.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Pühendumine
21.11.2015 - (616)

Kirjutatud on – Mat.3,1-12: "Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrbes ning ütles: "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, öeldes: "Hüüdja hääl on kõrbes: valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!" Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi. Siis läks välja tema juurde Jeruusalemm ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa; ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud. Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: "Te rästikute sigitis, kes on teile märku andnud põgeneda tulevase viha eest? Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja ja ärge arvake võivat öelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi. Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga kes tuleb pärast mind, on vägevam minust ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma, Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Ta visklabidas on Tema käes ja Ta puhastab oma rehealuse ja kogub oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega.""
Loetud Pühakirja tekst viis meid aastasse 26 p. Kr. Juuda kõrbesse ilmus "Hüüdja hääl" ja mida ta hüüdis? – "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" Oli see Jeesus, kes oli nüüd juba 30-aastane ja kes lõpuks ometi häält tõstis? Sama küsimus huvitas ka tolle aja usuinimesi, kes seda ka "Hüüdja hääle" enda käest küsisid ning said vastuseks – Joh.1,20: "Mina ei ole Kristus!" Kes ta siis oli? Ta ise vastas – Joh.1,23: "Mina olen hüüdja hääl kõrbes: tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on öelnud!" Ta oli saadetud Issandale Kristusele teed valmistama.
Jeesus ikka veel vaikis, oodates Isa kutset. Juba 18 aastat oli Talle teada Ta missioon, juba 30 aastat oli Ta elanud püha, laitmatut elu. Maailm muutus järjest kurjemaks, pimedus järjest süvenes. Kui raske on sellises olukorras ühel teadlikul inimesel oodata ja vaikida! Mõni tänapäeva enda arvates teadlik inimene ei suuda kohe kuidagi vaikida; kui talle sõna ei anta, siis ta vähemalt kirjutab...
Võimalik, et Jeesuse maised vanemad olid ka juba kaotanud lootuse. Joosep oli ilmselt juba surnud, nägemata oma poega midagi erilist tegemas. Jah, puusepa tööga sai Ta hakkama. Jeesuse vennad ja eakaaslased pilkasid Teda – nemad õppisid rabide koolis! Jeesus aga õppis oma ema käest ning looduseraamatust, sageli olles päris üksi. Ta luges hoolega prohvetite kirju ning oskas igale küsimusele vastata "Kirjutatud on..." Samal ajal ootas Ta kannatlikult kutset oma Isalt.
Mõelge: Inimese Poeg, kes oli 30 aasta eest ülevalt sündinud ning elanud eeskujulikku ülevaltsündinud inimese elu, ootas, ega julgenud midagi ette võtta enne, kui oli saanud Jumalalt kutse. Näete – Jumal ei kiirusta. Moosest lasi Ta 40 aastat karjatada loomi, samal ajal kui Tema rahval ei olnud karjast ning see orjas, vaevles ja ootas vabanemist. Aga Jumal tunneb olukordi ning südameid ja Ta alustab tööd kõige soodsamal ajal kõige paremini ettevalmistatud isikute läbi.
Kui sageli rikuvad inimesed Jumala tööd kiirustamisega. Nad lähevad ise, Jumalalt nõu küsimata või oma küsimusele Jumalalt vastust ootamata. Nad tahavad teha Jumala tööd, olles mitte Jumala poolt saadetud. Muidugi on ka neid, keda Jumal saadab, kuid kes siiski ei lähe või viivitab minemisega... Mõlemal juhul kannatab Jumala töö.
Jeesus ootas. Aga keegi oli juba Jumala poolt läkitatud. See oli Ristija-Johannes. Ka Ristija-Johannes oli mees, kes oli juba emaihus täidetud Püha Vaimuga. Ta oli päris inimene – inimesest isa ja inimesest emaga. Aga milline oli ta elu? Milline oli Kristuse esimese tuleku kuulutaja elu? Tema riietus ja toit ning tema elukeskkond kõik kuulutasid et "taevariik on lähedal!" – ja minu elu on seal! Ta ei otsinud midagi siit maailmast. Samal ajal ei mõistnud ka tema täielikult Jeesuse tööd. Nagu tolle aja juudid, mõtles ka tema, et Jeesus rajab iseseisva maise kuningriigi. Aga seegi oli talle nii kallis.
Meie oleme Kristuse teise tuleku kuulutajad. Millest räägib meie elu? Ja ometi me teame, et see, kes peagi tuleb, annab meile midagi hoopis paremat, kui me praegu võime omada. Taevariik sõna otseses mõttes on ligi tulnud ja meie kuulutame selle lähedusest – suuga... – aga tegudega kuulutame, et oleme valmis siin veel 1000 aastat elama! Paneb mõtlema, mis?!
Selle taevariigi läheduse kuulutusega käis kaasas veel üks kuulutus. Mida seoses sellega tuli teha? Ristija-Johannes kuulutas: "Parandage meelt" ja "kandke õiget meeleparanduse vilja." Ma usun, et kõigepealt peaks iga hüüdja hääl ise meelt parandama ja kandma õiget meeleparanduse vilja. Kes on need hüüdjad? Pühakiri ütleb, et igaüks, kes on kuulnud Jumala kutset, peab seda teistele edastama (Ilm.22,17). Kui agaralt öeldakse üksteisele edasi teateid maiste kaduvate asjade kohta – näiteks: kust saab osta odavat kaupa. Ja paljud tormavad sinna ning ostavad. Aga kui kostab sõnum: "taevariik on lähedal!" mis peaks erutama igaüht, jäädakse millegipärast ükskõikseks.
Ristija-Johannese juurde tuli mitmesuguseid inimesi. Kuulutuse üks osa – taevariik on lähedal – meeldis üsna paljudele. Aga see teine osa, mille sümbolina ta ristis, ei olnud kõigile vastuvõetav. Selleks oli meeleparandus. Ristija-Johannes õpetas, et ilma südame ja elu puhastamiseta ei saa keegi Messia kuningriiki. See on õige ka tänapäeval, sest Jumal on püha ja ainult "puhtad südamelt" saavad Teda näha (Mat.5,8). Jumala riiki tahtjaid oli palju, kuid vähesed tundsid oma vajadust meeleparanduse järele. Ja nii tuli ristimisele ka palju neid, kes ei kandnud õiget meeleparanduse vilja. Nad tegid läbi tseremoonia, mõistmata selle sisu. Nad pidasid end Aabrahami lasteks, kellele kuulub õigusega saabuv kuningriik. Aga Johannes ütles neile – Mat.3,7: "Te rästikute sigitis!" Jeesus ütles hiljem paljudele juutidele – Joh.8,39.44: "Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid. ... Teie olete oma isast kuradist." Sõbrad, taevariiki igatsemine ilma põhjaliku meeleparanduseta ei vii meid iial sinna.
Ristija-Johannese tööst ja kuulutusest kõneldi kõikjal Palestiinas ja ka Jeesus tundis kutset. Ta jättis hüvasti emaga ning lahkus Naatsaretist, et minna koos teistega Jordani äärde. Jeesus ja Ristija-Johannes oli sugulased, kuid mitte tuttavad. Jeesuse lapsepõlv möödus Naatsaretis, Galileamaal, Ristija-Johannes aga kasvas üles Juuda kõrbes. Miks Jeesus nii kaua vaikib? Miks Ta juba ei tegutse? Nii mõtles Ristija-Johannes ja kahtluseuss näris ta südant.
Siis aga ühel päeval toimub midagi, mis lõpetab 18-aastase vaikuse perioodi Jeesuse elus. Pühakiri teatab – Mat.3,13-17: "Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde Johannese juurde, et see Teda ristiks. Kuid Johannes peatas Teda öeldes: "Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juurde!" Jeesus vastas ning ütles temale: "Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale. Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!""
Jeesus laseb end ristida? Milleks? Pühakiri teatab – Apt.19,4: "Johannes ristis meeleparandusristimisega." Kas siis Jeesus vajas meeleparandust? Sümboliseerib ju ristimine pattudest puhastamist ja suremist vanale elule. Jeesus ei olnud patune, kuid Ta võrdsustas end patustega ja tegi seda, mida meie peame tegema. "Nõnda on MEIE kohus täita kõike õigust," ütles Ta.
Saanud Jumalalt märguande, et tegemist on Kristusega, hüüdis Ristija-Johannes – Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Vaevalt et ta isegi mõistis, mida ta Püha Vaimu sisendusel kuulutas. Rahvas oli tapnud palju tallesid, kuid nad olid hakanud juba ammu nägema igas ohvris vaid oma andi Jumalale. Omakasupüüdlik inimene leiab ikka, et tema muudkui annab! Milleks tuleb kirikus nii palju annetada, küsib arusaamatult nii mõnigi tänapäeval. Vähesed mõistavad, et iga meie annetus on kahvatu sümbol suurest ohvrist, mille tõi Jumal. Annetamine on meie eesõigus. Sellega me saame näidata praktiliselt oma usku suuresse Andjasse.
Juba Aabraham ütles usus – 1.Ms.22,8: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle." Ja siin Ta nüüd seisis nende ees – Jumala Tall. Jumal soovis, et kõik seda teaksid ja nii kostis taevast Tema hääl: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!" Igast meeltparandanud patusest, kes laseb end ristida, saab Jumala laps, kellele Taevaisa ütleb armastuses: "See on minu armas laps, kellest mul on hea meel." See on suur tõde, mis sundis jünger Johannest kirjutama – 1.Joh.3,1: "Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks!"
Sõber, kui ka sina ülevalt sünnid, matad usuristimise läbi maha oma vana patuelu, siis tõotab Jumal anda ka sinule Püha Vaimu ning nimetada sind oma lapseks. "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed" (Rom.8,14).
Jeesus oli Jumala laps, nüüd juba ka võitud, s.t. Messias ehk Kristus, ning Püha Vaim juhtis Ta tööle. Jah, kõik Jumala lapsed on sündinud Jumala töölisteks!
Nr. 700 - Arhiivist Nr. 058 - Vaimust läkitatud - 19.01.1974 (Kasutatud Pärnus 7.06.2014)
Pühakirjast loeme – Apt.19,1.2: "Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid. Ja ta küsis neilt: "Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Aga nemad ütlesid talle: "Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!"
"Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Seda küsimust esitatakse liiga harva ja ei tule ka imestada kui saame umbes taolise vastuse: "Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!" Ka vastus: "Ma ei tea" ei tähenda midagi muud kui "Ei saanud." Teised võivad mitte teada, aga saaja teab, mida ta on saanud. Teine lugu on inimesega, kellest Püha Vaim lahkub, nagu Piibel tunnistab Simsonist, kes vaenlasega mängides oli pidevalt kurvastanud Jumala Vaimu: "Aga ta ei teadnud, et Jehoova oli temast lahkunud!" (Kht.16,20). Armu Vaimuga mängides võib süda muutuda nii kõvaks, et ta ei tunne enam midagi!
Ma arvan, et üks koht, kus see küsimus tuleks kindlasti esitada ja kus sellele tuleks saada ka positiivne vastus, on inimese kutsumine evangeeliumitöösse. See peaks olema üks tähtsamaid küsimusi, sest ilma Püha Vaimuta ei ole mõeldav evangeeliumitöö tegemine. Inimene võib töötada nagu oraator Apollos Efesoses, rääkides ja õpetades "õigesti Jeesusest," kuid kui Paulus sinna saabus, leidis ta eest vaid 12 nõrka usklikku, kes käisid kartlikult koos väikeses nurgas, samal ajal kui suur Efesose linn oli pimeduses.
Püha Vaim oli erilisel viisil töötanud juba 20 aastat! Sõbrad, ei ole iseenesest mõistetav, et Püha Vaim tuleb ja töötab. Teda tuleb mõista, Talle tuleb ase valmistada, Teda tuleb paluda, kutsuda ja vastu võtta. Nii tegid apostlid ja tulemus oli vapustav, millest tunnistavad ülempreestri sõnad Peetrusele ja Johannesele, kes olid toodud Suurkohtu ette – Apt.5,28: "Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate selle inimese vere saata meie peale!"
Püha Vaimu otsustavast tähtsusest evangeeliumitöös kõneleb ka Jeesuse enda kogemus – ja Tema on meie ülim eeskuju. Ta oli sündinud Jumalast Püha Vaimu läbi, kuid sellele vaatamata ei asunud Ta tööle enne, kui Isa oli Teda Püha Vaimuga ristinud. Ta ootas seda kannatlikult 30 aastat! Maailma kõige targem inimene tegi aastakümneid lihtsat puusepatööd, sest Isa ei olnud Teda Püha Vaimu läbi välja saatnud! Ja kui Ta lõpuks saadeti, siis oli see ka töö!
Jüngritele sai osaks samasugune ootamine. Jeesus ise ütles neile – Luk.24,49: "Ja vaata, mina läkitan teie peale oma Isa tõotuse! Ent teie jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgest!" Oodata! Sellises linnas! Sellise kuulutusega! Mõistus ütles: me ei tohi viivitada, inimesed hukkuvad! Aga kui nad poleks oodanud Püha Vaimu saabumist, ei oleks nad ka midagi ära teinud.
Nad ootasid. Ja nüüd kubiseb Apostlite tegude raamat Püha Vaimu tegudest – üks imelisem kui teine. Vaimuga täidetud Peetruse ühe jutluse peale pöördus 3000 inimest! Kuidas on meiega? Kui vähe võtame me aega palveks ja vastuse ootamiseks! Kui palju inimesi võtavad osa evangeelsetest koosolekutest... ja kui vähe palvekoosolekutest, kus me palume elu ja väge evangeeliumile! Kui vähe oleme mõelnud sellele, et Nelipühi saabus palvekoosolekul! Aga teha tänapäeval evangeeliumitööd ilma Nelipühi Vaimuta on "tühi töö ja vaimu närimine," nagu ütleb tark Koguja (Kog.1,14). Jeesus ise tuletab seda meile meelde, öeldes – Joh.15,5: "Ilma minuta ei või te midagi teha!" Jeesus tegutseb meie sees ja meie kaudu Püha Vaimu läbi. Minna pahuksisse Püha Vaimuga tähendab minna pahuksisse kogu taevaga. Kaotada Püha Vaimu eestpalved tähendab kaotada kõik, "sest me ei tea seda, mida paluda, nõnda nagu peaks, ent Vaim ise palvetab meie eest sõnades väljendamatute ohkamistega" (Rom.8,26).
Püha Vaim ei soovi võistlejat. Anda Talle abilise koht meie elus on Tema solvamine, pühaduseteotus. Siiski käituvad paljud nii. Nad ütlevad: mina tunnen neid inimesi, mina tunnen olukordi, mina tean, mida teha – tule, Püha Vaim, mulle appi! Pühakiri aga ütleb – Rom.8,14: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed." Me saame parimal juhul olla vaid head tööriistad Püha Vaimu käes. Ja ainult siis oleme me tõelised Jumala lapsed, kui me laseme Pühal Vaimul end alati ja kõiges juhtida.
Mida ütles Jumal Isa oma Pojale Jeesusele, kui Ta oli ristimise järel võitud Püha Vaimuga? Mat.3,17 – "Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!"" Jeesus on iga Jumala lapse eeskuju. Aga kuidas oli lihasse tulnud Jumala Poja vahekord Püha Vaimuga? Kes keda juhtis – kas Jeesus juhtis Püha Vaimu või Püha Vaim juhtis Jeesust? Küsimuse teeb eriti tõsiseks see, et mõlemad nad on ju Kolmainu Jumala pühad Isikud. Nii et: kes juhtis keda? Luk.4,1: "Siis tuli Jeesus, täis Püha Vaimu, tagasi Jordani äärest, ja Ta aeti Vaimu läbi kõrbe." Võib-olla on siin tegemist veaga Pühakirjas või tõlkeveaga? Aga loeme teisi paralleelseid tunnistusi Pühakirjast – Mrk.1,12: "Ja kohe ajas Püha Vaim Tema kõrbe." Mat.4,1: "Siis Vaim viis Jeesuse kõrbe kuradi kiusata." Pole kahtlust, Kiri ei eksi – ja Jeesus ka ei eksinud, kui Ta laskis end juhtida Pühal Vaimul. Võib-olla Jeesus ise oleks leidnud mugavama paiga palvetamiseks; võib-olla mõistus oleks Teda juhtinud kohe pimedaid juute valgustama. Kuid Jeesus ei unustanud, et Ta oli ka Inimese Poeg. Samastanud end inimesega, ütles Ta: "Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust" (Mat.3,15). Ja õigus on see, et Jumala lapsi juhib Jumala Vaim.
Mina olen inimene – ainult inimene ja tavaline inimene, sina samuti; kas me ei annaks end alati ja jäägitult Jumala Vaimu juhtida? Ärme rutta, kui Vaim meid ei saada; ärme jookse ise, vaid palugem Jumalat: "Peata mind, valmista mind ja siis saada mind sinna, kus Sina soovid mind näha, tegemas seda tööd, mille Sina mulle oled andnud. Kasuta mind, ma olen Sinu oma."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv