Pühim söömaaeg
24.06.2006 - (1620)

Kord Kapernaumas õpetades rääkis Jeesus – Joh.6,48-58: "Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks. Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!" Siis riidlesid juudid isekeskis, öeldes: "Kuidas see võib meile anda oma liha süüa?" Siis Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse. Nagu elav Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi. See on leib, mis taevast on alla tulnud; see ei ole niisugune, mida sõid teie vanemad ja surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti!"
See jutlus jäi paljudele arusaamatuks. Täielikult ei mõistnud seda keegi. Suur osa jüngritest jättis sellepärast koguni Jeesuse maha! Nii et Jeesus pidi küsima oma kaheteistkümnelt apostlilt: "Kas ka teie tahate ära minna?" (Joh.6,67), mille peale Peetrus vastas: "Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud, et Sina oled Jumala Püha!" (Joh.6,67-69). Hilisemad sündmused näitasid, et ka nemad tegelikult ei mõistnud seda kõnet. Kas meie mõistame?
Paulus pidas vajalikuks selgitada seda Korintose kogudusele, kirjutades – 1.Kor.11,23-28: "Sest mina olen Issandalt saanud selle, mis ma teilegi olen andnud, et Issand Jeesus sel ööl, mil Ta ära anti, võttis leiva ja tänas ja murdis ning ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!" Samuti Ta võttis ka karika pärast söömaaega ning ütles: "See karikas on uus leping minu veres. Seda tehke nii sageli kui te iganes seda joote, minu mälestuseks!" Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb! Sellepärast: kes iganes seda leiba sööb või Issanda karikat joob kõlvatult, sellel on Issanda ihust ja verest süüd. Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast."
Me sööme Jeesuse liha ja joome Jeesuse verd süües osasaamise leivast ja juues osasaamise karikast! See sümboliseerib täielikku osasaamist Jeesusest – Tema ohvrist meie eest. Me teame, et Ta loovutas iseenda, tõi end ohvriks, et meid meie pattudest lunastada ning anda meile uus elu – igavene elu!
Pole sugugi juhuslik, et osasaamine ehk armulaud seati sisse püha-õhtusöömaajal, mille Jeesus pidas oma apostlitega juutide paasapühal, mis omakorda seati sisse Jumala poolt umbes 1000 aastat varem, mälestamaks suurt päästmist. Nimelt olid Aabrahami järeltulijad sattunud Egiptuse orjusesse ja Jumal saatis Moosese neid vabastama. Aga Vaarao ei tahtnud lasta neil minna. Siis tegi Jumal seal Moosese läbi suuri ja kohutavaid imetegusid, ning kui ka need ei aidanud, saatis Jumal surmaingli surmama kõik Egiptuse esmasündinud. Sellest surmast pääsemiseks oli vaid üks tee – varjuda talle vere taha! Jumal käskis iisraellastel varuda veatu isane tall, tappa see ja määrida selle verega ukse piitasid ja pealispuud, mille taha nad olid varjunud, ning süüa selle talle küpsetatud liha ühes hapnemata leibade ja kibedate rohttaimedega. 2.Ms.12,13 on kirjutatud: "Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma ruttan teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad."
Iisrael tegi nii – ja ükski nende esmasündinuist ei hukkunud! Jumal päästis nad talle vere tõttu!
Seda imelist surmast päästmist pidid nad meenutama paasapüha pidades aastast-aastasse. Jumal ütles – 2.Ms.12,14: "See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Jehoova pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!"
Just seda püha tähistama olid kogunenud Jeesus ja Tema apostlid Jeruusalemmas ülemises toas, kus Jeesus shokeeris neid teatega, et Tema ongi see paasatall, kelle veri valatakse mitte ainult juutide, vaid kogu inimkonna päästmiseks igavesest surmast. Täna ütleb Jumal: "Kui ma näen teie usku Jeesuse veresse, kui te olete usus varjunud selle taha, siis ma ruttan mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön maailma." Jumal peab seda maailma patu pärast karistama. Sellest pääsevad vaid need, kes usuvad, et Jeesus on nende eest selle karistuse kandnud ning tänuliku südamega püüavad elada Jumalale meelepärast elu.
Seepärast on osasaamine aeg meenutada. Jeesus ütles: "Seda tehke minu mälestuseks!" Meenutagem, mida Jeesus on kõik teinud, et tuua meile andestuse ja päästa meid surmast ning anda meile igavese elu. Mida sagedamini me seda meenutame, seda rohkem saame jõudu ja innustust elada Jumala lapse nime vääriliselt.
Osasaamine on ka aeg tänada. Jeesus "võttis leiva, tänas ja murdis." Mõtlemine kõigele sellele, mis Jumal on meie heaks teinud Jeesuses Kristuses, murrab meie kõva südame ja täidab selle sügava tänuga ning me oleme tänutäheks valmis tegema kõik Tema heaks, kes on meie heaks nii palju teinud! Mida Ta meilt kõige enam soovib? Et me oleksime Tema ustavad tunnistajad. Just nii saame me Teda kõige paremini ja kõige praktilisemalt tänada.
Osasaamine on ka aeg kuulutada. Paulus ütles, et "iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma." Kas kuulutamine Issanda lunastavast surmast on ainult jutlustaja töö? See on kogu ristirahva eesõigus. Ja üks viis sellest kuulutada või tunnistada on kutsuda teisi ja tulla ka ise vaimulikule koosolekule, eriti osasaamise koosolekule ning võtta osa õnnistatud leivast ja viinast. Nii me kuulutame, et Jeesus Kristus on meie Päästja – võimeline päästma igaüht, kes tuleb Tema läbi Jumala juurde.
Osasaamine on lähedaselt seotud meie ristimisega. Nagu me osasaamisega kuulutame Issanda surma, nii kuulutame me ristimisega osasaamist Issanda surmast, matmisest ja ülestõusmisest. Paulus kirjutab – Rom.6,3.4: "Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus." Ristimisele tulemisega me kuulutame, et oleme surnud oma endisele elule ning oma uues elus oleme andnud kogu juhtimise Jeesuse Kristuse kätte. Tema on nüüd meie elu Issand. Meenutagem siis seda tõotust, mille me oleme Temaga teinud, ja kuulutame, et me kuulume igavesti Temale.
Osasaamine on ka aeg oodata, vaadata ootusega tulevikku. Paulus kirjutab, et osasaamisega "te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb." Nii et, osasaamisel me mitte ainult vaatame tagasi, meenutades Jeesuse poolt juba tehtut, vaid ka edasi tulevikku, oodates tundi, mil Ta oma taastulekul viib lõpule meie päästmise. Selliselt ühendab püha-õhtusöömaaeg Kristuse esimese tulemise Tema teise tulekuga! Iga kord, kui me võtame osa Issanda lauast, tuletame me meelde, et Ta tuleb tagasi, et võtta meid enese juurde taevasse. See on parim sõnum, mida inimese kõrvad võivad kuulda.
Niisiis, osasaamine on aeg meenutada, aeg tänada, aeg kuulutada ja aeg oodata. Kuid ärme unustame, et see on ka aeg ennast läbi katsuda. Paulus kirjutas: "Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast." Inimene eksamineerigu ennast. Ta küsigu endalt: Kas ma usun kogu südamest, et Jeesus on oma surma läbi mind päästnud ja kas ma olen selle surma mälestamiseks siia osasaamisele tulnud? Ka küsigu ta eneselt: Kas ma olen õiges vahekorras Jumalaga? Olen ma tunnistanud üles kõik oma patud ja palunud andestust ning kas ma soovin elada Temale meelepärast elu? Ning veel tuleks end eksamineerides küsida: Kas ma olen õiges vahekorras oma ligimesega? Olen ma talt andestust palunud, kui olen eksinud, või andestanud, kui minu vastu on eksitud? Ärgu olgu meil Issanda lauas kellegi vastu kibedust! Praegu on meil viimane aeg end läbi katsuda ning saavutada rahu Jumalaga ja ligimesega. Nii oleme me valmis mitte ainult osasaamiseks, vaid ka Jeesuse taastulekuks.
Õed ja vennad, tere tulemast püha-õhtusöömaajale!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv