.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6073)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kohaletoimetamata sõnum
24.02.2007 - (1060)

Rom.10,8-15 "Sõna on sinule ligidal, sinu suus ja sinu südames!" See on usu sõna, mida me kuulutame! Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks! Sest südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks. Sest Kiri ütleb: "Ükski, kes Temasse usub, ei jää häbisse!" Siin ei ole vahet juudi ja kreeklase vahel, sest üks ja sama on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes Teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata? Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei läkitata? Nõnda nagu on kirjutatud: "Kui armsad on nende sammud, kes häid sõnumeid kuulutavad!""
John Currier – mees, kes ei osanud lugeda ega kirjutada – mõisteti süüdi ja saadeti 1949. aastal kandma eluaegset vanglakaristust. Hiljem tema kohtuotsust pehmendati ning ta viidi vanglast üle ühe rikka farmeri juurde tööle. 1968. aastal otsustas kohus tema karistamise lõpetada ning nii talle kui ka farmerile, kelle juures ta töötas, saadeti sellekohane kiri. Kiri teatas, et ta on nüüd vaba mees. Kuid Currier ei näinud kunagi seda kirja ega teadnud isegi selle olemasolust. Möödus aasta, kaks, viis, kümme – ta töötas endiselt sulase kombel, teadmata, et ta on tegelikult vaba!
Nii jätkas ta töötamist – orjamist, võiksime öelda, sest raske füüsilise töö eest anti talle vaid mõned dollarid taskuraha. Ta magas räpases kuuris ja pesi end hobuste joogikünas. Elu pakkus vähe rõõmu ja ei mingit lootust. See kestis kuni 1979. aastani, mil üks järelvalve-ametnik sai teada tema viletsusest ja informeeris teda kirjast, mis polnud temani jõudnud.
Kuidas tunneksid end sina, kui sina oleksid see vang? Läheks see sulle korda, kui keegi on saatnud sulle tähtsa sõnumi – tegelikult sinu elu kõige tähtsama sõnumi –, kuid aasta aasta järel on see sõnum jäänud sulle edastamata? Kui palju maksab kaotada 10 aastat või enamgi oma elust, kuna sinuni ei toimetatud nii olulist sõnumit? John Currier nõudis endale kohtu kaudu $600,000 valuraha! Mõnede arvates oli seda isegi liiga vähe!
Kujutagem nüüd ette teistsugust situatsiooni. Sünnib laps, kasvab üles, elab ja sureb, kuulmata kordagi, et on olemas Jumal, kes armastab teda nii väga, et saatis oma ainsa Poja surema tema eest, et ta võiks olla vabastatud patust ja selle kohutavatest tagajärgedest. Ta elab orjuses, teenides kurja ja võimast isandat – Saatanat. Ja kui tal sünnivad lapsed, on ka nemad sunnitud elama ja surema orjuses.
Just selline on suurte hulkade olukord, kes elavad väljaspool evangeeliumi ringi. Piibel teatab, et nad on patu pärast vaimulikult surnud ning elavad "ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas" (Ef.2,12). Mõned soovivad uskuda, et mingil viisil leiavad inimesed, kes elavad ilma Kristuseta, ikkagi tee taevasse. Kuid Pühakiri ei õpeta seda. Inimesed peavad tundma ja uskuma ning usaldama Jeesust, et saada päästetud. Jeesus ise ütles – Joh.14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!"
Tänane sissejuhatav tekst aga ütles: "Kuidas nad nüüd saavad appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Ja kuidas nad võivad uskuda Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata? Ja kuidas nad võivad kuulutada, kui neid ei läkitata?" (Rom.10,14.15).
Kogudusele on usaldatud maailma kõige tähtsam sõnum. Kus seda sõnumit kuulutatakse, seal on neid, kes selle vastu võtavad ning leiavad elu ja lootuse. Kus aga seda ei kuulutata, seal elavad inimesed edasi ja surevad vaimulikus pimeduses, ilma lootuseta.
Kuivõrd pakiline on seepärast vajadus, et me oma kutsumise kohaselt jagaksime evangeeliumi! Vaadelgem 3 asja, mis eriti näitavad selle töö olulisust.
1. VAADELGEM MAAILMA.
Maailmas elab praegu üle 6 miljardi inimese. Neist vaid üks kolmandik seob end mingil määral kristlusega (katoliiklus 1,1 miljardit; õigeusk 240 miljonit; protestantism 350 miljonit; Anglikaani kirik 84 miljonit; muud kristluse voolud 350 miljonit). Ja kui palju, või tuleb küsida: kui vähe neist on "uuesti sündinud", s.t. tõelised kristlased?
Ligi 2000 aastat, üle 50 inimpõlve on evangeeliumi kuulutatud sellele maailmale. Paljud on surnud märtritena selle pärast. Kuid meie sugupõlve ajal, mis on kõigist arvukam, ei ole enamus inimesi ikka veel kuulnud tõelist evangeeliumi.
Meie ees seisev töö on suur. Kuid see pole mitte suurim probleem. Suurim probleem on meie suhtumine! Me peame hoolima ja palvetama ja andma ja minema ning tunnistama kõigepealt seal, kus me elame, ja olema valmis minema ka sinna, kuhu Jumal meid saadab. Rääkides annetamisest, ühe uurimuse kohaselt annetavad 80 miljonit suhteliselt rikast Ameerika protestantidest kristlast misjonitöö heaks keskmiselt 20 senti nädalas! Seegi räägib suhtumisest!
Kuid mõelgem ka töö suurusele. Aastaid, eriti peale I Maailmasõda, arvasid paljud, et meie maailm muutub paremaks. Nüüd usuvad seda veel vaid vähesed. Me seisame silmitsi tohutute probleemidega. Vaadates neid ükshaaval, leiame nende juure olevat inimeses endas – igivanas patuprobleemis.
Patt põhjustab konflikte rasside vahel. Patt süütab sõjalõkked ja hoiab need põlemas. Patt põhjustab kuritegevust, korruptsiooni ja rikutust. Hiljuti teatasid USA ajalehed, et iga kuu kutsutakse nende piiritagusest sõjaväest tagasi umbes 300 sõdurit uimastitega tegelemise pärast! Perekond on kiiresti muutumas ohustatud liigiks! Iga päev tuleb rääkida laste ahistamisest ja abortidest. Inimkonna roiskumine süveneb päev-päevalt.
Kõik see osutab pakilisele vajadusele aktiviseerida ja laiendada evangeeliumi kuulutamist. Muidugi ei muuda evangeelium kunagi maailma täiuslikuks, kuid see muudab inimesi ükshaaval – ning need tõeliselt muudetud saavad maa soolaks ja maailma valguseks. Ja neid vajab maailm meeleheitlikult.
2. VAADELGEM KADUNUID.
Möödunud aastal sai üks pastor 15-aastaselt poisilt kirja, mille alla oli kirjutatud "Mitte hea kutt." Kirjas seisis: "Kallis pastor, ma olen varastanud kogu oma elu. Alustasin väikeste asjade võtmisega oma sõpradelt. Olen varastanud oma ema käekotist ja isa taskutest. Olen näpanud isegi poest, kuid pole kunagi vahele jäänud. Olen ka kohutav valetaja. Mul pole sõpru, kuid tahaksin vähemalt üht. Sooviksin olla hea inimene, kuid mul pole tahtejõudu talitamaks õigesti. Ma vajan abi, enne kui lõpetan vanglas."
Kurb kiri, eks ole? Kuid Apt.26:18 pakub Jumal lahenduse nii selle poisi kui iga sarnase kadunud hinge probleemile. Issand kutsus Pauluse kuulutama evangeeliumi paganatele ja tegema konkreetselt nelja asja: (1) "avama nende silmi," (2) pöörama neid "pimedusest ... valguse poole," (3) pöörama neid "Saatana võimuse alt Jumala poole" ning (4) saama osa "pattude andeksandmist."
Need, kes pole vastu võtnud Kristuse, on vangid kohutavais patuahelais, kust nad oma jõuga välja ei pääse. Ja pole vahet, kas nad elavad mingil paganlikul maal või tsiviliseeritud Euroopas.
3. VAADELGEM KRISTUSE ARMASTUST. Mis sunnib meid nendele inimestele kaasa tundma ja nende heaks midagi tegema, ka lausa ohverdama? Paulus vastab – 2.Kor.5,14: "Sest Kristuse armastus sunnib meid." Milles see armastus väljendub? Paulus jätkab vastamisega sellele küsimusele – s.14,15: "...ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest." Jeesus on surnud meie eest, me teame ja usume seda; kuid see salm ütleb, et Ta on surnud mitte ainult meie vaid KÕIKIDE eest! Milleks see meid motiveerib või lausa kohustab? Ka sellele küsimusele vastab Paulus siinsamas – "...et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud."
Samas peatükis lisab Paulus – 2.Kor.5,9.10: "Sellepärast me ka püüame olla Temale meelepärased, kas oleme kodus või võõrsil. Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" Kas pole mitte vaikimine sellest heast uudisest, mis võib päästa teise inimese, kuri tegu? Me peame neile rääkima! Ja meil tuleb kõigest Jumalale aru anda!
Me kuuleme aeg-ajalt, kuidas keegi on ühel või teisel põhjusel võetud pantvangi. Me tunneme neile kaasa. Me palvetame nende vabakssaamise pärast. Kuid ärme unustame neid miljoneid, keda Saatan hoiab oma pantvangis. Kas meid erutab samavõrd ka nende saatus? Peaks erutama veel enamgi! Ja kutsuma tegutsema! Päästku Jumal meid meie leigusest!
Üks noorpaar läks pidama mesinädalaid hotellis, kus nad olid broneerinud suure toa romantiliste mugavustega. Nad saabusid hilisõhtul ja leidsid eest üsna kitsukese toa – ei kaunist vaadet, ei lilli ja mis kõige hullem, polnud ka korralikku voodit; oli vaid mingi kushett! Järgmisel hommikul tormas valusa seljaga peig alla hotelli administraatori juurde ja puistas sellele välja oma pahameele. Kui ta oli lõpetanud, küsis ametnik: "Kas te avasite ukse?" "Mis ukse?" pomises mees ja tormas tagasi üles. Selles väikeses toakeses, mis osutus esikuks, oli tõepoolest üks uks ja kui ta selle avas... oli ta shokeeritud vaate ilust. Kõik oli viimase peal, krooniks kuninglik voodi! Miks ta küll kohe ei proovinud seda ust? Miks ta ei küsinud kohe administraatorilt? Miks? Miks?
Me ei tea? Kuid seda me teame, et tänapäeval on miljoneid, kes otsivad paremat elu. Kuid nad ei tea, et uks sellesse paremasse ellu on Jeesus. Meie oleme kui selle hotelli administraator. Me võime neile sellest rääkida, selle kätte näidata, isegi juhtida neid selle juurde! Kristuse armastus sunnib meid selleks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv