aeg kümme korda aeglasemalt kui tavalise tegevuse juures! 38 aastat ootamist!
38 aastat on enamus inimestele piisavalt pikk aeg, et lakata uskumast ja lootmast. Ja mida ta suutis uskuda nii kaua? Teiste juttu, et tiigiveel on tervistav vägi, kui ingel seda segab! Ta suutis nii kaua uskuda, et ükskord märkab tema vee liikumist esimesena ja jõuab kuidagi komberdades sinna sisse ka esimesena ning saab terveks! Ei ühtegi julgustavat kogemust – ja ometi suutis ta uskuda ning loota juba 38 aastat!
Kui Jeesus teda nägi, küsis Ta temalt: "Kas sa tahad terveks saada?" Esmapilgul tundub see kohatu küsimusena. Selleks ta ju siin oli. Ta oli seda oodanud juba 38 aastat! Kuid Jeesuse küsimus tungis sügavamale mehe hinge, sest nende 38 aasta jooksul oli ta jõudnud oma elu sadu kordi üksipulki üle vaadata ning kõigi oma sõnade ja tegude üle järele mõelda. Ja kui lisada, et tolle aja usuõpetajate väidete kohaselt oli inimene ise süüdi oma hädades, siis ei suutnud ta ära kahetseda oma tehtud vigu! Rohkem kui halvatud ihu, vajas tervistamist tema hing! Oh, kuidas ta igatses andestuse järele! Oh, kuidas ta kahetses oma noore-ea patte, kuigi neid ei tarvitsenud olla rohkem, kui teistel füüsiliselt täiesti tervetel inimestel.
Lamades seal mahajäetuna – ei naist ega lapsi ega sõpru – tundus talle, et ka Jumal on tema hüljanud. Talle polnud jäänud muud kui vaid viletsus ja kahetsus. Esialgne mässumeel, et miks just tema lamab haigena, kui ta sõbrad, kes olid samasugused kui tema, elavad õnnelikku elu, asendus tasapisi oma olukorraga leppimisega. Oma mõtetes soovis ta minna tagasi endisesse aega ja alustada uuesti, mitte enam tehes neid vigu. Kui ta vaid saaks terveks, millist puhast elu ta siis elaks, milliseid häid tegusid teeks ning kuidas ta tunnistaks Jumalast ja ülistaks Tema kõrget nime! Ta maksaks kümnist kõigest – ei, topelt kümnist ning tooks heldelt annetusi ja ohvreid Jumala kotta. Poole oma varandusest ta annaks vaestele ega läheks mööda ühestki abivajajast.
Siis peatus tema kõrval Jeesus, küsides: "Kas sa tahad terveks saada?" Ei, see polnud narrimine ega nöökimine, haige mehe tunnetel mängimine. Jeesuse pilgus ega hääles polnud pilke ega iroonia varjugi! Ta küsis seda siirast soovist aidata.
Et mees soovis terveks saada, oli sõnadetagi selge, kuid mehel oli tõsine probleem, millest ta rääkis nüüd Jeesusele: "Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks." Ükski inimene ei suutnud või ei tahtnud teda aidata! Milline õnnetu olukord! Kuid mitte lootusetu, sest tema ees seisis nüüd Mees, kes tundis huvi tema vastu. Ehk nõustub Ta jääma ja koos temaga ootama vee liikumist, et siis teda kiiresti tiiki aidata?
Kuid enne veel, kui haige jõudis sellest Jeesusele rääkida, kuulis ta viimase suust sõnu: "Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!" Ja kõik. Ei mingit pikka juttu. Ei hurjutamist tehtud vigade pärast. Ei manitsemist, kuidas nüüd tuleb elada. Haige soovis uut võimalust ja selle ta sai. Jeesus andis talle selle. Jeesus andis talle armu. Tervistumine – nii füüsiline kui vaimulik – ei tulnud segatud veest, paranormaalsesse nähtusse uskumisest, vaid Jeesuse sõnast. Jumala Tall tuli sisse lambaväravast ning võttis selle mehe patud ja haigused enda kanda!
Kus oleme meie? Võib-olla on meistki mõni tänapäeva Betsata tiigi võlvitud hoones, ootamas ime läbi paranemist mõnest kaua vaevanud ihu või vaimu või iseloomu haigusest? Kes meid aitaks? Me peame nõustuma halvatud mehega: "Mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks." Aga siin on Jeesus, kes aitab! Usume Temasse ja mitte liikuvatesse sogastesse vetesse, selle maailma poolt ülistatud paranormaalsetesse nähtustesse. Üksi Jeesus võib meid tõeliselt aidata. Ja Ta teeb seda hea meelega, kui me Teda usus appi hüüame.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv