.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6093)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Austage üksteist!
21.11.2009 - (1237)

Rom.12,10: "Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!"
Austage üksteist! Tavaliselt me räägime Jumala austamisest – kõikjal, kus me oleme, kõigega, mis meil on (Õps.3,9: "Austa Jehoovat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist!") ja kõigega, mida teeme (1.Kor.10,31: "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!"). Sellest rääkimine, seda meeldetuletamine on oluline – eriti lõpuajal, kus aukartus Jumala vastu ja Tema tõeline austamine on peaaegu kadumas! Aga kadumas on ka üksteise austamine. Millal me võtsime viimati mütsi maha teise inimese tervitamiseks? Millal ütlesid lapsed viimati igale vastutulevale täiskasvanule "Tere!"? Maapiirkonnas, kus kõik inimesed üksteist tunnevad, tuleb see ehk veel kõne alla, aga linnas... Tänapäeval elab enamus inimesi linnades ja käib üksteisest mööda nagu tühjast kohast! Kuhu on jäänud üksteise austamine? Kuhu on jäänud ligimesearmastus? Kas see puudutab ainult häid tuttavaid? Kui me austaksime vääriliselt häid tuttavaidki!
Millest tuleneb siis see "väärilisus"? Miks on üks inimene väärt, et teda austataks? Ja kes on seda väärt? Aluse inimese väärtusele või austusväärsusele paneb tõsiasi, et ta on loodud Jumala poolt Jumala sarnaseks! 1.Ms.1,26-28 on kirjutatud: "Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks! Ja Jumal õnnistas neid." Kõik inimesed on Jumala poolt loodud JA ÕNNISTATUD!
Seega on Jumal ise pannud aluse iga inimese austusväärsusele. Ja kui rääkida inimese hinnast, ehk kui kalliks peab Jumal inimest, siis kõige paremini osutab sellele PATUSE inimese päästmiseks makstud lunahind! Ma rõhutan sõna "patuse", et me ei mõtleks, et Jumala silmis on väärtuslikud vaid head ja õiged inimesed ning ainult neid tuleb austada. Tegelikult, kes meist on hea ja õige? Paulus kirjutab – Rom.3,12: "Nad kõik on läinud kõrvale, ... ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki." Ja kui keegi küsis Jeesuselt: "Mis head ma pean tegema, et saaksin igavese elu?" vastas Ta: "Miks sa mult küsid, mis on hea? Üksainus on, kes on hea" (Mat.19,16.17). Ühelgi inimesed pole alust pidada end õigeks või heaks. Jumal üksi on püha, õige ja hea.
Me võime pidada end headeks ja õigeteks inimesteks, kuid Jumala silmis oleme kõik patused, kuid ikkagi väärtuslikud – kõik ühesuguse väärtusega – suure väärtusega – väga suure väärtusega! Sest "Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime" (Rom.5,8).
Ja kui imeliselt oleme me Jumala poolt valmistatud, meie kõik – kõik inimesed. Ärme iial unusta, et see, mida Taavet kirjutab endast, käib kõigi, eranditult kõigi inimeste kohta, rääkides nende imelisusest ja väärtusest. Ps.139,13-16: "Sest Sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus! Ma tänan Sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks; imelised on Sinu teod, seda tunneb mu hing hästi! Mu luud ei olnud varjul Sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti! Su silmad nägid mind juba mu eos ja Su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas!"
Iga inimene on üks "kardetav ime"! Iga inimene on arvel Jumala raamatus! Kas ei kutsu see meid austama iga inimest, kelle Jumal meie teele saadab? See käib eelkõige meie abikaasade, laste, vanemate, sõprade, usukaaslaste, naabrite ja tuttavate kohta. Kuid see käib ka nende kohta, kes meile on võõrad – ka võõrast rahvusest ja rassist. "Austage üksteist!" manitseb Jumal. Pange tähele igat sõna Pauluse üleskutses; kõik need on ülimalt olulised: "Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!" (Rom.12,10). Võistelge selles, kes suudab osutada teisele suuremat lugupidamist ja austust!
Selline suhtumine on tänapäeva ühiskonnale äärmiselt võõras – kahjuks! Seda peetakse vanamoeliseks. Kuidas sa austad KÕIKI!? Inimestel on oma tähed – staarid ja superstaarid – iidolid ja kangelased, keda austatakse. Positsioon, isegi mitte presidendi ja peaministri positsioon, ei tee teda enamus inimeste silmis veel austusväärseks. Rahva juhte loobitakse halastamatult poriga. Inimesi ei austata sel alusel, kes nad on – eriti Jumala silmis – vaid sel alusel, mida nad on korda saatnud. Ja seda hinnatakse, muidugi, äärmiselt subjektiivselt. Inimene, kes pole minu lemmikparteist, pole kunagi midagi head ja õiget teinud. Ja kui mõni heategu karjub lausa näkku, siis öeldakse, et see on tehtud populismist, omakasupüüdest ja on ikkagi laitust väärt!
Jumal kutsub meid austama igat oma ligimest. Ja esimene ligimene on Jumal ise! Muide: austus on alati vastastikune. Ka Paulus ütles: "Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!" Kas Jumal on meid austanud? Kuidas veel! Taavet kirjutab Jumala suhtumisest inimesse Ps.8,5-7: "Mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast [või inglitest] ja ehtisid teda au ja austusega! Sa seadsid ta valitsema oma käte töid; kõik Sa panid tema jalge alla!"
Jumal valmistas meid endale intelligentseteks kaaslasteks. Ta tegi meist oma kaasvalitsejad siin maa peal. Sellega osutas Ta meile suurimat võimalikku austust. Ta andis meile valikuvabaduse, ka see kõneleb austusest meie vastu. Ta austab meie soove, valikuid ja otsuseid – isegi kui need eiravad Teda! Kui Jumal meid nõnda austab, kuidas peaksime siis meie austama Teda? Hästi õpetab seda meile Jumala kümme käsku, millest esimesed neli kõlavad kokkuvõetult nii – 2.Ms.20,2-11:
"Mina olen Jehoova, sinu Jumal, ... Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti ... Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida... Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta.... Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema...."
Kui me nende pühade käskude sisusse süveneme ja neist ustavalt kinni peame, oleme astunud kindlalt Jumala austamise teele! Kuid ärme unusta, et ka ülejäänud kuue käsu pidamisega me austame Jumalat, kuigi need õpetavad meile eelkõige, kuidas austada oma ligimest. Sest kui me ei austa oma ligimest, siis ei austa me tegelikult ka Jumalat, kes on meile meie ligimese andnud ja käskinud teda austada! Jeesus ütles ühemõtteliselt: "Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mat.25,40). Austades inimesi, austame inimeste Loojat, Jumalat!
Kuidas me saame siis austada oma vendi-õdesid, oma ligimest? Mida õpetavad ülejäänud kuus käsku? 2.Ms.20,12-17:
"Sa pead oma isa ja ema austama... Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist... ega midagi, mis su ligimese päralt on!"
Kõigi nende käskude täitmisega me mitte ainult näitame, et me armastame inimesi, vaid et me ka austame neid – ja ühtlasi austame Jumalat, kes on nad loonud ja meile andnud. Mis oleks elu ilma kaasinimesteta! Kes tahaks üksi elada selles maailmas? Hinnakem siis kaasinimesi, armastagem ja austagem neid! Ja mitte vaid sõnade, vaid ka tegudega. Jah, ka sõnades on vahel hea üksteisele austust avaldada, kuid veel parem on teha seda tegudes! See tõstab inimese väärtust ka tema enda silmis.
Ühe kiriku rahvas seadis endale eesmärgiks "lisada väärtust igale inimesele, kes nende kiriku uksest sisse astub!" Kuidas nad seda tegid? Koheldes iga inimest austusega ja rääkides talle väärtusest, mida ta Jumala silmis omab, ning õpetades teda elama Jumala lapse nime vääriliselt. Selliselt talitades nad tõepoolest "lisasid väärtust igale inimesele, kes nende kiriku uksest sisse astus!" Inimene tundis, et teda armastatakse. Inimene tundis, et teda vajatakse. Inimene tundis, et ta on siin maailmas eesmärgiga. Inimese väärtus tema enda silmis tõusis tunduvalt.
Kuid enne, kui me hakkame tõstma kirikusse tulevate inimeste väärtust, tuleb meil õppida tõstma kirikus juba olevate inimeste väärtust. Ja et õppida tõstma kirikus olevate inimeste väärtust, tuleb meil õppida tõstma oma perekonna inimeste väärust. Tavaliselt me tsiteerime Pauluse kirjutatud piiblisalme, nagu Ef.5,25: "Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest." Või Kol.3,19: "Mehed, armastage oma naisi ja ärge olge karmid nende vastu!" Need on väga head nõuanded on õnnelikud on mehed ja nende naised, kes nende järgi elavad! Kuid ka Peetrusel on öelda midagi abielupaaridele: 1.Pet.3,6.7 ta kirjutab: "...nõnda nagu Saara oli sõnakuulelik Aabrahamile ja "hüüdis teda isandaks" [austusest tema vastu]... Samuti teie, mehed, elage naisega targasti kui nõrgema astjaga ja osutage neile austust, sest nad on elu armuanni kaaspärijad nagu teiegi, et teie palved poleks tagajärjeta."
Paulus kirjutab armastusest, Peetrus austusest; ilmselt need kaks mõistet ei olegi nii väga kaugel teineteisest. Jumaliku armastuse (agape) puhul on need aga õige lähedased, osaliselt lausa kattuvad. Agape armastus on ju tegelikult inimese austamine selle väärtuse alusel, mis tal Jumala silmis on. Ja siis temaga vastavalt käitumine. Kui me õpime austama üksteist kodus (ka lapsed oma vanemaid ja vanemad oma lapsi), siis oskame austada üksteist ka kirikus. Ning sealt edasi oskame austada ka neid, kes meie kirikusse tulevad. Aga edasi? On inimesi, kes vast ei tulegi kirikusse. Kus see austus siis lõpeb? Ega ei lõpegi. Peetrus manitseb – 1.Pet.2,17: "Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!"
Jõudsimegi välja sinna, millest rääkisime üsna alguses – valitsejate, juhtide ja ülemuste austamise juurde. Miks me peaksime neid austama? Sest nad on n.ö. Jumala autoriteedi käepikenduseks! Kuulge, mida kirjutab Paulus Rom.13,1-7:
"Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse. Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust. Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb. Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"
Nende austamine ei olene sellest, millist parteid nad esindavad või kuidas nad välja näevad. Meil tuleb neid austada nende positsiooni, ameti tõttu! Austades neid, austame me Jumalat! Ärme seda iial unusta!
Kuid tuleme lõpuks tagasi koju, oma kirikusse. Meid on kutsutud siin üksteist mitte üksnes austama vaid lausa "hellasüdameliselt" armastama. Aga mis puutub juhtidesse, siis nende kohta ütleb Pühakiri, et "vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses" (1.Tim.5,17). Austamine tähendab siin lihtsalt heatahtlikku ja mõistvat suhtumist juhi jõupingutustesse teenida kogudust parimal viisil. See võib mõne arvates olla mitte parim viis midagi öelda või teha, kuid austusest nende inimeste vastu ärme ole liiga kriitilised. See on parim viis, kuidas kergendada juhatajate koormat. Ja tegelikult teha meie kõigi elu siin kirikus mõnusamaks ja meeldivamaks.
Tänase teeme kokkuvõtteks sobib hästi Pauluse manitsus Flp.2,1-4: "Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv