.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kaheksas käsk
22.05.2004 - (1457)

Loeme sissejuhatuseks mõned tekstid Pühakirjast:

Õps.30,8.9: "Pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: "Kes on Jehoova?" või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu!"

Õps.6,30.31: "Eks laideta varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg? Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse!"

Ef.4,28.29: "Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile."

Möödunud hingamispäeval me mõtisklesime siin "nurjatute sõnade" üle, mis ei peaks tulema ühegi uskliku inimese suust. Ja see kõige nurjatum kõne on ligimese vastu vale tunnistamine. Seepärast ärgem öelgem suust välja midagi, millest me ei tea absoluutselt kindlalt, et see on tõde ja et see "on hea tarvilikuks kasvatuseks," s.t. tooks kuulajale kasu.

Ärme unustame Jeesuse hoiatust, et "inimesed peavad kohtupäeval aru andma igaühest tühjast sõnast, mis nad on rääkinud. Sest su sõnadest arvatakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind hukka." (Mat.12,36.37). Liiga tihti osutuvad need "tühjad sõnad" lihtsalt valeks või valetunnistuseks ligimese vastu. Ja see on patt.

Paulus kirjutas: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile." Ilmselt vajab siin viimane lõik kommenteerimist, sest alati ei saa me lähtuda kuulaja mõnust, nagu seda tuli ette ka Jeesuse päevil. On muidugi hea, kui me saame oma sõnadega inimestele rõõmu valmistada – ja seda me peaksime püüdma teha võimalikult rohkem – kuid mõnikord on vältimatu, et me sõnad kurvastavad kedagi. Paulus ise koges seda. Tema esimene kiri korintlastele kurvastas paljusid, keda ta selles kirjas noomis, kuid teises kirjas ta kirjutab: 2.Kor.7,8-11: "Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin – ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks – siis olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi, et teil ei oleks mingit kahju meilt. Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks selles asjas."

Mitmetes piiblitõlgetes kõlab Ef.4,29 viimane fraas aga nii: "...et see õilistaks kuulajaid." Mitte, "et see pakuks mõnu kuulajaile," vaid "et see õilistaks kuulajaid." Õigel ajal, õiges kohas õigesti välja öeldud tõde tõepoolest õilistab kuulajaid!

Kuid ükski patt ei ela üksi ega tegutse isoleeritult. Nii on valetamise patu tavaliseks kaaslaseks varastamise patt. Juba lapsepõlvest mäletan ma manitsust: "Kes varastab, see valetab ja põrgupõhjas põletab!" See tähendab mitte ainult seda, et varas on sunnitud oma tegude varjamiseks valetama ja valetaja on kalduv ka varastama. Ma mõistan, et need patud tehakse koos, s.t. kes valetab, see samal ajal ka varastab!

Näiteks inimene valetas teise peale või esitas valetunnistuse. Kas siin pole tegu ka vargusega? Muidugi on, kui me nõustume, et varastada võib mitte ainult raha ja materiaalseid asju, vaid ka muid väärtusi, mis on sageli palju suuremad, lausa hindamatud! Kas valetunnistaja ei röövinud (varastanud) mitte teise inimese hea nime? Või kas ta vähemalt ei püüdnud seda teha? Kui aga valetunnistuse alusel süüdimõistetu läheb vangi, siis on talt röövitud vabadus ja palju muudki. Valetamine on ka varastamine!

Niisamuti on ka varastamine alati seotud valetamisega. Sa valetad kogudusele, kelle ees sa oled tõotanud pidada Jumala käske, s.t. mitte ka varastada. Sa valetad ühiskonnale, kes on usaldanud sinu hoolde teatud väärtused. Varastades valetad sa kõigile!

"Teie olete minu tunnistajad," ütles Jumal oma rahva kohta juba Vana Testamendi päevil (Jes.43,10). Kui sa nimetad end kristlaseks, siis oled sa Tema tunnistaja, kas sa soovid seda või mitte. Ja vargana või ükskõik millisest teisest käsust üleastujana osutud sa valetunnistajaks. Me põlastame neid, kes Jeesuse peale valet tunnistasid, kui Ta seisis kohtu ees. Ärme siis tunnistame Jeesuse kohta valet nüüd, kus Ta seisab Vahemehena Isa ees, et paluda meie eest!

Teise omand on meie jaoks puutumatu, olgu see siis Jumala, ligimese, firma või riigi omand. Selle omavoliline võtmine on varastamine. Seesama Jumal, kes on öelnud: "Sa ei tohi tappa" (elu on püha), "sa ei tohi abielu rikkuda" (abielu on püha), on öelnud ka: "Sa ei tohi varastada" (teise omand on püha) (2.Ms.20,13-15).

Ma kardan, et mõni meist on valmis ütlema koos uskmatu maailmaga: "Aga teisiti ei olegi elu mõeldav. Igaüks tõmbab, kust saab – selline see elu juba kord on. Tahad elada, oska elada!"

Ma ütleksin: "Tahad elada, oska ausalt elada!" Selge see, et aus elu ei vii alati otseteed materiaalsete rikkuste juurde. Kuid tõde on ka see, et aus inimene on oma piskus alati lõpmatult rikkam vargast või lihtsalt ebaausast inimesest tema külluses! Rikkusi ei mõõdeta alati kroonide, dollarite, eurode või kinnisvaraga. On palju suuremaid rikkusi, mida ei söö koi ega riku rooste. Ja üks suurimaid rikkusi, mida hinnatakse nii taevas kui maa peal, on ausus.

Mis kasu on elada kullahunniku otsas ja omada taeva aruannetes iseloomustust: "varas – röövis inimesi, iseennast ja Jumalat!" Võib-olla oleme vahel seisatanud ja mõelnud kümnise peale: kas ei võiks seda kuidagi teisiti kasutada (paremini)? Olgem ettevaatlikud, ärgem petkem Jumalat, ärgem varastagem Jumala oma. Kümnis kuulub Jumalale. See on Tema püha omand ja see tuleb tuua Tema varamusse, Tema kotta. Ülejäänu eest pole meil tarvis muretseda.

Kuid Jumalat võime röövida ka veel teisiti: kui me ei anna Talle aega, ei kasuta Tema auks oma võimeid ja võimalusi... mis kõik kuuluvad Temale, kuna me ise kulume Temale!

Kui sa oled kellelegi midagi tõotanud, lubanud, siis kuulub see juba sellest hetkest temale; selle tagasihoidmine on vargus selle sõna tõelises tähenduses. Mõelge Ananiase ja Safiira peale, kellest on kirjutatud Apt.5. peatükis. See on ühtlasi hea näide sellest, kuidas varastamine käib käsikäes valetamisega. Ja Ellen White on öelnud, et see ei olnud esimene kord nende elus, kus nad petsid ja varastasid; see sai alguse väikestest asjadest.

Samuti ei olnud Juudasele esimene pettusega äritehing Jeesuse äramüümine (mitte äraandmine, sest ta võttis selle eest raha). See sai alguse väikestest läikivatest müntidest – köömnest ja tillist, nagu öeldakse.

Meil kõigil on tegemist ühisvaraga, kas või siin koguduses; ärgu keegi osutugu vargaks! Milline häbi, kui adventist varastab riigi või firma vara, mis on usaldatud tema kätte. Ja mitte ainult häbi. Süüteole järgneb karistus. Inimeste ees võime sellest pääseda, mitte aga Jumala ees.

Lugegem Pühakirjast ka pisut selle määradest. Juba sissejuhatuses lugesime Koguja hinnangust sellele patule – Õps.6,30.31: "Eks laideta varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg? Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse!" Kuid lugegem ka käsuõpetusest. 2.Ms.21,37-22,6: "Kui keegi varastab härja või lamba ja tapab või müüb selle, siis ta peab andma viis härga härja vastu ja neli lammast lamba vastu. Kui varas tabatakse sissemurdmiselt ja lüüakse surnuks, siis tapjal ei ole veresüüd. Aga kui päike oli juba tõusnud, siis on tapjal veresüü. Varas peab tasuma kõik; kui tal midagi ei ole, võib teda ennast müüa varguse pärast. Kui varastatu, olgu härg või eesel või lammas leitakse tema käest elusana, siis ta peab tasuma kahekordselt. Kui keegi söödab ära põllu või viinamäe, laseb karja lahti ja söödab teise põllul, siis ta peab asemele andma parimat oma põllult ja viinamäelt. Kui tuli pääseb lahti ja hakkab kibuvitste külge ning põletab ära nabrad või lõikamata vilja või põllu, siis süütaja peab põlenu eest täielikult tasuma. Kui keegi teisele annab hoiule raha või riistu ja need varastatakse selle kojast, siis peab varas, kui ta leitakse, tasuma kahekordselt."

Panite tähele: hooletusest tingitud materiaalne kahju tuli vaid hüvitada, kuid otsese varguse korral tuli tasuda kuni viiekordselt!

Aga millise karistuse peab saama see, kes värvib oma roostetanud auto üle ja keerab spidomeetri tagasi ning müüb selle teisele peaaegu uue pähe? Millise karistuse peab saama koolilaps, kes oma klassikaaslase teadmisi varastades maha kirjutab? Ta varastab ja petab üheaegselt. Millise karistuse saab inimene, kes veeretab kõik süü teise peale, varastades teise reputatsiooni?

Igaüks meist võiks lisada väga ajakohaseid näiteid kaheksandast käsust üleastumise kohta, sest varastada võib veel palju muudki. Tooksin veel vaid ühe näite. Väga kerge on varastada teise inimese aega! Mine ja lobise (tee oma aega parajaks); räägi maast ja ilmast ja kõigist inimestest, turuhindadest ja õnnetusjuhtudest – ja sa oledki juba varas, sa oled varastanud teise inimese kallist aega! Mõtleme sellele: meil võib olla aega palju (kuna me ei oska seda hinnata), kuid teisel inimesel võib seda olla väga vähe. Ärme siis röövime seda temalt! (Seda nimetatakse avalikuks varguseks!) Ka siin saadab vargust tavaliselt valetamine, sest "kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine" (Õps.10,19).

Inglastel on vanasõna: Aeg on raha. Kristlastel on veel vanem tõde: Aeg on elu! Iga sekundiga võib toota elu, kuid ka seda hävitada. Iga sekundiga võime tõusta kõrgemale, kuid ka langeda sügavamale. Iga sekundiga võime teha rikkamaks ennast ja kaasinimest. Kuid iga sekundiga võime ka varastada nii ennast, kaasinimest kui ka Jumalat.

Ärme unustame: varastades kaasinimeselt või Jumalalt saame ainult näiliselt kasu. Tegelikult on sellesama teoga varastatud meid endid. Saatan on meilt varastanud kõige kallima – hinge. Nii et, Saatan õhutab meid varastama, et meilt varastada. Saatan õhutab meid varastama, et meid Jumalalt ära varastada! Ärme teda kuulame!

Jah, ausus võib maksta meile midagi, kuid selle eest makstakse meile palju – terve igavikuga! Jeesuse ohver kingib igavese elu igaühele, kes ei valeta enam, kes ei varasta enam ja kelle elu on kooskõlas ka kõigi teiste Jumala käskudega. Jeesuse väe läbi on see võimalik igaühele. Tänu Jeesusele!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv