.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6024)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Jumal on seadnud...
22.02.2014 - (806)

Peagi tähistab meie Vabariik oma järjekordset aastapäeva. See peaks õigustama minu otsust kõnelda täna pisut poliitikast. Kuid minu sõnum pole, et te peaksite olema kindla erakonna või poliitilise partei poolt – nii poliitiliseks ma nüüd ka ei lähe! See jäägu ikka täielikult iga inimese enda otsustada. Ka Pühakiri ei kõnele sellest. Aga millest see kõneleb, sellest loeme Rom.13,1-7:
"Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse. Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust. Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb. Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"
Apostel Paulus kirjutas seda kristlastele, kes elasid paganliku valitsuse all ja ega meiegi valitsus kristlik ole, ehkki paljud selle liikmed viibisid Vabariigi aastapäeva auks korraldatud spetsiaalsel jumalateenistusel ning meie riigi hümnis on mainitud Jumalat kui meie maa kaitsjat ja õnnistajat. Tegu on lihtsalt meie kultuuri ja traditsioonide austamisega meie valitsejate poolt. Kuid samamoodi austatakse siin ka kõiki paganlikke traditsioone. Paulus kirjutab, kuidas kristlased peaksid oma identiteeti säilitades suhtuma ilmalikku valitsusse ja ilmalikesse valitsejatesse. Vaadelgem mõningaid asju, mida Paulus näib siin rõhutavat.
1. VALITSUS ON SEATUD JUMALA POOLT.
Paulus manitseb, et "iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud." See ei tähenda, nagu oleks Jumal pannud valitsema Stalini ja Hitleri, Husseini ja Khadafi, Pätsi ja Ansipi ning juhtinud neid ülevalt taevast nagu nukke! See tähendab seda, et Jumal on seadnud printsiibi, mille kohaselt ühiskonda peab juhtima valitsus. Kindlasti käib kõige halvemini selle kogukonna käsi, kel puudub valitsus. Isegi diktatuur on parem kui anarhia. Jumal teeb ära oma töö ning saavutab oma eesmärgi igasuguse valitsuse puhul – vahel selle läbi ja vahel sellest hoolimata.
Inimesed võib-olla mõtlevad, et parim valitsemise vorm on demokraatia, kus teostub enamuse tahe. Kuid ärme unusta, et demokraatia muutub paratamatult selliseks, nagu on inimesed, enamus inimesi. Kui inimesed on paganlike kommetega, ebamoraalsed, ülekohtused ja vägivaldsed, siis on samasugune ka nende demokraatlikult valitud valitsus. Demokraatia on ka see, kui asustamata saarele satuvad 5 inimest – kolm meest ja kaks naist – ning kolm meest hääletavad, et kaks naist tuleb vägistada! Nii et demokraatia võib muutuda väga halvaks valitsusvormiks, kui inimesed on halvad.
Kuidas oleks teokraatia? Kui Jumal – tõeline, püha, õige ja hea ning armastav Jumal – saaks otse valitseda inimesi, oleks see kindlasti väga hea. Kuid ajalugu näitab, et patused inimesed ei oska hinnata seda headust. Omal ajal soovis Jumal olla kuningaks oma Iisraeli rahvale. Ta oli nende valitseja, kes andis neile seadused; prohvetid ja preestrid olid Tema esindajad ja eestkõnelejad. Kuid inimesed soovisid nähtavat kuningat, nagu oli teistel rahvastel. Jumal andis neile selle – jumalakartliku kuninga – kuid kuningas muutus ja rahvas muutus ning kurjus võttis võimust. Ei õnnestunud Jumalal õieti valitseda ei otse ega ka mitte asevalitsejate-kuningate kaudu.
Ometi soovib Jumal, et rahval oleksid valitsused ja valitsejad ning Paulus toob ära selleks kaks peamist põhjust:
Esiteks, valitsus teeb head. Neljandas salmis ütleb Paulus: "Sest tema on Jumala teener sinu heaks." Valitsus teenib inimesi. Ta pakub teenuseid, mida me ise ei saaks endale pakkuda – näiteks ehitab teid, haiglaid, koole, kaitseb riiki ja peab korda. Inimesed maksavad makse ja valitsus kasutab seda raha inimeste hüvanguks.
Teiseks, valitsus ohjeldab kurja. Sama salmi teine pool teatab: "Aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb." Valitsus peab kindlustama, et maal ei võimutseks kurjus. Sellepärast nõuab valitsus riigi seaduste täitmist. Kui me soovime olla hirmust priid, täitkem seadusi. Kui me neid ei täida, on meil põhjust karta. Kas pole nii, et iga kord, kui me autot juhtides kuuleme politseiauto sireeni, või näeme selle tulesid vilkumas meie auto taga, lööme kiiresti pilgu spidomeetrile, et näha, kas me ei sõida liiga kiiresti? Me kontrollime välgukiirusel, kas meie turvavöö on kinnitatud ja kas tuled põlevad? Mõtleme, kas ülevaatus on tehtud ja liikluskindlustus makstud ning kas juhiluba on kehtiv? Kui kõik on korras, võime hingata kergendatult, aga kui oleme milleski rikkunud seadust, on meil põhjust karta, sest valitseja ülesandeks on nõuda seaduste täitmist ja karistada neist üleastujaid.
Nii on see igas ühiskonnas. Valitsus on Jumalast seatud selleks, et teha head ja ohjeldada kurja, kindlustada kodurahu. Kui ka mõni valitsus täidab seda funktsiooni halvasti, on see siiski parem kui valitsuse puudumine, mis tähendab anarhiat.
2. VALITSUSE AMETNIKUD JA TÖÖLISED ON JUMALA TEENRID.
Loetud tekstis nimetatakse riigiametnikke kolm korda Jumala sulasteks ehk teenriteks. Kui keegi meistki töötab riigi sektoris ja saab palka riigi eelarvest, siis teadkem, et me oleme Jumala teenrid. Riigikogu liikmed on Jumala teenrid, ministrid ja ministeeriumide töötajad on Jumala teenrid. Politseinikud, päästjad, piirivalvurid ja vanglaametnikud on Jumala teenrid. Õpetajad, meditsiinitöötajad ja isegi teede ehitajad on Jumala teenrid!
Nende Jumala teenrite elu- ja töökvaliteedist oleneb kogu riigi heaolu, võiksime öelda isegi saatus! 5. Moosese raamatu 28. peatükis on kirjutatud, et Jumal õnnistab riiki ja rahvast, kus valitseb õigus ja õiglus. Aga riiki, kus valitseb ülekohus, tabab needus. Üks ajaloolane (Toynbee) kirjutab: "Minu uuritud 22-st tsivilisatsioonist langesid 19 mitte mingi välise jõu, vaid sisemise moraalse laostumise tõttu."
Kust algab see "sisemine moraalne laostumine"? Vanasõna ütleb: "Kala hakkab mädanema peast." Iisraeli riigi allakäigu eesotsas olid selle valitsejad ja ametnikud, kes pidid olema "Jumala teenrid" rahva heaks. Sama on kehtiv ka tänapäeval. Valitsejatel ja seadusetegijatel lasub tohutu vastutus. Oma tegevusega juhivad nad rahvast kas õnnistusse või needusesse.
Ma toon ühe näite, kuidas on seadusandjate tahtel muutumas abielu mõiste. Aga selle taga on võib-olla kõige põhilisemad ühiskondlikud suhted ja ühiskonna moraalne pale. Algses Websteri sõnaraamatus defineeriti abielu nii: "Abielu on nii tsiviil- kui religioosne leping, mille alusel selle osapooled otsustavad elada koos vastastikuses armastuses ja ustavuses, kuni surm neid lahutab. Abielu seadis sisse Jumal Ise, et vältida juhuslikke sugulisi vahekordi, edendada igapäevast ustavust ning kindlustada laste ülalpidamist ja kasvatust." Selle lõpus on tsiteeritud Heb.13,4: "Abielu olgu igapidi au sees!"
Täna on samas Websteri sõnaraamatus defineeritud abielu nii: "Abielu on abielumehe ja -naise vastastikune suhe, mille läbi mehed ja naised on ühendatud erilisse sotsiaalsesse ja ametlikku sõltuvusse, mille eesmärgiks on perekonna ehitamine ja säilitamine." Välja on jäetud sellised fraasid nagu "nii tsiviil- kui religioosne", "kuni surm neid lahutab," "abielu seadis sisse Jumal," "et vältida juhuslikke sugulisi vahekordi," ja "edendada igapäevast ustavust" ning "abielu olgu igapidi au sees!"
Ma ei imestaks, kui homme muudetaks seadusetegijate või -muutjate poolt abielu definitsioon umbes selliseks: "Abielu on kahe inimese – kahe mehe, mehe ja naise või kahe naise – registreeritud või registreerimata kooselu, kuni üks neist või mõlemad soovivad selle lõpetada."
Riigi valitsejad, ametnikud ja teenistujad ärgu unustagu, et nad peaksid olema Jumala teenrid, mitte kurjuse tööriistad! Nad peaksid uurima, mis on Jumala tahe, ja seda ka ellu viima. Nad peaksid edendama rahva tõelist heaolu, mitte seadustama selle moraalset allakäiku.
3. KRISTLASED PEAVAD OLEMA ALLAHEITLIKUD VALITSEMAS OLEVAILE ÜLEMUSTELE.
Jumala lastena peame me alistuma valitsejatele ja nende poolt seatud ametnikele isegi siis, kui meile ei meeldi nende nägu, isiksus või tegevus. Sellele reeglile on vaid üks erand. Ja see on see, kui meilt nõutakse midagi, mis on vastuolus Jumala seadusega. Sel juhul peaksime kristlastena jääma ustavaks Jumalale.
Kui Taanieli ajal anti riigis välja seadus, mis keelas palvetamise, siis oli see vastuolus Jumala seadusega, mis kutsub inimesi alati palvetama Jumala poole. Paulus on sõnastanud Jumala tahte nii – 1.Tes.5,17: "Palvetage lakkamata!" Taaniel jäi "kindlasti palvesse" (Kol.4,2), ehkki see oli vastuolus riigi seadusega.
Kui võimud keelasid Peetrusel ja Johannesel tunnistada Jeesusest, oli see vastuolus Jumala seadusega ning apostlid ütlesid – Apt.4,19: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise." Ning nad jätkasid Jeesusest kuulutamist, astudes üle Suurkohtu määrusest.
Tuleb aeg – ja see tuleb kindlasti, võib-olla varem, kui me arvatagi oskame –, mil võimud ütlevad kirikule, mida tohib ja mida ei tohi jutlustada. Näiteks võivad nad homoseksualismi harrastamise patuks nimetamist pidada inimõiguste rikkumiseks ja vaenu õhutamiseks ning see ära keelata. Nad võivad ära keelata Piibli hingamispäeva pühitsemise ja meie eritõdede kuulutamise kui solvava tegevuse teiste kristlaste suhtes. Kuid kui see aeg saabub, peame me jääma ustavaks Jumalale ja kuulutama ikka edasi tõde ning elama selle järgi, ehkki seame sellega ohtu oma julgeoleku ja isegi elu.
Kuid ärme lähe tõe eest võitlemise sildi all vastuollu valitsuse ja võimuga asjades, kus me mitte ainult saame, vaid lausa peame neile alistuma ja nende nõuded korralikult täitma. Paljudes asjades saame me näidata, et oleme eeskujulikud kodanikud. Paulus toob mõned konkreetsed näited, öeldes: "Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!"
Ja kui me teame kedagi, kelle kohalolek Riigikogus, valitsuses või kohalikus omavalitsuses aitab promoda põhimõtteid, mis on kooskõlas Jumala seadusega, siis aidakem kaasa tema sinna saamisele. Ja kui tore oleks, kui ka meie valitsuses oleks mõni Taaniel, mõni Jumala koguduse esindaja! Nii et pole midagi halba selles, kui mõni Jumala lastestki pürgib valitsusse!
Ärme siis unusta, et valitsused ja ülemused on vajalikud. Nad on Jumalast seatud ja meie kohus on neile kuuletuda kõiges, mis pole vastuolus Jumala seadusega.
Lõpuks tahaksin lugeda midagi, mis käib otseselt meie suhtumise kohta koguduse juhtidesse ehk ülemustesse, kuid ma usun, et see sobib sama hästi meie suhtumise kohta kõigisse ülemustesse. Heb.13,17 kirjutab Paulus: "Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu." Mis kasu on sul sellest, kui sa oma juhatajat või ülemust või mõnd riigiametnikku pahandad? Püüa teda parem rõõmustada ja su endagi elu on rõõmsam!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv