Usutegu
22.12.2012 - (1257)

Luk.2,1-20: "Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. See üleskirjutus oli esimene ja toimus, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna. Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli pärit Taaveti kojast ning soost, ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal. Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama, ja ta tõi ilmale oma esimese Poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.
Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate Lapse mähitud ja sõimes magavat!" Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel!"
Kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: "Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!" Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja Lapsukese, kes magas sõimes. Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta. Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid. Ent Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele oma südames. Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja Teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud."
Kuninga palees on suur rõõm – on sündinud prints. Trooni ees jagavad kuninga nõunikud üksteise järel soovitusi, kuidas sellest imelisest uudisest teatada maailmale. Iga ettepanek püüab ületada eelmist. Üks nõuandja vaikib. Kuningas märkab seda ja küsib: "Kas sina ei oskagi midagi soovitada? On sul mõningaid ideid?"
"Jah, on üks," vastab ingel, "kuid see ei tarvitse teistele meeldida. Ma arvan, et me peaksime otsekohe läkitama Maa peale ühe saadiku, kes teataks sellest uudisest Petlemma väljadel viibivatele karjastele."
Milline naeruväärne mõte! Siiski valis Jumal just selle viisi teatamaks oma Poja Jeesuse sünnist. Tõesti, Jumala mõtted ja teed ei ole meie mõtted ja teed! (Jes.55,8.9).
Siiski, kui me kuuleme karjastest tulemas sõime juurde ja nägemas Jeesus-last, teeb see meie südame kuidagi soojaks. Kui karjased on Jumalale nii tähtsad, siis oleme olulised ka meie. Me näeme, et Jumal armastab tavalisi inimesi. Ta armastab meid kõiki!
Nüüd aga loeme teise tuttava kirjakoha – Mat.2,1-12: "Kui Jeesus oli sündinud Petlemmas Juudamaal kuningas Heroodese ajal, vaata, siis tulid targad hommikumaalt Jeruusalemma ja ütlesid: "Kus on see sündinud juutide Kuningas? Sest me oleme näinud Tema tähte hommikumaal ning oleme tulnud Teda kummardama." Kui kuningas Heroodes seda kuulis, ehmus ta väga ja kogu Jeruusalemm ühes temaga. Ja ta kogus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning kuulas neilt, kus Kristus pidi sündima. Nemad ütlesid temale: "Petlemmas Juudamaal; sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole mingil kombel kõige vähem Juuda vürstide seast, sest sinust lähtub valitseja, kes mu rahvast Iisraeli hoiab kui karjane!"
Siis Heroodes kutsus targad salaja ja uuris neilt hoolega aja, mil täht oli ilmunud. Ja ta läkitas nad Petlemma ning ütles: "Minge kuulake hoolega Lapsukese järele, ja kui te Tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin Teda kummardama!"
Kui nemad olid kuningat kuulnud, siis nad läksid teele. Ja vaata, täht, mida nad olid näinud hommikumaal, käis nende eel, kuni ta tuli ja seisatas ülal seal kohal, kus Lapsuke oli. Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks. Ja nad läksid sinna kotta ning nägid Lapsukest ühes Maarjaga, Tema emaga, ja heitsid maha ning kummardasid Teda ja avasid oma varandused ning tõid Temale ande, kulda ja viirukit ja mürri. Ja kui nad unes olid Jumalalt saanud käsu mitte minna tagasi Heroodese juurde, läksid nad teist teed tagasi omale maale."
Ka hommikumaa tarkade lugu on üks armastuse ja Jeesuse kummardamise lugu. Need mehed esindasid tolle aja aristokraate – rikkaid, harituid, mõjuvõimsaid. Siit näeme, et ka sellised inimesed on Jumalale kallid. Mil iial me mõtleme karjastest ja tarkadest, kerkivad meie silme ette stseenid usust, armastusest, rõõmust ja Jumala teenimisest.
Kui me aga mõtleme kuningas Heroodesele, näeme me pimedust, vihkamist ja surma. Pisut edasi, 16. salmis on kirjutatud: "Kui nüüd Heroodes nägi, et targad olid teda petnud, siis ta vihastus väga ja läkitas ning laskis tappa kõik poeglapsed Petlemmas ja kogu selle ümbruskonnas, kaheaastased ja nooremad."
Miks toimivad mõned inimesed Heroodese moodi? Miks on see nii, et samadele sündmustele reageerivad ühed armastuse ja rõõmuga, teised aga viha ja põlgusega? Püüame leida vastuse neile küsimusele, vaadates veelkord, mida räägib Pühakiri meile karjastest, hommikumaa tarkadest ja Heroodesest. Ehk aitab see meil paremini mõista jõululugu.
1. JUMAL SAAB TÖÖTADA INIMESTE LÄBI, KES ON VALMIS VÕTMA VASTU TEMA SÕNUMIT.
Ma arvan, et Jumal valis teatada Jeesuse sünnist karjastele ja tarkadele sellepärast, et nad olid valmis seda sõnumit vastu võtma. Nende südamepõld oli vastuvõtlik sellele aulisele uudisele.
Ilmselt polnud kedagi, kes oleksid paremini mõistnud ohvri mõtet kui karjased. Mõelge, kui lähedal asus Petlemm Jeruusalemmale. Neid lahutasid vaid mõned kilomeetrid – mõned künkad, kus karjased söötsid oma lambaid. Palju lambaid kasvatati seal just selleks, et need müüa ohvriloomadeks. Vähemalt kord aastas pidi iga juudi pere külastama Jeruusalemma templit ja tooma seal ohvri, milleks oli tavaliselt tall. Kaugelt tulles oli neid raske kaasa tuua, sellepärast osteti neid Jeruusalemma lähistelt või lausa templist.
Niisiis olid karjased hästi kursis ohvritega. Nad veetsid kogu oma elu Petlemma väljadel, jälgides, kuidas talled sünnivad, kasvavad ja siis ära viiakse templisse ohvriks kellegi pattude eest. Nad mõistsid, et patt oli nii kohutav Jumala silmis, et seda oli võimalik kõrvaldada vaid kellegi verega, kellegi elu hinnaga. Kui kohane, et just karjased pidi kuulma esimesena "Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu" (Joh.1,29) – Päästjast, Issandast Jeesusest! Ja kui nad kuulsid, siis nad uskusid!
Sama lugu oli hommikumaa tarkadega. Ka nemad uskusid, kui nägid uut eredat tähte. Ilmselt olid nad uurinud Iisraeli prohvetikuulutusi – tark tegu tarkade poolt! Ma näen siin üht Taanieli elutöö vilja, kes sajandeid varem oli selles piirkonnas levitanud teadmisi elavast Jumalast ja Tema prohvetikuulutustest, kaasa arvatud Bileami prohvetikuulutus (4.Ms.24,17). Ja nii ootasid nemadki maailma Päästjat. Kui nad siis nägid uut tähte säramas Palestiina kohal, uskusid nad, et see on märk suure Kuninga sünnist.
Kuid kuningas Heroodes polnud valmis uskuma Jumala sõnumit. Kas te ei imesta, miks ta ei näinud tähte? Kui see oli piisavalt hele, et targad märkasid seda kaugel maal, siis kuidas ei märganud seda Heroodes, kes elas praktiliselt tähe all? Muidugi – ta ei vaadanudki taevasse! Ei huvitanud teda taevas ega taeva Jumal. Sellepärast ei näinud ta tähte ega kuulnud inglite laulu.
Kristus sündis kõigile – nii karjastele, hommikumaa tarkadele kui ka Heroodesele. Esimesed märkasid seda, sest nad olid valmis vastu võtma sõnumit Jumalalt. Heroodes aga ei märganudki, sest ta polnud valmis kuulma Jumala häält. Ka meie võime jääda ilma Jumala suurimatest andidest, kui meie kõrvad ja süda ei ole alati Talle avatud!
2. KARJASED JA TARGAD LÄKSID USUS JEESUSE JUURDE.
Karjased ja targad uskusid – ja tegutsesid. Tõeline usk väljendub alati tegudes! Nad asusid kohe usuteekonnale. Panite tähele, et "kui siis inglid olid läinud nende juurest ära taevasse, ütlesid karjased üksteisele: "Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud!"" Nad ei öelnud: "Läki Petlemma ja vaadakem, KAS ASJAD ON TÕESTI NII!" Nad ei kahelnud ingli sõnumis. Nad asusid kohe usuteekonnale! Tee Jeesuse juurde on alati usuteekond!
Ja kuidas oli hommikumaa tarkadega? Astugem hetkeks nende kingadesse, kui nad oma koduõuel panevad valmis oma kaameleid pikaks reisiks.
"Mida te teete?" küsib naaber.
"Me valmistume pikaks reisiks," vastab üks tark.
"Ja mis on teie reisi sihtpunkt?" uurib naaber edasi.
"Me ei tea täpselt," vastab teine tark.
"Aga kas teil kaart on?" küsib naaber imestades.
"Ei, me järgime tähte," vastab kolmas tark.
"Kah mul targad," pomiseb mees. "Mida te loodate seal leida?"
"Me loodame leida kuninga."
"Mis on selle kuninga nimi?"
"Me ei tea! Kõik, mis me teame on see, et oleme näinud Tema tähte ning kavatseme järgida seda, kuni see juhib meid Tema juurde. Ja siis me kummardame Teda."
Näete, see oli usuteekond! Kes ei usu, ei saa sellest aru ega võta ka ette sellist teekonda.
Heroodes ei uskunud, ehkki hommikumaa tarkade jutt ja tegu oli väga veenev. Ta valis mitte uskuda, sest ta ei soovinud kuningat valitsemas enda üle. Ta tahtis ise olla enda kuningas ja tegutseda kellelegi aru andmata. Ja see on peamine põhjus, miks ka tänapäeval nii palju inimesi ei usu ega tule Jeesuse juurde! Nagu Jeesus ise ütles ühe tähendamissõna vahendusel – Luk.19,14: "Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid öelda: me ei taha, et ta on kuningaks meie üle!"
Karjased ja targad läksid Jeesust otsima usus ja soovis, et Ta oleks nende elu Issand. Ja nad leidsid Ta. Heroodest huvitas vaid see, kuidas Jeesusest lahti saada; seepärast ei läinud ta iial Jeesuse juurde, vaid saatis sinna oma sõdureid, et tappa Jeesus-laps! Jah, meilgi on valida vaid üks kahest – kas armastada Jeesust, või vihata Teda! Kas tulla Ta juurde või püüda Temast vabaneda!
3. KARJASED JA TARGAD OLID VALMIS OHVRIKS.
Ja lõpuks, karjased ja targad hommikumaalt olid valmis Jeesuse juurde tulles tooma ohvri ja maksma hinna. Tarkade juures oli see ilmne, sest nende kallitest andidest on otse kirjutatud. Kuid karjasedki ilmutasid äärmist ohvrimeelsust, jättes oma hoolealused – oma vara – öösel valveta väljadele varaste ja huntide meelevalda, kui nad ingli sõnumi peale ruttasid Petlemma Jeesust vaatama. Ilmselt uskusid ja lootsid nad, et inglid nende karju hoiavad, kuid nad olid valmis ka neist ilma jääma. Ma siiralt loodan, et seda ei juhtunud!
Ja ma usun, et kui meiegi Jeesuse juurde tulles kõik ohvriks toome, ei jää me ilma millestki, mida me tõeliselt vajame. Aga me saame kindlasti rikkamaks – vähemalt selle võrra, et meil on Jeesus, kes garanteerib meile igavese elu ja kõik taeva rikkused!
Heroodes polnud valmis ühekski ohvriks; ta polnud valmis Jeesuse pärast millestki loobuma. Aga tulemuseks oli, et ta kaotas kõik, ka oma hinge. Kahjuks ootab sama saatus igaüht, kes ripub maiste asjade küljes, soovimata midagi neist loovutada, et vastu võtta Jeesust. Paulus loobus rõõmuga kõigest, "et kasuks saada Kristust," nagu ta kirjutab Flp.3,8.
Nii et on, mille üle mõelda sel jõuluajal. Võtta eeskujuks karjased, hommikumaa targad või Heroodes. Kerge valik? Praktikas ei olegi otsuse tegemine nii lihtne!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv