Surm
24.01.2015 - (1075)

"Kristus on minu elu," kirjutas Paulus (Flp.1,21 v.t.). Sõbrad, kui sügav mõte see on! Ja kui vähe on tänapäeval inimesi, kes seda mõistavad! Jah, neid inimesi on, kes mõistavad, et Kristus annab neile elu. Ka neid inimesi on, kes lasevad Kristusel oma elu kujundada. OMA elu! Siin maa peal tahetakse ikka elada OMA elu! Ja Jeesus aitab neil seda OMA elu elada! Kus on Pauluse oma elu? Ta ütleb: "Kristus on minu elu!" "Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest" (Gal.2,19.20). Kui suur vahe on tänapäeva inimese ja Pauluse vahel! Aga see tänapäeva inimene tahab ka öelda: "Kristus on minu elu!"
Sõbrad, sõnadest on vähe: Me peame elama! Ja kuidas? Paulus kirjutab – 2.Kor.5,15: "Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud." Meil tuleb elada sellele, kes on meie eest surnud. Meie eest!
Aadamale öeldi 1.Ms.2,17: "Hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest PÄEVAL, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" Aadam ei surnud sellel päeval. Aga keegi suri. Kes suri Aadama eest sellel päeval? Tall. Lambatall? Härg? Sikk? Jah ja Ei! Paulus kirjutab Heb.10,4: "Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta." Aga Ristija-Johannes teatas – Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Ja Peetrus kirjutab – 1.Pet.1,18-20: "...teades, et teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu Talle kalli verega, kes küll oli ette määratud enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ilmsiks teie pärast." See sõnum ei saa jätta meid ükskõikseks. Jeesus on maksnud meie lunastamiseks lõputult kalli hinna! Ja Paulus, kes seda mõistes ei elanud enam ise, vaid kelle sees elas Kristus, kirjutas noorele Timoteosele – 2.Tim.2,8: "Pea meeles Jeesust Kristust!" Maailm peab meeles kõiki oma heategijaid, ainult mitte Teda, kellele nad võlgnevad tänu oma elu eest – Jeesust Kristust! Maailm peab meeles kõiki, kes on andnud oma väikese panuse maailma õnne nimel, kuid selle, kelle käes on tõeline õnn, on ta unustanud. Rahuvürsti on ta unustanud. Ta on unustanud selle, kes on "tee, tõde ja elu!" (Joh.14,6.) Et olla "elu" meie jaoks, pidi Ta loobuma oma elust. Ta pidi surema. Tema elust sai meie elu. Tema, kellel ei olnud osa surmast, maitses surma, et meie, kellel ei ole osa elust, maitseksime elu.
Miks pidi keegi tingimata surema? Jumala püha, õige ja hea käsk ehk seadus nõudis seda. Jumala riigis kehtib igavese rahu, õnne ja heaolu kaitseks põhimõte – Hes.18,4: "Hing, kes teeb pattu, peab surema!" Ja kuna Jumala "juures ei ole muutust ega varjutuste varju" (Jak.1,17), polnud võimalik seda seadust muuta. Jäi vaid ainus tee inimkonna päästmiseks: Seaduseandja kannab ise sellest üleastumise karistuse – Jumal sureb seadusest üleastuja asemel! Prohvet Jesaja kirjutab sellest – Jes.42,21: "Jehoovale meeldis, oma õigluse pärast, teha õpetus /Seadus - uus tõlge/ suureks ja võimsaks! (NIV: "It pleased the LORD for the sake of his righteousness to make his law great and glorious. – "Oma õigluse pärast oli Jumalale meelepärane teha oma seadus suureks ja auliseks." Kristuse töö tulemusena tunnistab mitte ainult Paulus, vaid kogu universum – Rom.7,12: "Nõnda on siis seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea." (1999. aasta tõlge.)
Kui Aadam ja Eeva aeti Paradiisist välja, ei mõistnud nad veel tõeliselt, mida tähendab surm. Oli tapetud tall, kuid keegi inimestest polnud veel surnud ja ilmselt hellitasid nad lootust, et nad ei suregi. Kui sündis esimene poeg – Kain – lootsid nad, et temast saab nende lunastaja! Nad pidasid seda last väga suureks ja tähtsaks, hoidsid teda väga... ja hellitasid ära! Kainist kasvas uhke, auahne, enesest väga palju mõtlev mees. Kaini kõrval kasvas ta vend, kellest ei loodetud midagi ega osutatud talle mingit tähelepanu.
Kuidas nende käsi käsi, sellest loeme Piiblist – 1.Ms.4,1-8: "Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes sai käima peale ja tõi Kaini ilmale ning ütles: "Ma olen Jehoova abiga mehe ilmale toonud!" Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli pudulojuste karjane, Kain aga oli põllumees.
Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Jehoovale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma pudulojuste esimesest soost ning nende rasvast, ja Jehoova vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.
Ja Jehoova küsis Kainilt: "Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!"
Ja Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema."
Kain ja Aabel kasvasid mõlemad üles usklikus perekonnas. Mõlemad tunnistasid ja kummardasid Jumalat. Mõlemad ehitasid altari – see oli Jumala käsk ja nad tunnistasid seda. Mõlemad tõid ohvri ja süütasid selle põlema – nagu oli kästud. Milles oli vahe? Ohvris! Aabel valis oma karjast noore terve talle ja, vaadates usus Jumala Tallele, kes võtab ära maailma patu, tappis selle oma käega. Ta mõistis enda ja oma vanemate pattude kohutavust. Nende pärast peab voolama Lunastaja veri! Kindlasti ei suutnud Ta seda kõik teha ilma pisarateta ning tema hinge täitis armastus Jumala vastu ja põlgus patu vastu. Jumal, nähes tema ohvrit ja südant, "vaatas Aabeli ja tema roaohvri /kõigis ingliskeelsetes tõlgetes offering - "ohver"/ peale." Kain aga "tõi Jehoovale roaohvri maaviljast." Võib-olla mõtles ta, et tema ise on see Jumala Tall, kes kõik inimesed lunastab, nagu vanemad talle rääkisid. Miks peaks ta siis tooma ohvriks just talle, valama vere? Miks peaks ta tapma looma...? Ei, minu käed on palju puhtamad, kui ma ei tapa looma vaid toon roaohvri! Ja kas mul pole siis õigust tuua sellise ohvri, nagu mina tahan. Mina olen põllumees ja toon ohvri maa viljast! On ju lihtne ja loogiline. Loomulikult pole Jumalal midagi selle vastu!
Tõlgime selle Eedeni keelde. Miks just see puu? Mille poolest erineb see puu teistest? See puu kasvab liiga tülikal kohal. Loomulikult pole Jumalal midagi selle vastu, kui ma sellest söön... Ma võin jätta Jumalale mõne teise puu!
Tõlgime selle meie aja keelde. Miks just hingamispäev? See teeb elu liiga tülikaks. Ega siis Jumalal pole midagi selle vastu, kui me hingamispäeva asemel ohverdame Talle pühapäeva!
Kas Jumalal oli ükskõik? Kas Jumalal polnud midagi selle vastu, et Kain tõi talle ohvriks maavilja? Jumal oli inimesi instrueerinud – Heb.9,22: "Ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas." Kainil ei olnud vabandust. Hea ja kurja tundmise puust söömisele ei olnud vabandust! Hingamispäeva mitte pühaks pidamisele pole vabandust! Jumala korraldused tuleb täita täpselt!
Pühakiri teatab – Heb.11,4: "Usu läbi tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ja usu kaudu ta sai tunnistuse, et tema oli õige, kui Jumal andis tunnistuse tema andide kohta, ja usu kaudu ta räägib veel pärast surmagi." Jah, Aabeli usk räägib veel tänagi! Usu läbi tuuakse ka täna Jumalale vastuvõetavaid ohvreid, kui talitatakse täpselt Jumala seaduse järgi. Seepärast võime näiteks öelda: usu läbi hingamispäeva pidamine on võrreldav Aabeli ohvriga, kusjuures usu läbi pühapäeva pidamine on võrreldav Kaini ohvriga!
Kas Jumal võttis vastu Kaini ohvri? – 1.Ms.4,5: "...Kaini ja tema roaohvri peale Ta /Jumal/ ei vaadanud." Jumal ei võta vastu ohvrit, mis tuuakse vastuolus Tema käsuga! Aga mida tegi nüüd Kain? Sama salmi teine pool teatab: "Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha." Kain vihastus Jumala peale! Miks Jumal ei talita tema tahtmist mööda? Miks Jumal ei mõtle nagu tema? Miks Jumal ei kiida heaks tema loogilist ja mõistlikku teguviisi? Miks eelistab Jumal tema noorema venna ohvrit? Mina olen ju esmasündinu! Mina olen tähtsam! Noorem vend peab arvestama minuga! Vendade vahel puhkes riid. Piibel teatab – 1.Ms.4,8: "Ja Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema." Oli see alles kõnelemine! Esialgu pildus Kain venda raskete sõnadega, seejärel läksid käiku rusikad, seejärel kivid või mõni põllutööriist – kuni Aabel langes maha surnuna! Mispärast tappis Kain Aabeli. Piibel vastab – 1.Joh.3,12: "...mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna. Ja mispärast ta tappis tema? Sellepärast et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged." Panite tähele: venna tapmine polnud Kaini esimene kuritegu; juba enne olid tema teod kurjad ja just sellepärast ta venna tappiski! Pimedus ei armasta valgust. Pimeduses käija ei salli valguse tegusid! Jeesus ütles – Joh.3,20.21: "Sest igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud!"
Sõbrad, see aeg veel saabub, mil tänapäeva Kain püüab tappa tänapäeva Aabelit! Kumb oled sina? See sõltub sinu suhtumisest Jumala korraldustesse – kui täpselt sa neid täidad.
Aga Aadam ja Eeva? Mida NEMAD tundsid sellel päeval? Kõik nende ootused ja lootused olid purunenud. Esimene poeg oli põgenenud ja teine surnud? SURNUD! Siin see oli – surm! Kohutava kogemuse kaudu õppisid nad, et "patu palk on surm" (Rom.6,23). Selline on NENDE patu palk! Nad mõistsid, et nii tapetakse ka kord Jumala Tall nende ja nende järeltulijate pattude pärast. Tapetakse täiesti süütu Jumala Tall.
Ja see päev saabus. Ta tuli oma vendade juurde ja vennad tapsid Ta. Ja mispärast nad tapsid Tema? Sellepärast et nende teod olid kurjad ja Tema teod õiged. Tapsid sellepärast, et nad elasid pimeduses, ega talunud valgust, mis kiirgas välja Temast. Tapsid kadeduse pärast, et Jumal oli Temaga! Aga Tema surm erines radikaalselt Aabeli surmast. Oma surmaga rahuldas Jeesus – Jumala Tall – püha käsu nõuded ning Jumalal on nüüd õigus meeltparandavale patusele armu anda. Oma surma läbi avas Jeesus meile tee ellu ja sellepärast võime meiegi hüüda koos Paulusega: "Kristus on minu elu!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv