Jumal mõistab kohut! - 1 osa.
24.11.2012 - (1471)

Enamus meist vast teavad seda vana legendi kohtumisest Samarras, kuid mõni ehk ei ole seda kuulnud. See kõlab nii:
Bagdadis saatis kaupmees oma teenri varahommikul turule, kuid varsti pöördus viimane tagasi. Värisedes ja väga erutatult ütles ta: "All turuplatsil rahva hulgas tõukas mind keegi ja kui ma ringi vaatasin, nägin, et see oli surm. Ta vaatas mind ähvardavalt. Peremees, palun laena mulle hobune, sest ma pean siit kiiresti ära ruttama, et ta ei saaks mind kätte. Ma ratsutan Samarrasse – see on siit 17 tunni kihutamise kaugusel – sealt ta mind küll ei leia."
Kaupmees täitis ta palve ja peagi kadus teener galoppides tolmupilvesse. Veidi aja pärast läks kaupmees ise turule ja nägi surma kõndimas rahva hulgas. "Miks sa hirmutasid minu teenrit?" küsis ta surmalt. "Miks sa teda ähvardasid?"
"See polnud ähvardus," vastas surm, "ma ainult võpatasin üllatusest nähes teda Bagdadis, kuna mul on täna öösel temaga kohtumine Samarras!"
Muidugi on see vaid legend, kuid see õpetab, et surma eest ei suuda ükski inimene põgeneda. Võib-olla me ei tea, ja enamus juhtudel me tõesti ei tea, millal ja kuidas me sureme, kuid olenemata sellest, kas me soovime või mitte, kas me oleme selleks valmis või mitte, ühel hetkel ta tuleb ja nõuab oma.
Meie Lääne kultuuriruumis, kus me elame, peetakse üldiselt surmast rääkimist kohatuks. Näiteks kui kellelgi diagnoositakse surmav haigus, pole kerge sellest talle rääkida. Ja sageli varjataksegi seda haige enda eest. Ma mäletan, kuidas mu vähihaiget õde julgustati surmatunnini: "Vähki enam pole; see on vaid lõikusejärgne valu; see on väike põletik, mille me ravime terveks." Ja õde uskus seda, olenemata sellest, et ta tervis läks iga päevaga halvemaks ja liha luudelt lausa silmnähtavalt kadus. Ta tundis, kuidas kuri haigus tegi oma tööd ja teised nägid seda, kuid keegi ei rääkinud surmast, vaid ikka ainult paranemisest.
Olgu surma teema kuitahes ebameeldiv, meil tuleb sellest rääkida. Ja rääkida tuleb meil sellest just selles kontekstis, mis meist saab pärast surma. Keegi on öelnud, et inimene, kes hoolitseb hästi selle elu eest, kuid ei hoolitse oma igavese saatuse eest, on ajutine tark kuid igavene loll! Keegi meist ei taha olla "igavene loll" ja seepärast on tark uurida välja, kuidas kindlustada endale õnnelik igavik. Ja, muidugi, ainus koht, kust seda tasub uurida, on Jumala Sõna.
Meie tänases esimeses kirjakohas ütleb Jumala Sõna – Heb.9,27: "Inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus."
1. JUMAL MÕISTAB KOHUT KÕIGI INIMESTE ÜLE.
Kellel tuleb seista Jumala kohtujärje ees? On selge, et kellelgi ei meeldi seal seista. Ei taha ju siin ilmaski keegi olla kohtualune, saati siis Jumala kohtus. Ja seepärast pole ime, et paljud usklikud tõrjuvad endast mõtte seismisest Jumala kohtu ees. Nad on leidnud kirjakoha, mis neid selles julgustab – Jeesuse sõnad Joh.5,24: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud ellu!" Esimesel pilgul näib see kirjakoht ütlevat, et usklike üle ei toimu kohut, kuid kuidas siis paljud teised kirjakohad kinnitavad, et KÕIK inimesed peavad seisma kord Jumala kohtujärje ees?
Me juba lugesime, et "inimestele on määratud kord surra, aga pärast seda kohus" (Heb.9,27). Pole öeldud, et "uskmatutele inimestele," vaid üldiselt "inimestele" – s.o. kõigile inimestele. Ja Paulus kirjutab 2.Kor.5,10 otse: "Sest ME KÕIK peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" Kui Jeesus ütles, et "kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla," siis rääkis Ta Jumala kohtukaristusest, mis tabab õelaid ja mitte Temasse uskujaid.
Johannes tunnistab – Ilm.20,12: "Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi." Eluraamatu avamine kohtus viitab otseselt sellele, et seal arutatakse ka Jumala ustavate laste küsimust. Ilmutusraamatu viimases peatükis tunnistab Jeesus – Ilm.22,12: "Vaata, ma tulen pea, ja mu palk on minuga tasuda kätte igaühele nõnda nagu tema tegu on!" Kohtule igaühe üle järgneb palk igaühele.
Kirjas roomlastele 2. peatükis käsitleb Paulus huvitavalt seda Jumala kohtu teemat – Rom.2,12-16: "Sest kõik, kes ilma käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma käsuta; ja kõik, kes käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järgi; sest käsu kuuljad ei ole õiged Jumala ees, vaid käsu tegijad mõistetakse õigeks — sest kui paganad, kellel ei ole käsku, loomu poolest täidavad käsu nõudeid, on nad, ehk küll neil ei ole käsku, iseenestele käsuks ja näitavad, et käsutegu on kirjutatud nende südametesse, kuna nende südametunnistus ühtlasi tunnistab seda ja nende mõtted isekeskis kas kaebavad nende peale või ka kostavad nende eest — sel päeval, kui Jumal kohut mõistab inimeste salajaste asjade üle Kristuse Jeesuse läbi minu evangeeliumi järgi."
Jumal mõistab kohut kõigi üle – nii usklike üle, kes teavad Jumala käske, kui ka uskmatute üle, kes ei ole kursis Jumala käskudega. Ja üllatus, üllatus: mõned usklikud käsu tundjad mõistetakse hukka, samal ajal kui mõned teised, kes käsust midagi ei teadnud, mõistetakse õigeks! Kuidas nii? Aga nii, et "käsu kuuljad ei ole õiged Jumala ees, vaid käsu tegijad mõistetakse õigeks!" Paljud usklikud teavad Jumala käske, aga ei pea neid – ning mõistetakse Jumala kohtus hukka! Paljud uskmatud aga ei tea neid käske, kuid "loomu poolest täidavad käsu nõudeid" ja selliselt on nad "iseenestele käsuks ja näitavad, et käsutegu on kirjutatud nende südametesse" – ja nad mõistetakse Jumala kohtus õigeks!
Nüüd mõni ütleb, et see on väärastunud teoloogia. Meid päästetakse ju usu läbi Jumala armust ja mitte meie tegude läbi! Aamen! See on õige. Aga kuidas me näitame oma usku? Tegudega! "Usk ilma tegudeta on surnud," kirjutab Jakoobus Jak.2,26.
Huvitav on jälgida, kuidas sellel teemal võtab sõna Ellen White:
1878. aastal kirjutab ta ajakirjas "Ajamärgid" (ST): "Formaalne usu tunnistamine Kristusesse ei päästa hinge; samuti ei päästa seda formaalne käsu pidamine. Jumala käsule tuleb kuuletuda südamest; selle põhimõtted tuleb rakendada ellu; ja ka usk Jeesusesse Kristusesse kui maailma Päästjasse peab avalduma elus ja iseloomus, vastasel korral pole toimunud tõelist pöördumist."
1890. aastal – kaks aastat peale kuulsat Minneapolise peakonverentsi, kus tõsteti väga kõrgele õpetus õigeksmõistmisest usu läbi – kirjutab ta samas ajakirjas "Ajamärgid": "Me oleme tõepoolest päästetud usu läbi – mitte passiivse usu läbi, vaid usu läbi, mis tegutseb armastuse kaudu ja puhastab hinge." Ja samal aastal kirjutab ta raamatus "Patriarhid ja prohvetid" lk 279: "Inimene päästetakse usust, mitte tegudest; ometi peab tema usk välja paistma tema tegudest."
1898. aastal kinnitab ta ajakirjas "Review and Herald": "Meid mõistetakse õigeks usust ja meie üle mõistetakse kohut meie tegude järgi." Kaks aastat hiljem, 1900. aastal, kinnitab ta sama mõtet ajakirjas "Gospel Herald".
1902. aastal kirjutab ta ajakirjas "Southern Watchman": "Põhimõtte, mis kehtib viimses suures kohtus, võib kokku võtta sõnadega: "Õigeks mõistetud usust; otsus langetatud tegude alusel."" S.t. Jumal näeb meie tegudest, kas me oleme Jeesuse lunastuse usus vastu võtnud. Sest olles seda teinud, ei orja me enam pattu, vaid armastame õigust ja teeme õigust. Jah, me tuleme Jeesuse juurde sellistena nagu oleme – ja saame Tema armust õigeks mõistetud – aga me ei jää sellisteks, nagu me olime. Kui me jääme sellisteks nagu olime, kui meie elu radikaalselt ei muutu, kui me ei hakka armastama Jumala käske ja nende järgi elama, siis pole me tegelikult seda muidu pakutud armu vastu võtnud. Sest Jumala arm on mitte ainult päästev arm vaid ka muutev arm! See annab meile mitte ainult passi taevasse pääsemiseks, vaid ka kõlblikkuse taeva jaoks.
Apt.17,30.31 kuulutab Paulus: "Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama, sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!"
"Parandage meelt!" alustas oma kuulutustööd Ristija Johannes (Mat.3,2), ja samade sõnadega alustas oma kuulutustööd ka Jeesus (Mat.4,17). "Parandage meelt!" s.t. hakake teisiti mõtlema ja vastavalt teisiti ka toimima. Jumala kohtu ees näitavad inimese teod eksimatult, kas ta on meelt parandanud, kas ta on Jumala armu vastu võtnud. Ja eriti suureks süüaluseks teeb inimese see, et seda armu on pakutud külluslikult ja "täiesti muidu" (Rom.3,24), samuti on talle pakutud usku täiesti muidu – mäletate, Paulus ütles, et Jumal "pakub usku kõigile." Järelikult on see olnud kõigile ühtviisi kättesaadav. Jumal on loonud kõik eeldused, et iga inimene võiks saada päästetud – õigeks mõistetud ja pühitsetud, s.t. muudetud Jeesuse sarnaseks. Ja kui inimene pole kogu seda andi – õigeksmõistmist ja pühitsust – vastu võtnud, millest tunnistavad tema teod, saab ta Jumala kohtus hukka mõistetud.
Paulus kuulutas, et Jumal mõistab kohut maailma üle "õigluses". Rääkides kohtust Soodoma üle ütleb Aabraham Jumalale – 1.Ms.18,25: "Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma Kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"
Mille alusel Ta siis PRAKTILISELT teeb seda õigust? Me võime filosofeerida, et need head või õiged teod pole tegelikult meie teod, vaid Jumala teod meie läbi ja Jumala teod – tehtud Kristuse läbi – on need ainsad õiged teod, mis jäävad püsima Jumala kohtus. Me võime rääkida, et meil tuleb vaid riietuda Kristusega, Tema tegudega. See kõik on õige. Aga PRAKTILISELT näeb Jumal kõike seda meie tegudest, mis lähtuvad meie südamest. Jah, need on tehtud Jumalas, aga need paistavad ikkagi välja meie elus!
Sellepärast võis prohvet Jeremija julgelt kirjutada – Jer.17,10: "Mina, Jehoova, uurin südant, katsun neerud läbi, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda!" Just seda teeb Jumal viimses kohtus!
Tark Saalomon räägib samast asjast, kirjutades Õps.24,12: "Kui sa ütled: "Vaata, me ei teadnud seda!", kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda!" Oma "Koguja" raamatu võtab ta kokku sõnadega – Kog.12,13.14: "Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!"
Jah, meid "mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses" (Rom.3,24), "mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda" (Ef.2,9). Kuid juba järgmine salm lisab – Ef.2,10: "Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes." Kui me peale armust õigeks mõistmist ei "käi" heades tegudes, kui meie elu pole kooskõlas Jumala ilmutatud tahtega, siis me valetame, kui väidame, et tunneme Jumalat.
Armastuse apostel Johannes kirjutab – 1.Joh.2,3-6: "Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me oleme Tema sees. Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas." 5. peatükis ta lisab – 1.Joh.5,2.3: "Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme Tema käskude järgi. See ongi Jumala armastamine, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked."
Pidades Jumala käske, ei tee me tühjaks Jumala armu. Vastupidi. Just sellega me näitame, et Jumala arm tegutseb meis! Paljude jaoks on see probleem. Et me oleme päästetud armust ja mitte tegudest, siis paljud alahindavad tegude tähtsust. Kuid Pühakiri õpetab selgesti, et ehkki Jumal päästab meid armust, mõistab Ta meie üle kohut meie tegude järgi.
Selliselt mõistab Jumal kohut kõigi inimeste üle nende tegude järgi. Õhtul ma jätkan seda teemat, rääkides konkreetselt kohtust õelate ja õigete üle, mis toimub mõlemal juhul nende tegude järgi ja millele järgneb õiglane otsus – õiglane karistus või tasu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv