.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6094)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Tunnista üles!
23.02.2008 - (1123)

Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!"
Jak.5,16: "Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju."
1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Hiljuti oli Lääne meedia tähelepanu keskmes lugu, mis oli seotud oma süü tunnistamisega. Kaks meest oli mõistetud süüdi mõrvas ja nad veetsid vanglas 13 aastat, hoolimata sellest, et üks teine mees oli tunnistanud politseile, et tema oli sooritanud selle kuriteo. Oma patu üles tunnistanud inimene suri, ja siis teatas üks katoliku kiriku preester meediale, et ta oli kuulnud sama ülestunnistust. Selle peale lasid võimud need kaks vangi vabadusse. Preester kirjutas, et kui ta oli seda ülestunnistust kuulnud, oli ta palunud tunnistajal rääkida sellest ka politseile, mida viimane ka tegi, kuid võimud otsustasid seda ignoreerida, kuna neil oli väidetavalt mõrva pealtnägija – ohvri naine.
See lugu leidis suurt kõlapinda – kui te arvate, et süütute inimeste vangi panemise ja seal pidamise pärast, siis te eksite. Inimesed pahandasid konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumise pärast; ei luba ju seadus avaldada tunnistusi, mis on antud arstile, advokaadile või vaimulikule. Inimesed kasutavad seda seadust ära, rääkides advokaadile, mis tegelikult toimus, ja advokaat kasutab kogu oma osavust, et seda kinni mätsida või olematuks teha! Samuti mõtlevad inimesed, et kui nad on oma kuriteo preestrile üles tunnistanud ja viimane on kuulutanud neile andestuse, siis on Jumala ees kõik korras ja võib südamerahuga kogu selle asja unustada.
Antud juhul sooritas inimeste arvates kuriteo preester, avaldades üldsusele inimese saladuse, millest viimane oli talle pihtinud. Ta poleks tohtinud sellest kunagi kellelegi rääkida. Ta oleks pidanud jääma seda igavesti kinni katma. Ta rikkus seadust – pihiseadust.
Täna räägime oma eksimuste tunnistamisest. See on hea hingele, kuid valus, kui mitte lausa mõrv oma egole!
Juhan istus oma sureva naise voodi ääres. Naine ütles viimase jõuga peaaegu sosistades: "Juhan, kallis, ma ei saa rahus surra, kui ma pole sulle midagi üles tunnistanud. Mina olin see, kes võttis need 10,000 krooni sinu rahakotist. Ma kasutasin seda reisi peale koos sinu parima sõbra Karliga. Ja mina olin see, kes sundis su sekretäri lahkuma linnast. Ja mina olin see, kes teatas maksuametile su maksupettusest."
"Oh, sellest pole midagi," ütles Juhan. "Unusta see ära. Ka mina olen paha teinud. Mina olen see, kes su mürgitas!"
Surma palge ees suudab nii mõnigi inimene oma süüd tunnistada. Kuid sellest oleks rohkem kasu, kui seda tehtaks varem.
Neli preestrit kohtuvad sõbralikus ringis. Vestluse käigus ütleb üks preester: "Koguduseliikmed tulevad meie juurde ja valavad välja oma südame, tunnistades üles teatud patud. Tehkem seda ka omavahel. Pihtimine on hingele hea." Kõik nõustuvad. Üks neist tunnistab, et ta ei suuda end vahel talitseda ja saab vihaseks. Teine tunnistab, et ta vahel salaja suitsetab. Kolmas tunnistab, et talle meeldib golfimäng sedavõrd, et ta vahel teeskleb haiget, et saaks mängida nädalavahetusel. Neljas aga ei taha pihtida. Teised õhutavad teda tagant: "Meie tunnistasime oma patud, räägi nüüd ka sina oma salajasest patust." Lõpuks ütleb neljas preester: "Minu paheks on tagarääkimine ja ma ei suuda ära oodata, millal ma siit välja pääsen."
Mida räägib Piibel pattude tunnistamisest? Pühakiri näib õpetavat, et on olemas kolme liiki patutunnistust: salajane, eraviisiline ja avalik. Oma salajased patud tuleb tunnistada vaid Jumalale. Eraviisilised ehk isikuvastased patud tuleb tunnistada inimesele, kelle vastu on eksitud. Avalikkuse ees või avalikkuse vastu tehtud patud tuleb tunnistada ka avalikkusele.
Pattude mitte tunnistamine asetab inimese peale tohutu koorma ja selle all elamine võib minna väga raskeks. Taavet, lähtudes oma kogemusest, kirjutab Ps.32,3.4: "Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest! Sest päevad ja ööd oli Su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suve kuumuses!"
Ülestunnistamata patt hoiab meid vangis süütundes; see kurnab meid füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt.
Taavet koges seda mõnda aega, kuid siis otsustas sellest kohutavast vanglast välja rabeleda. Ta tunnistab edasi – Ps.32,5: "Oma patu ma andsin Sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: "Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!" Siis andsid Sina mu patu süüteo andeks!"
See tõi Taavetile tohutu kergenduse. Ta kirjutab – Ps.32,1: "Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!" "Õnnis" tähendab "õnnelik." Pattude tunnistamisega saab õnnetust inimesest õnnelik inimene! Seda koges Taavet. Seda on kogenud paljud teised. Seda oleme kogenud meiegi.
Keegi meist ei saa Jumala perekonda, Jumala lapseks ilma oma patte tunnistamata ja kahetsemata. Seda tähendabki meeleparandus.
Üks noor inimene elas üle meeleparanduse ja sai Jumala lapseks. Ta rääkis sellest oma vanaisale, öeldes: "Ma soovin, et ka sina oleksid kristlane." Vanaisa vastas: "Kui ma olin noor, läksin ka mina sellisele koosolekule, millest võtsid osa sina. Ma tundsin Jumala kutset, kuid ma ei vastanud sellele. Hiljem tol õhtul tähtede all seistes vaatasin ma üles taeva poole ja ütlesin: "Jumal, kui Sa ei tülita mind enam, siis ei tülita ka mina sind enam kunagi."" Ja, vaadates oma lapselapsele, ütles ta: "Kallis, Jumal on pidanud sellest kokkuleppest kinni. Ta pole mind enam kunagi tülitanud. Nüüd on liiga hilja minul Teda tülitada."
Me ei saa elada Jumala perekonna liikmetena ja kasvada vaimulikult, kui me ei tunnista oma eksimusi. Pühitsuselu – see on oma pattude tunnistamine ja neist vabanemine, vastavalt sellele, kuidas me neis selgusele jõuame. See toimub Püha Vaimu juhtimisel ja mõjutusel.
Kui me oma patte ei tunnista, on ka meie palve-elu suuresti häiritud. Võib-olla me ei saagi palvetada, või tunneme, et meie palveid ei kuulda. Jesaja kirjutab, selgitades seda küsimust – Jes.59,1.2: "Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule!"
Keeldumine kangekaelselt oma patte tunnistamast ja neist loobumast, lootes seda teha kunagi tulevikus, on mängimine tulega. Süda kalestub iga päevaga üha enam ja meeleparandus osutub järjest raskemaks.
Oma patu või pattude mitte tunnistamine võib tuua häda ja viletsuse mitte ainult patustanud inimesele, vaid ka tema lähedastele. Mõelge Aakani peale, kelle ülestunnistamata patu pärast hukkus kogu ta pere (Jos. 7. ptk). Ta püüdis oma pattu varjata viimse võimaluseni, kuid see tal ei õnnestunud, sest Jumala ees on kõik avalik. Pattude tunnistaja ja kahetseja saab andestuse; pattude varjaja ja õigustaja saab karistuse.
Meie patutunnistus peaks alati olema konkreetne – olgu see siis Jumalale, kui oleme eksinud vaid Tema vastu, või inimesele, kellele oleme kahju teinud, või ka mõnele inimgrupile, näiteks kogudusele, kui oleme selle vastu eksinud. Vaadelgem neid kolme pattude tunnistamise viisi lähemalt.
1. SALAJANE PATTUDE TUNNISTAMINE. On tõsi, et iga patustamine on patustamine Jumala vastu. Seda mõistis ka Taavet, kui ta tunnistas Jumalale oma abielurikkumise, mõrva ja selle kinnikatmise püüete patu. Ps.51,6 ta kirjutab: "Sinu vastu ükspäinis olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis!" Kuid on olemas teatud salajased patud, mida oleme sooritanud Jumala ja mitte inimeste vastu, nagu näiteks patud meie mõttemaailmas, viha, kadedus. Jumal näeb ja teab neid, nagu on kirjutatud Ps.90,8: "Sa paned meie pahateod enese ette, meie salapatud oma palge valguse ette!" Ja on vaja, et me neid Talle ausalt tunnistaksime. Ainult nii võime neist vabaneda.
Tõeline patukahetsus on sügav kogemus. Paulus nimetab seda "kurvastuseks Jumala meele järgi," mis "saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta" (2.Kor.7,10). "Maailma kurvastus toob surma," lisab ta samas. Kurvastus Jumala meele järgi on oma patu teo kahetsemine, kuna maailmalik kurvastus on kurbus patu tagajärgede pärast.
Piibel on täis näiteid inimestest, kes on nutnud oma patu pärast ja Jumal on neid kuulnud ning aidanud. Kui aga inimene oma pattu ei tunnista ega kahetse, on tulemuseks südame paadumine, kuni inimene kaotab igasuguse häbi tunde.
2. ERAVIISILINE PATTUDE TUNNISTAMINE. Kui me patustame üksteise vastu, siis õpetab Piibel selgesti, et me peaksime minema selle inimese juurde ja tunnistama oma patu ning paluma andestust (Mat.5,23.24). Kui me vihastume kellegi peale ja ütleme pahasti või valetame või petame kedagi, peame oma tegu talle tunnistama. Kui oleme tekitanud kahju, peame võimalusel selle korvama. Siin on heaks näiteks Sakkeus, kes korvas inimestele tekitatud kahju koguni neljakordselt (Luk.19,8), kusjuures käsk nõudis kahju hüvitamisel sellele lisamist vaid ühe viiendiku (3.Ms.5,24). See pattude tunnistamine ja kahetsus läks Sakkeusele palju maksma, sest lisaks kahju hüvitamisele lubas ta anda veel poole oma varandusest vaestele (Luk.19,8). Kuid veel suurem oli selle tulemusel saadud õnnistus!
Üks naine Põhja-Inglismaalt tunnistas pastorile, et iga kord, kui ta põlvitas Jumala ette palveks, tulid ta silme ette viis õlipudelit. Ta oli need varastanud, kui töötas kellegi juures majapidajana. Ja sellest ajast ei suutnud ta palvetada. Pastor soovitas korvata tekitatud kahju. "Kuid see inimene on surnud," ütles naine.
"Aga kas tal pole siis ühtegi pärijat?" küsis pastor.
"On küll, poeg," ütles naine.
"Siis mine tema juurde ja maksa ära," andis pastor nõu.
"Ma tõesti tahan näha Jumala palet, aga ma ei kujuta ette, et ma teeksin midagi sellist. Kaalul on minu reputatsioon."
Ta läks ära ja tuli tagasi järgmisel päeval, küsides: "Kas ei ole mitte sama hea, kui ma panen selle raha korjanduse karpi."
"Ei," vastas pastor, "Jumal ei taha varastatud raha. Ainus, mida sa saad teha, on kahju korvamine."
Naine kandis seda koormat veel mitu päeva, kuid siis sõitis lahkunu poja juurde ja tunnistas kõik üles ning pakkus 5 naela raha. Mees ei tahtnud seda kuidagi vastu võtta, kuid peale suurt pealeajamist siiski võttis, mis tegi naise üliõnnelikuks. Nüüd oli tema südames rahu ja põlvili laskudes ei tulnud tema silme ette enam need õlipudelid, vaid ta nägi vaimus Jeesuse rahulolevat palet.
Õppigem sellest ja eemaldagem need komistuskivid oma usuteelt. Jumalat ei rõõmusta, kui talle laulab "Halleluuja" inimene, kes pole maksnud oma võla! Ja kuidas sa suudadki laulda "Halleluuja!" kui oled eksinud oma ligimese vastu ega ole seda tunnistanud ja kahetsenud! Patt ehitab kõrge vaheseina inimese ja Jumala vahele, kuid ka inimese ja inimese vahele. Patu tunnistamine lammutab selle maha.
3. AVALIK PATTUDE TUNNISTAMINE. Kui keegi on eksinud mõne inimgrupi, näiteks koguduse vastu, on seda kurvastanud või petnud, siis peab ta ka oma tegu avalikult tunnistama ja vabandama või andestust paluma.
Evangelist Moody pidas kord loengut ja üks teoloogia-tudeng esitas talle mingi küsimuse. Moodyle see küsimus ei meeldinud ja ta nähvas tudengile pahaselt vastu. Tunni lõpus ta pidas väikese pausi ja ütles siis: "Sõbrad, ma tahan teile üles tunnistada, et ma tegin selle tunni alguses suure vea. Ma vastasin oma noorele vennale siin rumalalt. Ma palun, et Jumal mulle andestaks, ja ma palun, et see noormees mulle andestaks." Seejärel lahkus ta kiiresti klassi eest ja läks noormehe juurde ning andis talle kätt. Keegi, kes seda pealt nägi, nimetas seda "suurimaks asjaks, mida ma olen näinud Moodyt tegevat."
Pidagem siis meeles – Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!" Jak.5,16: "Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju." 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv