Kasvamine Kristuses
22.10.2005 - (1605)

Põhjalikku südame muutust, kui maailma inimesest saab Jumala laps, nimetatakse Piiblis uuesti sündimiseks ehk ülevalt sündimiseks. Kõigile meile on vast tuttav piiblisalm – Joh.3,3: "Jeesus vastas ning ütles talle: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha!"
Aga milline on see ülevalt sündinud inimene ja mis on omane Jumala lapsele, sellest kirjutab väga hästi apostel Peetrus – 1.Pet.2,1.2: "Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks."
Äsja pöördunud inimene on nagu vastsündinu. Ta on Jumala silmis täiuslik, nagu väeti laps on oma vanemate silmis täiuslik. Ta ei ole täiuslik täiskasvanud inimese mõõtu mööda, aga ta on täiuslik väikese lapse mõõtu mööda. Küpse vaimuliku inimese mõõtu mööda on ta veel "lihalik." Just nii kirjutab Paulus oma vendadele, s.t. kaasusklikele Korintoses – 1.Kor.3,1: "Ka mina, vennad, ei võinud teile rääkida kui vaimulikele, vaid kui lihalikele, kui väetitele lastele Kristuses."
Aga nagu iga laps, peab ka Jumala laps kasvama. Milles see seisneb? Peetrus kirjutas: "Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine." Jumala armu läbi paneb kasvav Jumala laps maha kõik need pahed. Kuidas on selline kasvamine võimalik? Peetrus selgitas samas: "Himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks." Mis on see "vaimne täispiim?" Evangeelium, Jumala Sõna. Jeesus ütles: "Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!" (Mat.4,4). Ja eriti käib see vaimuliku elu ja kasvamise kohta.
Nagu öeldud, pole uuestisündinud inimesed kohe absoluutselt täiuslikud. Aga kuigi neil on veel palju puudusi, on nad Jumalale väga armsad, nagu väetid lapsed on armsad oma vanematele – mis sest, et nad ei oska veel käia ega rääkidagi, mis sest, et nad kaua veel komistavad! Vanemad aitavad nad üles suurima rõõmuga. Ja seda teeb ka Jumal oma väetite lastega.
Aga lapsed peavad kasvama, ja vastavalt kasvule, ootab Isa neilt ka vastavat käitumist. Beebist on tavaliselt raske näha, kelle nägu ta on, kuid varsti, üsna varsti kujunevad välja juba konkretsemad näojooned; ja kuidas vanemaid rõõmustab, kui neile öeldakse: ta on täpselt sinu nägu! Nii peab kasvama ka iga Jumala laps "oma Looja kuju järgi" (Kol.3,10). Paulus teatab, et, et Jumal on meid "ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased" (Rom.8,29) ning saama "täieks meheks ... Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,13).
Seda südame muutust võrreldaks veel hea seemne idanemisega; ja see "seeme on Jumala Sõna," selgitas Jeesus (Luk.8,11), kui Ta oli jutustanud oma jüngritele tähendamissõna külvajast (Luk.8,4-8). Ka Peetrus kirjutab – 1.Pet.1,23 – et te "olete uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva Sõna läbi."
Sõnaseeme idaneb, kasvab ja kannab vilja. Me teame, et inimene ei või ise mingisugust elu esile kutsuda. Elav seeme on Jumalalt; selle külvaja on Jumal – ainult Tema võib külvata selle südamesse. Seemne idanemine on ka Jumalast, kui Jumal on kastnud Sõnaseemet oma Püha Vaimu vihmaga. Samuti ei ole ka meie uussünd meie töö – ükski laps ei sünnita iseennast. Jumala lapsed sünnitab Jumal oma elava Sõna läbi. Ja ärme unustame, et tõeline elav Sõna on Kristus! Pühakiri on Jumala kirjutatud Sõna! Pühakirja kaudu õpime tundma Kristust, kelles on eluandev vägi.
Aga kasvamine? Kas Jumala laps kasvab ise või teda kasvatatakse? Me teame, kui väga oleneb vastsündinu kõiges oma vanematest. Kui ta usaldavalt kõik vastu võtab, mis talle armastuses antakse, siis ta kasvab; kui ta aga keeldub, nagu mõni haige laps, siis ta võib ka mitte kasvada või isegi surra!
Taim võib ajada oma juured sügavasse mulda, veesoontesse, ja oma võrsed vastu päikesele – ja sedagi Loojalt antud jõus – ning vastu võtta, mis talle antakse. Ise ta ennast kasvatada ei saa!
Ellen White kirjutab raamatus Tee Kristuse juurde, lk. 67: "Taimed ja lilled ei kasva oma hoole, mure ja jõupingutuste läbi, vaid vastu võttes seda, millega Jumal neid eluks on varustanud. Ükski laps ei saa endale oma jõuga ning muretsemisega pikkust juurde lisada. Lapsed, nii nagu taimedki kasvavad tänu sellele, et nad võtavad vastu õhku, päikesepaistet ja toitu. Nii, nagu loodusannid kõigele elavale, on Kristus neile, kes Temale loodavad. Ta on «igaveseks valguseks» (Jes.60,19) ning «päike ja kilp» (Ps.84,12). Ta on «Iisraelile nagu kaste» (Hos.14,6). «Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale» (Ps.72,6). Ta on elav vesi ja «Jumala leib... kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu» (Joh.6,33).
Võttes vastu Kristuse ja kõik, mida pakub Kristus, kasvab Jumala laps. Loobudes Kristusest või lastes Temast lahti, jääb ta ilma kõigest. Jeesus ise ütles – Joh.15,5.6: "Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha! Kui keegi ei jää minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära."
Tsiteerime veel raamatust Tee Kristuse juurde, lk. 69: "Paljud arvavad, et peavad teatud osa tööst tegema üksinda. Nad on usaldanud Kristuse hoolde pattude andestamise, püüdes aga samal ajal oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus peab aga nurjuma. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha!» Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub ühendusest Kristusega. Meie armus kasvamine oleneb ühendusest Temaga iga päev, iga tund, see oleneb Temasse jäämisest. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpetaja. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult elu alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel."
Oma kuldses laulus kirjeldab Taavet kasvavat kristlast nii – Ps.16,8.9: "Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest Tema on mu paremal pool, ma ei kõigu! Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada!"
Lisame sellele ka mõned kuldsed sõnad raamatust Tee Kristuse juurde, lk. 69, 70: "Elu Kristuses on elu täis rahu. Võib-olla ei ole seal alati tunnete ekstaasi, kuid seal peab olema püsiv, rahulik usaldus." "Usu läbi said sa Kristuse omaks ja usu läbi pead sa üles kasvama Temas, andes ja võttes. Sa pead andma kõik: oma südame, oma tahte, teenimise, et täita kõiki Ta nõudeid. Sa pead vastu võtma Kristuse – kogu õnnistuse täiuse."
Nii kasvab kristlane nagu taim – vastu võttes ja välja andes. Taim ei saa välja anda hapnikku, kui ta ei võta vastu süsihappegaasi; ja vastupidi: taim ei saa vastu võtta süsihappegaasi, kui ta ei anna välja hapnikku. Ka usklik ei saa olla õnnistuseks teistele, kui ta ei võta ise vastu õnnistusi Jumalalt; ja vastupidi: ta ei saa võtta vastu õnnistusi Jumalalt, jagamata õnnistusi teistele.
See on vajalik tema kasvamiseks. Igal hommikul peab ta pöörama pea Õiguse Päikese poole. Ellen White kirjutab: "Nii ei pea sa vaatama iseendale, vaid Kristusele. Püsigu su mõtted Tema armastuse ja Tema iseloomu ilu ning täiuse juures." Selliselt täidame me Kristuse käsku – Mat.11,29: "Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele."
Ellen White jätkab: "Räägi ja mõtle Jeesusest. Kadugu Temas sinu enese mina. Heida ära kahtlused. Loobu kartusest. Ütle koos apostel Paulusega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma elan nüüd lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest» (Gal.2,20)" (SC 71). "Pidevalt Teda vaadeldes «muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust» (2.Kor.3,18)" (SC 72).
Püha Vaimu teleskoobi läbi on meil alati võimalus vaadata Kristusele. Ta on "iga päev /meie/ juures maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20), nagu Ta ise tõotas enne lahkumist siit maa pealt. Ja Ta on mitte ainult meie juures, vaid Püha Vaimu läbi meie südames! Milline võimas jõuallikas otse meie südames! See lubaski Paulusel hüüda võidurõõmsalt – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks!" Ärme siis ilmutame selles oma vägevuses oma nõtrust, valides vabatahtlikult patustada. Ärme kurvastame Püha Vaimu, tõrjudes Ta oma elust välja või mitte lastes Tal meid juhtida.
Kui me hellitame veel mõnd pattu, ei saa me normaalselt vaimulikult kasvada. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust" (1.Joh.1,9). Vaadates Kristusele, õpime me armastama õigust ja vihkama pattu. Jumal soovib, "et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, (Ef.4,15). Auline tõotus kõlab – 2.Kor.3,18: "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust."
Meie tänane teema oli "Kasvamine Kristuses." On oluline mõista, et kui me ei kasva, siis me närbume. Kuid veelgi tähtsam on mõista, et vaimulik kasvamine on võimalik vaid Kristuses! Hoiame siis kõik kanalid meie ja Kristuse vahel avatud ja puhtad, et Kristuse elu saaks hoovata meisse; ainult nii me kasvame.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv