.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5992)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Väljavalatud elu
21.10.2006 - (1186)

2.Tim.4,1-8: "Ma tunnistan kindlasti Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes mõistab kohut elavate ja surnute üle, niihästi Tema tulemist kui ka Tema riiki. Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole. Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma ametit õieti. Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Selle kirja kirjutajaks on Paulus, kes on vangis Roomas, oodates hukkamist. Kiri on kirjutatud Timoteosele, noorele mehele, kelle Paulus juhtis Kristuse juurde, õpetas välja ning kes seejärel oli pastoriks Efesose koguduses.
Milles seisnes Pauluse kuritegu? Evangeeliumi kuulutamises. Milline hukkamisviis teda ootas? Pea maharaiumine – mitte ristilöömine, sest Paulus oli Rooma kodanik.
Paulus arreteeriti ilmselt keiser Nero ajal, mil maad läbis kristlaste tagakiusamise laine. Nero piinas neid küll ristilöömisega, küll kattes nad erinevate loomade nahkadega ja ässitades seejärel nende peale oma jahikoerad, küll põletades neid elavate tõrvikutena, et valgustada oma aias toimuvaid mänge.
Kuuenda salmi algus sissejuhatuseks loetud kirjakohas: "Sest mind juba ohverdatakse" kõlab otseses tõlkes: "Sest mind juba valatakse välja joomaohvrina." Paulus oli juba valanud välja oma elu mitu korda: teda oli pekstud, kividega visatud ja jäetud maha surnukspeetuna, laev, millega ta purjetas, oli hukkunud, ta oli vangistatud. Kuid kõige raskemini kannatas ta ilmselt ajal, mil ta oli hüljatud kõigi oma sõprade poolt. Sama peatüki 16. salmis ta kirjutab: "Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ükski mulle toeks, vaid kõik jätsid mind maha."
Kogu tema töö misjonäri ja evangelistina oli nagu Issandale väljavalatud joomaohver. Pole kahtlust, et oma agarusega ning kogu oma aja ja energia pühendamisega Issandale püüdis ta vähemalt osaliseltki korvata neid aastaid, mis ta teadmatuses veetis käsumeelsuses ja kristlaste tagakiusamises.
Mida kujutas endast joomaohver? Nii tolle aja juutidest kui mitte-juutidest usklikud said hästi aru, mida Paulus selle sõnaga mõtles. Juutide joomaohvri kohta on 4. Moosese 15. peatükis antud juhis – 4.Ms.15,1-5: "Ja Jehoova rääkis Moosesega, öeldes: "Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: kui te jõuate maale, mille mina teile elamiseks annan, ja te tahate Jehoovale ohverdada tuleohvrit, põletus- või tapaohvrit, olgu erilise tõotusena või vabatahtliku annina, või teie seatud pühil, et valmistada Jehoovale meeldivat lõhna veistest või pudulojustest, siis toogu see, kes toob oma ohvrianni Jehoovale, roaohvriks kaks toopi peent jahu, segatud kolme kortli õliga, ja joomaohvriks põletus- või tapaohvri juurde ohverda kolm kortlit viina ühe talle kohta..."
Joomaohver sümboliseeris Jumalale pühendumist, see lihtsalt valati maha, anti Jumalale. Nagu Maarja valas kalli salvi välja Jeesuse peale (Mrk.14,3-9). See oli kindlasti vabatahtlik ohver, sest Jumalale pühendutakse vabatahtlikult.
Roomlaste juures lõppes iga söömine mingi ohvriga. Võeti karikas veini ja valati välja jumalatele. Paulus just nagu ütles: "Päev on läbi. On aeg tõusta ja minna. Ja minu elu tuleb valada välja kui vabatahtlikult, armastuses Jumalale toodud ohver."
Kui paljud inimesed on valanud ja ka tänapäeval valavad oma elu välja Jumalale – vabatahtlikult, armastusest Jumala vastu!
Teise maailmasõja ajal oli Inglismaal vaja suurendada oma kivisöetoodangut. Winston Churchill kutsus kokku selle tööstuse juhid, et saavutada nende toetus. Oma ettekande lõpus kutsus ta kuulajaid üles kujutama vaimusilmas ette paraadi, mis toimub sõja lõppedes. Esmalt, ütles ta, tulevad meremehed, kes hoidsid lahti elulised mereteed. Siis tulevad sõdurid, kes võitlesid vapralt verises võitluses koletu vaenlasega ning saabusid võiduga koju tagasi. Siis tulevad lendurid, kes tõrjusid taevast saksa lennukid. Lõpuks, ütles ta, tuleb pikk rida mehi kaevurimütsides. Keegi rahvahulgast hüüab: "Ja kus olite teie ägeda võitluse päevil?" Kümnest tuhandest suust tuleb vastus: "Me olime sügaval maa all nägudega söes."
Mitte kõik tööd kirikus pole silmapaistvad ja säravad! Sageli aitavad just inimesed "nägudega söes" sooritada kogudusel talle antud missiooni! Silmapaistmatus teenimises väljavalatud elu ei ole raisatud elu – see on kõige paremini veedetud elu!
Me räägime täna David Livingstone'ist kui suurest misjonärist Aafrikas ja Stanley Jones'ist kui suurest misjonärist Indias. Kuid ka nende eriline teenistus algas lihtsa elu väljavalamisega Jumalale ja see väljavalamine kestis, kuni oli veel midagi välja valada!
Kui palju on selliseid Jumalale joomaohvrina väljavalatud elusid! Ka siin Eestimaal. Ja neid on ka meie koguduses. Mis sunnib, tiivustab, motiveerib inimesi seda tegema? Kindlasti see üks ja ainulaadne põhjani väljavalatud elu. Prohvet Jesaja kirjutab Temast – Jes.53,12: "Sellepärast ma annan Temale osa paljude hulgas ja Ta jagab vägevatega saaki, sest Ta tühjendas oma hinge surmani ja Teda arvati üleastujate hulka; Tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest!"
Jeesus tegi seda, et rahuldada õiglust – patt peab saama karistatud. Kuid seda tehes ilmutas Ta suurimat armastust, sest Ta kandis patustanud inimeste karistuse ise! Selline tegu ei saa jääda märkamatuks, ei saa see ka jätta meid ükskõikseks. See äratab meis tänuliku armastuse Jumala vastu, nagu on ka kirjutatud Rom.5,5: "Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." See armastus sunnib ka meid ohverdama, valama välja oma elu Jumalale. Ja just sellise üleskutse teeb meile Paulus, kes valas oma elu välja Kristusele. Roomlastele 12,1 ta kirjutab: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus."
Mis veel sunnib meid hoidma oma elu endale, elama vaid endale? Valagem oma elu välja joomaohvriks Jumalale – ja Jumal annab meile tasuks igavese elu Taevas.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv