Jumala käsk V
23.08.2003 - (1859)

Jeesus alustas oma avalikku kuulutustööd sõnumiga – Mrk.1,15: "Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!"

Jumala riigist kaugelgi olev inimene võib olla endast üsna heal arvamusel, kui ta suudab pidada käsu kirjatähte, mis puudutab inimese tegu. Jumalale lähemale tulles aga omab järjest suuremat tähtsust käsu vaim – ja sellel on tegemist inimese meele, mõtte, usu ja südamega. Seda võime nimetada ka inimese meelsuseks. Jeesus ütles sisuliselt: "Parandage oma meelsust." Samas andis Ta ka kohe elava õppetunni õigest, Jumalale vastuvõetavast meelsusest. Nagu järgnev tunnistus näitab, ilmneb see nii sõnades kui tegudes:

Mrk.1,21-27: "Ja nad läksid Kapernauma, ja Ta läks hingamispäeval kohe kogudusekotta ja õpetas. Ja nad hämmastusid Tema õpetusest; sest Ta õpetas neid kui see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu kirjatundjad. Ja nende kogudusekojas oli parajasti inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas ning ütles: "Mis meil on tegemist Sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Oled Sa tulnud meid hävitama? Ma tunnen Sind, kes Sa oled: Jumala Püha!" Siis Jeesus sõitles teda ning ütles: "Ole vait ja mine temast välja!" Ja rüve vaim raputas teda ja läks suure häälega kisendades temast välja. Ja nad kõik kohkusid väga, nii et nad üksteiselt küsisid: "Mis see on? Uus võimas õpetus! Ka rüvedaile vaimudele Ta annab käsku ja nad kuulevad Tema sõna!""

Milles ilmnes see "uus võimas õpetus"? Jeesuse meelsuses – armastavas meelsuses, mis soovib kõigile head ja püüab teha kõigile head. See väljendub nii sõnades kui tegudes.

Üheks eredamaks näiteks Jeesuse "uuest võimsast õpetusest" on Tema Mäejutlus. Ühes osas sellest Ta koguni võrdleb vana õpetust selle "uue võimsa õpetusega." Vaadelgem seda lähemalt:

Mat.5,27-48: "Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames."

Näete, Jeesuse õpetuse järgi ei ole küsimus selles, kas üht asja tohib teha või ei tohi. Küsimus on ustavuses, oma abikaasa armastamises, küsimus on meelsuses. Käsu kirjatäht ütleb: "Sa ei tohi abielu rikkuda!" samal ajal ütleb selle sama käsu vaim: "Armasta oma abikaasat, ole talle truu!" Vallalisele ütleb selle käsu vaim: "Armasta oma ligimest, mitte heites silma tema abikaasale!"

Keelatu himustamine – patu armastamine – on nii tõsine probleem, et Jeesus kutsub üles rakendama selle võitmiseks lausa drastilisi meetmeid, öeldes: "Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse. Ja kui sinu parem käsi sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu läheb põrgusse."

Mõni leiab, et kuna selle nõuande sõna-sõnaline järgimine oleks absurdne, siis ei tasu seda tõsiselt võtta! See on siiski Jeesuse õpetus – ja kui sa ei saa täita selle kirjatähte, siis ela ometi selle vaimu järgi! Loobu otsustavalt ebaõigest suhtest ja kõigest, mis võib seda soodustada! Keegi on öelnud selle kohta hästi: "Täida see käsk nii otseselt kui võimalik. See on kindlaim tee."

Jeesus jätkas vana (kirjatähele toetuva) ja uue (meelsust kajastava) õpetuse võrdlemist järgmise näitega: "Ka on öeldud, et kes iganes oma naise enesest lahutab, see andku temale lahutuskiri. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast, see teeb, et naisega abielu rikutakse, ja kes iganes lahutatud naisega abiellub, rikub abielu."

Vanas õpetuses lahendas selle probleemi sõna otseses mõttes kirjatäht – lahutuskirja kirjatäht! Ja inimeste arvates oli sellega kõik korras! Uues õpetuses, mille aluseks on ustavus ja armastav meelsus, puudub sellise kirjatähe järele lihtsalt vajadus! Keegi ju ei lahuta end oma armastavast ja armastatud abikaasast!

Jeesus jätkab: "Taas te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi valet vanduda! ja: pea Issandale oma vanded! Aga mina ütlen teile: ärge üldse vanduge, ei taeva juures, sest see on Jumala aujärg; ega maa juures, sest see on Tema jalgealune järg; ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn. Ära vannu ka oma pea juures, sest sina ei või ühtki juuksekarva teha valgeks ega mustaks; vaid teie kõne olgu: jah, jah, või: ei, ei; aga mis üle selle on, see on kurjast."

Milles on küsimus? Jällegi meelsuses. Ole alati aus – ja sul pole mingit vajadust kunagi oma sõnu vandega kinnitada! Pole ime, et Jeesust ütles: kõik, mis pole selge kui "jah" ja "ei," on kurjast! Igasugune keerutamine ja hämamine ning iga püüe oma sõnadele lisakaalu anda osutab ebaaususele ja on kurjast!

Veel ütles Jeesus selles kontekstis: "Te olete kuulnud, et on öeldud: silm silma vastu ja hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu kurjale, vaid kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ka teine; ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ja võtta su vammuse, jäta ka kuub; ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks. Anna sellele, kes sult palub ja ära käändu kõrvale sellest, kes sult tahab laenata."

Käsu kirjatähest saadi aru nii, et iga üleastujat tuleb karistada "täie rauaga." Seda tähendab sisuliselt fraas "silm silma vastu ja hammas hamba vastu." Sa oled selle ära teeninud ja selle pead sa ka saama! Selline on lihtsustatud arusaamine õiglusest. See välistab halastuse ja armastuse. Selline mõõt mõõdu vastu tasumine vallandas sageli kättemaksu ahelreaktsiooni. Me näeme seda ka kõige ilmekamalt tänapäeva Palestiinas. Pole raske mõista, et vaid armastus ja andestus suudavad katkestada tasumiste ahelreaktsiooni – s.t peatada patustamise! Nii paradoksaalne kui see ka tundub: käsu kirjatähele toetumine paljundab pattu, selle vaimu järgi talitamine – armastuse osutamine – aga paneb patustamisele piiri! Kui tänapäeva Iisraeli juudid võtaksid vastu Jeesuse, siis teaksid nad ka, kuidas kiiresti panna piir verevalamistele juutide ja palestiinlaste vahel. Jeesus osutas tähelepanu sellele, et on olemas mitte ainult õiglus ja väärus, vaid ka headus ja kurjus, kusjuure õigluse rakendamine pole alti headus ja väärust ei tohi kunagi ravida kurjusega. Ainus jõud, mis suudab võita väärust, on headus! Ka Paulus manitseb – Rom.12,21: "Võida sina kuri ära heaga!"

Just sellest räägib Jeesuse järgmine ja ühtlasi selles sarjas viimane "vana" ja "uue" ehk siis käsu kirjatähe ja vaimu võrdlus: "Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te lahkesti tervitate ainult oma vendi, mida iseäralikku te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik."

Selle viimase lause toob Luukas ära nii – Luk.6,36: "Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline."

Möödunud osas püüdsime mõista, mis on õige jumalik armastus, ja leidsime, et see on hea soovimine ja head tegemine. Siin me näeme, et Jeesus seob vaenlase armastamise temale armuline olemise ehk armu andmise ehk lihtsalt andestamisega. Ja seejärel head tegemisega. Muuseas, see on parim viis vaenlase võitmiseks, vaenlasest "lahti saamiseks" – sa teed temast endale sõbra! Ja ärgu keegi arvaku, et see on alles Uue Testamendi ajal avastatud põhimõte. Nagu me leidsime suure armastuse käsu juba Vana Testamendi südamest, nii leiame sealt ka vaenlase armastamise põhimõtte – Õps.25,21.22: "Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Jehoova tasub sinule selle eest!"

Nii et Jumal tasub meile mitte ainult selle, mis me oleme teinud Jeesuse "vähematele vendadele" (Mat.25,40), vaid ka selle, mida oleme teinud oma vaenlastele! Sellest paistab välja meie suhtumine ligimesse – meie meelsus, meie iseloom. Ja just selle alusel otsustab Jumal, kes saab taevasse ja kes mitte.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv