Ära karda!
23.08.2014 - (1259)

Mõned aastad tagasi tulistas üks 5-aastane poiss kogemata surnuks oma 7-aastase venna. Nende üksikvanemast ema rabas mitme kohaga tööd teha, et toita peret, ja tihti tuli tal töötada hiliste öötundideni. Hirmust, et teda võivad rünnata kurjategijad, soetas ta endale relva. Tavaliselt hoidis ta seda oma käekotis ja lapsed ei teadnudki sellest, kuid ükskord unustas ta selle oma auto esiistmele, kust poisid selle leidsid. Muidugi hakkasid nad sellega mängima ja tulemuseks oli 7-aastase lapse surm.
Kui nüüd kirjutada selle poisi surmatunnistusele surma põhjuse, siis oleks vast kõike õigem kirjutada sinna "hirm." Lapse surmas oli vähemalt osaliselt süüdi tema ema hirm – hirm, mida ta tundis, elades siin kurjas maailmas.
Hirm on osa meie kõigi elust. Võib-olla kardame me kaotada töökohta, tunneme hirmu haiguse ees või kardame oma kodu mahapõlemist või sellesse sissemurdmist. Meid võib hirmutada lapsevanemaks saamine või vananemine või üksikuks jäämine. Meid võivad hirmutada poliitilised otsused ja laste valikud. Me võime karta loodusõnnetusi ja tööõnnetusi ja muidu õnnetusi jne, jne. Me kõik oleme tundnud hirmu ja tunneme seda kindlasti ka edaspidi.
Hirmude leevendamiseks võtame kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et end, oma lähedasi ja oma vara kaitsta. Me sõlmime kindlustuslepinguid, varustame oma kodud turvauste ja -lukkudega ning alarmsüsteemidega. Mõned varustavad isegi oma aknad trellidega, nagu tegi minu naaber pärast veranda pealt teisele korrusele sissemurdmist, lisades sinna ka veel liikumisanduri! Ja muidugi on meil kõigil kodudes suitsuandurid; need on nüüd lausa kohustuslikud. Ka arsti juures käime me sageli oma hirme maandamas, sest "hirmul on suured silmad", nagu öeldakse, ja mõni tervisehäire võib panna meid kartma kõige hullemat.
Mida on Jumala Sõnal öelda sellel teemal? Kõigepealt torkab meile silma Piiblis sageli esinev fraas: "Ära karda!" – 64 korda – või "Ärge kartke!" – 43 korda. Jeesuse sünni ööl ütles võimas ingel karjastele – Luk.2,10.11: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" Mõte on selles, et kui Jeesus Kristus on meie Päästja ja Issand, ei ole meil tarvis karta! Pigem on meil põhjust tunda rõõmu! Suurt rõõmu!
Prohvet Jesaja läbi julgustab Jumal – Jes.41,10-14: "Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! ... Sest mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: "Ära karda, mina aitan sind!" Ära karda, ussike Jaakob, väetike Iisrael, mina aitan sind, ütleb Jehoova ja su lunastaja, Iisraeli Püha!"
Et see on tõsi, sellest tunnistab Taavet näiteks 34. psalmis: "Ma otsisin Jehoovat ja Tema vastas mulle ning tõmbas mind välja kõigist mu hädaohtudest!" (Ps.34,5). Või 40. psalmis: "Ma ootasin Jehoovat suure ootusega; Ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud! Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale!" (Ps.40,2-4).
Kui Jumal võis rahustada kartlikke ja hirmu tundvaid hingi noil kaugetel aegadel, võib Ta seda teha ka tänapäeval, sest "Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti!" (Heb.13,8). Mida me aga selleks peaksime tegema?
1. TEE KINDLAKS OMA HIRMU PÕHJUS.
Üks vanem mees pidi veetma mõned päevad üksi kodus, sest ta naine läks hoidma nende lapselapsi. Mehel polnud kerge, sest ta pidi ise leidma endale midagi süüa ja samuti ise enda järelt koristama. Ka naise seltskonnast tundis ta puudust, kuid ta sundis end mõtlema positiivselt: ma saan olla, nagu ise tahan, ja teha, mida ise tahan. Ja ta isegi pisut nautis seda vabadust....
Kuni ühel õhtul, kui ta oli unne suikunud, ehmatas ta äkki üles kõva müra peale maja seina taga. Iial varem polnud ta midagi sarnast kuulnud. Kas on röövlid sisse murdmas? Või on väikesed rohelised tulnukad maandunud tema aeda ja üritavad nüüd pääseda majja sisse? Tema kodu rünnatakse ja ta on üksi! Ta oli hirmust nii kange, et ei märganud isegi politseisse helistada. Ja mida sa neile ütled, kui ei tea, mis toimub? Aga vaatama minna ka ei julgenud. Nii ta peitis end, hirmust värisedes, teki alla ja kuulis, kuidas aegajalt läks müra suuremaks, siis oli jälle mõni hetk vaikust. Vist puhkavad ja siis üritavad uuesti! Ja juba kostuski jälle kolkimine.
Niiviisi hirmust lõdisedes ja kõiki võimalikke musti stsenaariume ette kujutades möödus tund. Ja mees mõtles: kui nad sedaviisi rammivad, saavad nad ükskord nagunii sisse ja ma olen neil peos. Parem lähen annan end vabatahtlikult nende kätte; ehk siis käituvad minuga leebemalt. Arglikult tõusis ta voodist, läks välisukse juurde ja avas selle. Ja mida ta nägi? Naine oli riputanud mitu suurt lillepotti mõlemale poole ukse kõrvale haakide otsa seinale. Ja kuna oli puhkenud raevukas tormituul, siis kõikusid need potid ja kolkisid aeg-ajalt vastu seina!
Mees kannatas poolteist tundi kohutava hirmu käes, kujutades ette igasuguseid hirmsaid asju. Aga tarvitses vaid leida asi, mis teda tegelikult hirmutas, ja hirm oli hetkega kadunud!
Mida peab Pühakiri meie hirmude tegelikuks põhjuseks? Seda pole raske avastada, sest see selgub juba Piibli esimestest peatükkidest. Esimesed kaks peatükki jutustavad hirmuvabast maailmast, mille Jumal lõi ja kus süütud inimesed suhtlesid vabalt oma Loojaga. Kolmandas peatükis aga leidub kurb pattulangemise lugu, kui Aadam ja Eeva sõid hea ja kurja tundmise puu vilja, mille Jumal oli ära keelanud. Ja sellega muutus kõik. Jumal tuli Paradiisi aeda, et rääkida inimestega, kuid ei leidnud Aadamat-Eevat sealt, kus nad tavaliselt olid. Nii hakkas Ta neid otsima, nagu isa-ema oma lapsi, käies "rohuaias sinna ja tänna" ning hüüdes: "Kus sa oled?" (1.Ms.3,8.9).
Lõpuks kuulis ta vaikset, arglikku vastust kostumas ühe põõsa tagant: "Ma olen siin." "Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" (1.Ms.3,10).
Miks kartsid Aadam ja Eeva? Nad ütlesid: "Me oleme alasti!" Järelikult enne polnud nad alasti. Riidest ega nahkadest rõivaid neil seljas polnud; mis neid siis kattis? Õiguse rüü. Valguse rüü. See langes neilt niipea, kui nad olid teinud pattu – ilmutanud usaldamatust Jumala suhtes ja astunud üle Ta käsust.
Patt – see on igasuguse hirmu tundmise tõeline põhjus. Kui maailmas poleks pattu, ei oleks siin ka hirmu. Muidugi ei põhjusta meile hirmu mitte ainult meie oma patt, vaid ka teiste patud, ja üldse elu siin patuses maailmas. Kuid suur osa meie hirmudest on siiski seotud meie pattudega, nagu näiteks hirm korrakaitsjate ees, kellest kirjutab Paulus Rom.13,4: "Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata."
Ja teadkem – mida enam me püüame oma patte varjata, kinni katta, maha salata, seda kaugemale Jumalast me end peidame. Ja mida enam me keeldume kindlaks tegemast oma hirmu tõelist põhjust, seda sügavamale hirmumülkasse me vajume!
Kui me oleme teinud kindlaks oma hirmu põhjused, mida siis teha?
2. VABANE NEIST.
Vabanedes hirmu põhjustest, vabaneme ka hirmust. 1.Joh.4,18 on huvitav mõte: "Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust [uus tõlge ütleb: sest kartuses on karistus]; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses." Kartus ehk hirm ei saa eksisteerida koos armastusega. Me ei räägi siin kartusest inimeste pärast, keda me armastame. Ja siingi ei aita kartmine midagi, küll aga aitab Jumala armastamine, mis peletab kartuse, sest me usaldame oma armsad Jumala hooleks ega pea elama pidevas hirmus, mis neist võiks saada või nendega juhtuda.
Johannes kirjutab sellest, kuidas Jumal armastab meid ja kuidas meie peaksime Teda vastu armastama. Teda armastades ei astu me üle Tema tahtest – ei tee pattu – ja sellepärast pole meil ka vaja karta karistust või nuhtlust. Ja meil pole tarvis karta ka õnnetuste ja muude ebameeldivate läbielude pärast, sest, nagu kirjutab Paulus, "me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud" (Rom.8,28).
Nii et mida enam oleme täidetud armastusega, seda kaugemale jääb meist kartus ja hirm. Jutt on siis Jumala armastamisest "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest," mis paneb meid armastama ka "oma ligimest nagu iseennast" (Mrk.12,30.31). Armastades selliselt Jumalat, asendub kartus ja hirm usaldusega.
Jeesus ütles kord – Joh.8,31.32: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!" Mis on tõde? Jeesus vastab – Joh.14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu!" Sisuliselt ütleb Jeesus: "Kui te õpite mind tundma ja armastama ning elama minu eeskujul, vabanete te patust ja hirmust, sest täiuslik armastus ajab kartuse välja!" "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" kinnitab Jeesus Joh.8,36.
Nii et kõigepealt tuleb meil teha kindlaks oma hirmu põhjus või põhjused. Seejärel tuleb neist vabaneda. Ja siis...
3. KOGEGEM JUMALA VÄGE JA ÕNNISTUSI.
Me saame kogeda Jumala väge ja õnnistusi vaid Temaga suheldes. Vahel me mõtleme, et mida enam tööd me jõuame ära teha, seda õigemini oleme veetnud oma maise elu. Ja nii koormame me end ülesannetega niivõrd, et ei jää enam aega suhtlemiseks Jumalaga.
Üks evangelist kirjutab sellest, kuidas ta reisis ühest esinemispaigast teise, sageli ühelt kontinendilt teisele, ja tal oli alati nii kiire, et vahel polnud aega süüagi. Kõikjal ootasid inimesed teda kõnelema pühadel üritustel; aga mees väsis.
Kord ühes lennujaamas vahepeatust tehes märkas ta eemalt McDonald’si sööklat ja kuna kõht korises näljast, seadis ta oma väsinud sammud selle poole. Teel aga peatus pilk telefoniaparaadil ja evangelist otsustas helistada koju, kust ta oli olnud ära juba pikemat aega.
Telefonile vastas naine ja tema hääle kuulmine oli nii kosutav. Nad vestlesid maast ja ilmas ning laste tegemistest – kõigist maailma tähtsaimatest asjadest – ja mees tundis end nii hästi. Seejärel andis naine telefonitoru vanemale tütrele, kes rääkis isale oma päevast, öeldes lõpetuseks: "Ma armastan sind, isa!" Ja mees tundis end veel paremini. Kui hea on olla armastatud. Siis anti telefonitoru nooremale tütrele, kes rääkis oma tegemistest, lõpetades sõnadega: "Ma igatsen sind, issi!" Ja mees tundis end veelgi paremini. Kui hea on teada, et sind vajatakse. Viimaks viidi telefonitoru 6-kuuse beebi juurde ja evangelist rääkis oma pisipojaga beebi keeles. Mööduvad inimesed vaatasid meest imeliku pilguga, kuid mehel oli nii armas kuulata oma lapse lalisemist ja ta ei häbenenud sellele samamoodi vastata.
Kui mees viimaks toru hargile pani, oli aeg rutata lennuki peale. Mees oli unustanud nälja ja väsimuse, sest ta oli saanud helistada koju! See muutis kõik!
Ehk peaksime meiegi helistama koju sagedamini? Ma mõtlen eelkõige – taevakoju! Kui me seda teeme, leiame Jumalat kuulamas ja meiega rääkimas, mis paneb meid end tundma hästi pealaest jalatallani! Ja kasvades selliselt armastuses Tema vastu, me näeme, kuidas hirmud ja kartused põgenevad. Suheldes Jumalaga kogeme Tema suurt väge ja rohkeid õnnistusi.
Vahel me kuuleme inimesi ütlemas, et nad kardavad oma lunastuse pärast; neil on hirm, kas nad ikka pääsevad taevasse. Nad pole kindlad, et kui Jeesus tuleks täna, kas neid võetakse vastu taevastesse eluasemetesse. Selliseks hirmuks pole tõelist alust, kui me armastame Jumalat. Jeesus maksis ristil surres meie pattude hinna. Meid päästetakse mitte sellepärast, et me oleme piisavalt head, vaid sellepärast, et me kogu südamest usume Jeesusesse, kes on piisavalt hea ja kelle ohver katab kõik meie võlad. Igavene elu on Jumala armuand Kristuses Jeesuses, meie Issandas! (Rom.6,23). See on Jumala and oma lastele, kes Teda armastavad. Me ei pea kartma, et Ta jätab meid sellest ilma. Me ei pea kartma, et Ta lakkab meid armastamast. Pigem kartkem seda, et meie lakkame Teda armastamast. Aga sellegi kartmisest pole kasu; parem helistagem tihemini koju – taevakoju – ja vesteldes Jumalaga põgenevad kõik kartused!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv