.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6030)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Pattude tunnistamine
24.09.2005 - (1617)

Täna ma sooviksin peatuda jälle Jumala Sõna ühe algõpetuse juures. Meelespeetavaks tekstiks loeme Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!"
See on suur ja lihtne tõde, kuid ometi nii raske õppida! Küll on raske tunnistada end süüdi pattudes, halbades tegudes, eksimustes. Tavaliselt püüab inimene neid varjata, kinni katta, maha salata, sealjuures isegi valetades – tehes sellega uue patu! Nii viib üks patt teiseni ja varsti ulatuvad need patud juba üle pea – kui nendega midagi ette ei võeta!
Praktika näitab, et ka paadunud patune on alustanud oma langemist mõne pisipatuga. Edasi sõltub juba kõik inimese hoiakust ehk suhtumisest sellesse patusse. Ta ei taha tunnistada, et ta on pattu teinud; ta ei taha olla teiste ees patune. Inimene tahab näida õigena, ja ta püüab seda saavutada pattude varjamise läbi.
Aga Pühakiri hoiatab: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile!" See on karm tõde; kui kahju, et inimesed on nii pikaldased seda mõistma. Nad lähevad oma pattudes ikka edasi – loomulik asjade käik juhib neid edasi – kuni on võimatu peatuda, rääkimata ümberpöörmisest. Eneseuhkus, eneseväärikus ei luba seda teha. Ja lõpuks ei tundugi patt enam nii patusena!
Nii lähevad kaduma tuhanded ja tuhanded inimesed, kelle eest Jeesus on surnud. Oma üleastumisi varjates ei jõua nad sihile. Võib-olla õnnestub neil oma üleastumisi varjata inimeste ees – ka üleastumisi ligimese vastu – kuid Jumala ees pole seda võimalik teha. Koguja teatab – Kog.12,13.14: "Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!""
Jumala kohtud on tõsised ja õiged! Heb.10,31 ütleb: "Hirmus on elava Jumala kätte langeda!"
Aga tihti tulevad üleastumised ilmsiks ka inimeste ees. "Valel on lühikesed jalad" ja "Kus tegijaid, seal nägijaid," ütleb rahvatarkus. Ja kui siis inimene neid ikka katab, salgab või teiste kaela ajab – siis ei ole sellel patumülkal enam põhja, kuhu ta vajub! Inimene kaotab sõbrad, inimeste poolehoiu, lugupidamise, armastuse – teinekord ka materiaalse heaolu – kuid oma patte ta ei avalda! See on patu vägi, Saatana vägi, mis inimest nii kinni hoiab; inimene on patu ori, Saatana vang!
Jumal aga on loonud inimese vabaks, ja isegi langenud inimesele on Ta valmistanud võimaluse saada vabaks. Seda võimalust pakub Ta igale inimesele ilma hinnata, vaba annina, kuid seda ühel tähtsal tingimusel – mis küll ei maksa midagi, on igale inimesele jõukohane, kuid siiski "minale" nii väga raske. See on avaldatud meie algkirjakoha teises osas Õps.28,13: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!"
Meil pole tarvis maksta andestuse eest midagi – Jumal on maksnud kogu selle hinna – meil tuleb vaid tunnistada oma patud ja need hüljata. Aga just seda ei suuda paljud teha, lihtsalt ei suuda! Näib, et nad sooviksid pigem maksta. Aga Jumal ei müü armu; kui Ta seda müüks, ei oleks see enam arm! Ja see asetaks rikkad ja vaesed väga ebavõrdsesse olukorda!
Aga et arm on Jumala and, mida pakutakse võrdsetel tingimustel kõigile, siis on kõigil inimestel ühesugused võimalused Jumala ees. Sa saad andestuse, kui sa oma patud tunnistad ja hülgad! Aga kui raske see on lihalikule inimesele – eriti pattude tunnistamine! Hülgamine näib olevat kergem. Paljud, kes saavad aru, et nad on halvasti teinud, on valmis need teod hülgama, s.t. enam mitte nii tegema, kuid ära sa oota neilt oma pattude tunnistamist!
Inimene on sinu vastu eksinud – ta on ise sellest aru saanud, ta ei tee enam seda, teeb ehk selle asemel mõne heateogi, sageli kuluka heateo – kuid oma süüd ta tunnistama ei tule, mis oleks kõige kaunim ja väärtuslikum kingitus, mis muudaks teda ennastki kaunimaks.
Olgu inimeste vahel, kuidas on, kuid Jumala ette kõrvalteid pidi minna ei saa. Me ei saa katta ühtegi pahategu heateoga; ei piisa patu hülgamisest (mitte kordamisest), kui me seda ka suudaksime. Tehtud patt seisab verise plekina sinu vaimulikel rõivastel, ja selle mahapesemiseks on vaid üks vahend – Jeesuse veri!
Aga selleks tuleb astuda ausalt, midagi varjamata Jumala ette. Prohvet kirjutab – Jes.1,16-18: "Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, laitke rõhujat, tehke vaeselelapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju! Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!"
"Tulge nüüd ja seletagem isekeskis!" Jumalaga saab ja tuleb intelligentselt asju klaarida. Räägime Jumalale asjad ära nii, nagu need on; Jumal saab aru! Jumala armu saamise tingimused on lihtsad, õiglased ja arukad! Nende tingimuste täitmine on meile enestele vajalik. Need aitavad meis kujundada põlgust patu vastu ja armastust õiguse vastu – Kristuse meelsust!
Tulge nüüd ja seletagem isekeskis! Meilt ei nõuta pimesi alandumist, alistumist, vaid pigem arukat juurdlemist, mille käigus inimesele selgub tema patu suurus ja kohutavus. Jeesus kutsub – Mat.11,28: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!" Jeesus ütleb: "Tule minu juurde Kolgatale, tule risti alla!" Seal toimuva sõnadeta dialoogi tulemused on imelised. Seal on tehtud Kristus patuseks – ja patune ei häbene enam ennast selleks tunnistamaks, kes ta tegelikult on – patuseks!
Vaadeldes seal Kristusele löödud haavu, kõnelevad need sinu pisipattudest, kuid ka suurtest määrdunud plekkidest. Vaadates näkku kannatavale Lunastajale, avaneb patu kohutavus. Ja sa tahad jätta kõik oma patud sinna, asetada need kõik ükshaaval Lunastaja jalge ette. See on pattude tunnistamine. Apostel kirjutab – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Prohveti sõnadel "Tulge nüüd ja seletagem isekeskis!" on ka teine dimensioon, mis puudutab meie vahekorda ligimesega. Sellest kirjutab Jakoobus – Jak.5,16: "Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju." Paljud haigused on otseselt või kaudselt seotud meie meelsusega. Paljud ei parane füüsiliselt enne, kui on paranenud vaimulikult! Uhkus, oma vigade mitte tunnistamine, on üks kõige raskem vaimulik haigus!
Vähe on sellest, et sa tunned, et oled eksinud – ka Juudas tundis seda – sul tuleb oma tegu kahetseda, üles tunnistada ja andeks paluda. Ära arva, et see on vajalik vaid sellele, kelle vastu sa oled eksinud. See on vajalik eelkõige sinule kui eksijale. See on ennekõike sinu vaimuliku ja füüsilise tervise huvides. Ja kui kauniks teeb sind selline alandumine! Mõtle Jeesusele! Sa saad kauniks juba sellepärast, et sa saad puhtaks! Pole midagi kaunimat kui tõeliselt puhas inimene.
Pealegi sõltub sinu vahekorrast ligimesega sinu vahekord Jumalaga. Olles haavanud inimest, oled haavanud ka Jumalat, kelle oma see inimene on. Seades korda vahekorra inimesega, oled avanud tee vahekorra kordaseadmiseks ka Jumalaga.
Kui meil oleks rohkem oma viga tunnistavat ja andestust otsivat meelsust, siis oleks ka palju enam päikest meie eluteel, jääks purunemata nii mõnigi sõprus, lõhkumata nii mõnigi perekond. Ja Jumala nimi saaks austatud tõeliselt kristlikku iseloomu kandvate kristlaste elu läbi.
Muidugi, kedagi ei tohi sundida pattu tunnistama. Enne murdugu süda ja siis järgneb vaba pattude tunnistamine. Ilma siira patukahetsuse ja uuenduseta pole ükski ülestunnistus Jumalale vastuvõetav! Jumal ootab meilt tõelist kurvastust patu pärast – ja iga patu pärast! Ärgu iial varjutagu üks suurem patt teised väiksemad patud. Kolgata ohvri valgel on kõik patud küllalt suured, et neid põlata ja otsekohe hüljata. Vastasel korral on iga patt piisavalt suur, et meid igavesest elust ilma jätta!
Jäägu siis meie kõrvu ja südamesse helisema tõsised julgustavad sõnad – Heb.4,15.16: "Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks." Ja 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv