.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5991)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Loojangu taga särab meil hommik
24.03.2012 - (861)

Joh.11,17-26: "Kui nüüd Jeesus tuli, leidis Ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud. Aga Betaania oli Jeruusalemma lähedal, umbes viisteist vagu maad sellest. Ja palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juurde neid trööstima nende venna pärast. Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta Temale vastu; aga Maarja jäi koju. Siis Marta ütles Jeesusele: "Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud! Aga nüüdki ma tean, et Jumal Sulle annab, mis Sa iganes Jumalalt palud!"
Jeesus ütles talle: "Sinu vend tõuseb üles!"
Marta ütles talle: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!"
Jeesus ütles temale: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?""
Sel nädalal on tulnud mul kaks korda lohutada leinajaid. Kuidas me tuleme toime, kui keegi, keda me armastame, võetakse meilt ootamatult ära? Nimetatud lahkunud olid eakad inimesed, kuid surma karm käsi on meilt röövinud ka palju nooremaid, vahel koguni mõne lapse. Kuidas me lepime "saatusega", kui peame saatma viimsele teekonnale oma abikaasa, isa või ema, venna või õe, poja või tütre, hea sõbra või sõbranna? Kuidas me saame hakkama, kui oleme kaotanud hea kaasränduri usuteel, kellega võisime jagada oma rõõme ja muresid, oma kogemusi Issandat teenides? Kuidas me suudame leppida, kui oleme ootamatult jäänud ilma kellestki, kellega oleme koos mänginud, laulnud, õppinud, töötanud, nutnud ja naernud või vaba aega veetnud?
Sissejuhatuseks Johannese evangeeliumist loetud tekstist leiame kaks viisi, kuidas inimesed reageerivad armastatud inimese kaotusele ja veel ühe väga olulise asja, mida me ei tohiks iial unustada.
1. LOOTUS JUMALA SEKKUMISELE.
Jeesus oli alati kaastundlikult aidanud haigeid ja just sellele Marta ja Maarja lootsidki, kui nad saatsid Talle teate oma venna Laatsaruse raskest haigestumisest. Kuid Jeesus ei kiirustanud tema koju minema ja teda terveks tegema. Kui Ta lõpuks Betaaniasse jõudis, oli Laatsarus surnud ja juba nelja päeva eest maetud.
Kuulnud Jeesuse saabumisest, ruttas Marta Talle vastu ja, näinud Jeesust, purskas Talle välja: "Issand, kui Sa oleksid olnud siin, ei oleks mu vend surnud!" Teisisõnu: "Sa jäid hiljaks! Sa oleksid pidanud tulema varem ja mu venna terveks tegema! Sa jäid hiljaks ja nüüd on ta surnud ja maetud!"
Kas ei reageeri paljud usklikud oma lähedase surmale tänapäeval samamoodi. "Issand, kui Sa oleksid olnud siin, oleks mu vend terveks saanud!" "Issand, kui Sa oleksid olnud siin, ei oleks mu ema surnud!" "Issand, kui Sina oleksid olnud siin, ei oleks ma pidanud nägema, kuidas mu laps mu kätel suri!" "Issand, kui Sa oleksid olnud siin, ei oleks meil olnud tarvis kogeda seda kurbust ja südamevalu, mille surm endaga kaasa tõi!" "Issand, kui Sina oleksid olnud siin, oleksid Sa jagu saanud kõigist haigustest – vähist ja südamepuudulikkusest, maohaavadest ja kõrgvererõhktõvest, meningiidist ja epilepsiast!"
Vähemalt kõik usklikud inimesed loodavad vaikselt oma südames, et Jumal nad parandab, ja tihti nad ka paluvad hardalt, et Jumal nad terveks teeks. Soovitakse, et omaksed ja kogudus nende eest palvetaks. Kutsutakse isegi kogudusevanemaid neid õliga võidma. Ikka lootuses, et Jumal sekkub ja parandab sageli arstide poolt ravimatuks kuulutatud haiguse.
Lootus sureb viimasena, öeldakse. Tihti see lootus täitubki ja me oleme näinud inimesi imeliselt paranemas ka kõige raskematest haigustest. Kuid alati see lootus ei täitu ja meil tuleb leppida meile kalli inimese surmaga. Pole ju Jumal tõotanud, et kõik haiged – isegi mitte kõik kõige usklikumad haiged – palve peale paranevad! Sellepärast ei nõua me kunagi Jumalalt, et Ta teeks haige terveks, vaid alati ütleme, et sündigu Sinu tahtmine. Sest me teame, et Jumal soovib meile parimat. Ja kui peakski jääma täitumata meie lootus haigusest paranemisele, jääb meile üks teine lootus. Paulus kirjutab sellest 1.Tes.4,13: "Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust."
2. LOOTUS JUMALA TÕOTUSE TÄITUMISELE.
Jumal ei ole tõotanud meid alati meie haigustest parandada, kuid Ta on tõotanud meile midagi veelgi paremat. Ta on tõotanud meile midagi, mis muudab surma uneks, ajutiseks magamiseks. Ta on tõotanud äratada meid surnuist üles. Jeesus ütles Martale: "Sinu vend tõuseb üles!" Ja Marta vastas, ilmutades oma usku Jeesuse õpetusse ülestõusmisest: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!"
Esmalt lootis Marta, et saanud teate Laatsaruse haigusest, kiirustab Jeesus ta juurde ja teeb ta terveks. Kui aga see lootus Laatsaruse surmaga kustus, haaras Marta usus kinni Jumala tõotusest äratada kord oma lapsed surnuist üles igavesele elule. Ja nii ta ütles Jeesusele: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!"
Marta teadis ilmselt juba Taanieli raamatu 12. peatükist, et viimseil päevil "tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest... Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad" (Tan.12,1.2).
Ma usun, et ta meenutas ka Jumala tõotust prohvet Jesaja raamatus, kus 65. ptk. salmides 17-25 on kirjutatud: "Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast! Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks! Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält! ... Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd! Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks, sest nad on Jehoova õnnistatud sugu ja ühes nendega nende võsud! Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud! Hunt ja tall käivad ühes karjas, lõukoer sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Jehoova!"
Võib-olla meenus talle ka tõotus, mille Jumal andis meie esivanemaile Aadamale ja Eevale peale nende õnnetut pattulangemist, öeldes: "Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema Seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!" (1.Ms.3,15). Nüüd seisab ta palgest palgesse selle naise tõotatud Seemnega, kes oli Jumalast saadetud oma surma ja ülestõusmisega mitte ainult purustama Saatana kui mao pead, vaid tegema lõppu ka meie viimsele vaenlasele, milleks on surm. Tänu sellele, et Jeesus suri meie eest ja tõusis üles, on meil lootus Jumala tõotuse täitumisele ja me võime öelda koos Martaga: "Me teame, et kõik need, kes on uinunud surmaunne usus Jeesusesse, äratatakse viimsel päeval üles."
Tänu Jeesuse lunastustööle võime omada südames sama lootust, mis oli Paulusel, kes kirjutas 1.Kor.15,51-58: "Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" ... Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!"
Teises kohas kirjutab ta – 1.Tes.4,13-18: "Aga me ei taha, et teil, vennad, oleks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teiegi ei läheks nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ning üles tõusnud, nõnda ka Jumal toob esile Jeesuse kaudu need, kes ühes Temaga on läinud magama. Sest seda me ütleme teile Issanda sõnaga, et meie, kes elame ja üle jääme Issanda tulemiseni, ei jõua mitte ette neist, kes on läinud magama; sest et Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt; selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga. Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!"
Kuidas me reageerime, kui meie lähedane inimene on raskesti haige? Kas me loodame Marta sarnaselt, et Jeesus tuleb ja teeb ta terveks? Kuidas me reageerime, kui meile kallis inimene on siiski surnud? Kas me ütleme Marta sarnaselt: "Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!" Ja kui Jumal on meid siis lohutanud, öeldes: "Sinu vend tõuseb üles! Sinu abikaasa tõuseb üles! Sinu ema tõuseb üles! Sinu laps tõuseb üles!" kas me ilmutame siis Marta sarnaselt usku Jumala tõotusesse uuest elust, öeldes: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!" "Ma tean, et Kristuses surnud tõusevad üles esmalt!" "Ma tean, et "see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega!" "Ma tean, et surm hävitatakse igaveseks ja jääb ainult elu – igavene elu õndsas Jumala riigis!" "Ma tean, et Jumal "pühib ära kõik pisarad [meie] silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" (Ilm.21,4).
Jah, me võime toetuda Jumala abile ja tõotustele, eriti kurbuse aegadel. Me võime loota Jumala sekkumisele, et meie lähedane veel ei sureks; me võime loota Jumala tõotuste täitumisele ka pärast surma. Kuid me ei tohiks unustada veel üht väga olulist asja, millele Jeesus osutas tähelepanu meie tänases sissejuhatavas kirjakohas. Veel ühele lootusele – ja see on:
3. LOOTUS JEESUSELE KUI MEIE ELULE.
Kui Marta oli öelnud Jeesusele: "Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!" vastas Jeesus: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?" Sellega ütles Jeesus, et lahus Temast ei ole elu!
"Mina olen tee ja tõde ja elu," ütles Jeesus jüngritele (Joh.14,6). Ja Jeesuse armastatud jünger Johannes kirjutab – 1.Joh.5,12: "Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu." Iga surm tuletab meile meelde meie surelikku olemust. See tuletab meile meelde, et me elame laenatud ajal ja laenatud elu. Ja Jumal, kes on selle elu meile nii armulikult andnud, võib selle meilt igal ajal ära võtta.
Inimesed on "nagu rohi, mis hommikul haljendab! See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul niidetakse ta ära ning ta kuivab ära!" (Ps.90,5.6). Ja keegi ei tea, millal see õhtu saabub. Samas Laulus kirjutab Mooses, et "meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!" (Ps.90,10).
Siiski jäävad paljudele elupäevad palju lühemaks. Surm tuleb ootamatult kui varas öösel. Tihti tuleb see siis, kui me seda kõige vähem ootame. Seepärast peaksime me igal surmajuhtumil eelkõige mõtlema elule kui Jumala annile Jeesuses Kristuses. Kuidas me elame? Kuidas me kasutame meile antud kallist armuaega? Kuidas on meie suhted kaasinimestega ja kuidas on meie vahekord oma Looja ja Lunastajaga?
Jeesus ütles: "Mina olen ülestõusmine ja elu!" "Mina olen sinu elu!" Küsigem täna igaüks endalt: Kas Jeesus on minu elu? Kui Jeesus on minu elu praegu, siis on Ta mu elu ka igavikus, peale tõotatud ülestõusmist.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv