Mis on inimene, et Sa temale mõtled?
25.02.2012 - (1473)

Inglise naljamees Richard Henry Sellers, koomiku ja näitleja nimega Peter Sellers, kutsuti kord esinema külalisena ühes lõbusas nukkude saates Muppet Show, kus teda intervjueeris konn Kermit, kes alustas sõnadega: "Nüüd lõõgastu ja ole sina ise." Selle peale vastas Peter Sellers: "Ma ei saa olla mina ise, sest ma ei tea, kes ma olen; tegelikku mind ei eksisteerigi!"
Ilmselt püüdis Peter Sellers koomikuna olla naljakas, kuid antud hetkel ütles ta välja sulatõe enda kohta. Üks tema kauaaegseist sõpradest kommenteeris tema sõnu: "Vaene Peter! Päris Peter kadus juba kaua aega tagasi. See, mis temast on saanud, on segu, sulam kõigist neist rollidest, mida ta on raadios, laval ja ekraanil mänginud. Ja nüüd püüab ta seda sasipundart lahti harutada, et leida, kes ta tegelikult on." Sõber teadis tema eraelu, mida Wikipedia info järgi iseloomustasid möllud ja kriisid, emotsionaalsed probleemid ja narkootikumide tarvitamine ning neli korda abiellumine.
Kas tal õnnestus leida ennast, pole teada, sest vaid pool aastat peale seda esinemist ta suri. Kuid üht me teame: ta ei olnud oma tunnetes üksi. Väga palju inimesi, kui mitte enamus, läheb läbi elu teadmata, kes ta tegelikult on, mida ta peaks tegema ja kuhu see elu ta välja viib.
Ka Taavet mõtiskles selle üle ja osa oma mõtetest on ta kirja pannud 8. Laulus. Me võime kujutada teda ette istumas karjasena mäenõlvakul Petlemma lähedal ja imetlemas öist taevast ning seejärel haaramas oma kandle ja alustamas laulu – Ps.8,2-10: "Jehoova, meie Issand, kui ülev on Su nimi kõiges maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste! Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat! Kui ma näen Su taevast, Su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis Sa oled rajanud, siis mis on inimene, et Sa temale mõtled, ja inimese poeg, et Sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega! Sa seadsid ta valitsema oma käte töid; kõik Sa panid tema jalge alla, pudulojused ja härjad kõik puha, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub! Jehoova, meie Issand, kui auline on Su nimi kõiges maailmas!"
Vaadeldes Jumala suurt universumi, tundis Taavet end nii väiksena ning küsis Jumalalt: "Mis on inimene, et Sa temale mõtled?"
1. MIS ON INIMENE?
Psühholoogid räägivad, et inimese elus on kaks kriisiperioodi. Üks saabub lapsepõlves – teismelise-ea kriis – ja teine keskeas – keskea kriis. Peale kümnendat eluaastat toimuvad inimkehas tohutud muutused. Tulevad vistrikud ja vinnid; jalad näivad kohmakad; keha muutub ja hääl muutub. Ja noor inimene hakkab mõtlema, kes ta üldse on ning mida ta peaks oma eluga tegema? Täiskasvanud kohtavad hilisemas keskeas sarnaseid probleeme. Ka nende ihu muutub; pole küll enam vinne, kuid nahk kaotab oma elastsuse ning tulevad plekid ja kortsud. Neile tundub, et kiri raamatulehekülgedel muutub aina peenemaks ja valgus toas väiksemaks ning kõik räägivad järjest vaiksemalt. Mehed hakkavad kaotama juukseid ja millegipärast hakkab nii mehi kui naisi tasapisi kiskuma küüru.
Siiski tundus ühele keskealisele emale, et mõned vanade inimeste probleemid esinevad ka teismelistel, näiteks halb nägemine. Ta täheldas seda mõlema oma lapse juures. Näiteks võis tema teismeline poeg vaadata toidust pungil külmkappi ja öelda: "Midagi pole süüa!" Tema teismeline tütar aga võis avada oma rõivastest pungil riidekapi ja kaevata: "Midagi pole selga panna!"
Psühholoogid räägivad veel inimeste suhtumisest erinevatesse juubelitesse, nullidega lõppevatesse sünnipäevadesse, pidades neid kas õnnistuseks või nuhtluseks. 10-, 20- ja 30-aastast juubelit peetakse üldiselt rõõmsaks sündmuseks, sest need sillutavad tee küpsusele. Ja ka 70-, 80- ja 90-aastased juubelid toovad reeglina rõõmu, sest need näitavad, et midagi on saavutatud! Aga nende vahele jäävaid 40-, 50- ja 60-aastaseid juubeleid ei peeta mitte meeldivaiks verstapostideks vaid ebameeldivaiks piinapostideks, sest just siis hakkame me saama aru, et võitluse nooruse jõu ja vanaduse nõtruse vahel võidab siiski kahjuks nõtrus!
Ühes multifilmis istub vana koer Snoopy oma kuudi katusel ja räägib: "Ma kuulen, kuidas mu süda lööb! Ma kuulen kuidas mu kõht koriseb! Ma kuulen, kuidas mu luud-kondid krigisevad! Minu ihu teeb nii palju müra, et ma ei saa magada!" Mina ka ei saa enam hästi magada – ilmselt samasuguse "müra" pärast. Paljud tunnevad, et on kaotamas elulahingut; vanadusnõtrus on võitmas! Seepärast on viimane aeg leida vastuse Taaveti küsimusele: "Mis on inimene, et Jumal temale mõtleb ja tema eest hoolitseb?" Kes me oleme, ja mis meist saab?
Maailm annab meile igasuguseid vastuseid. Alates Darwini ajast kuuleme kõige enam vast sellist juttu, et me oleme välja arenenud loodusliku valiku teel alamatest liikidest, ega ole seepärast olulisemad kui teised elusolevused, näiteks tarakanid! Seepärast võideldaksegi agaralt kõikide liikide säilimise eest, sest kui täna kaob üks liik, siis homme võib kaduda teine – näiteks inimene. Kuid selline jutt ei rahulda meid. Näib, et Piibel on ainus informatsiooniallikas, mis suudab anda meile rahuldava vastuse sellele küsimusele. Ja see ütleb, et...
2. SA OLED ERILINE ISIK, KES ON LOODUD JUMALA NÄO JÄRGI.
Juba Piibli esimese raamatu alguses räägitakse, kuidas Jumal kummardus, võttis maapõrmu ja vormis sellest inimese keha ning puhus seejärel sellesse "elavat õhku," s.o. elu ja "nõnda sai inimene elavaks hingeks" (1.Ms.2,7). Seejärel, mõistes, et "inimesel ei ole hea üksi olla" (1.Ms.2,18), valmistas Jumal talle "abi, kes tema kohane on" (samas) – naise.
Mõnda aega – me ei tea täpselt, kui kaua – elasid Aadam ja Eeva Jumala loodud Paradiisi aias, kõndides ja rääkides Jumalaga, pakkudes Talle meeldivat seltsi, milleks Ta nad oli loonud, sest Jumal "armastab osadust" (Mik.7,18). Ja pole ime, et Jumalale meeldis nendega suhelda – oli Ta ju loonud nad "oma näo järgi," enda sarnaseks (1.Ms.1,26.27). Mitte et nad nägid välja nagu Jumal, vaid et nad mõtlesid nagu Jumal. Nad võisid teha otsuseid, nagu Jumal teeb otsuseid, ja nad vastutasid oma otsuste eest. Nad suutsid armastada, nagu Jumal armastab; nad võisid vihata teatud asju, nagu Jumalgi vihkab teatud asju. Nad peegeldasid Jumalat, sest Jumal lõi nad enda sarnaseks.
Meie oleme nende järeltulijad. Ehkki patt on meid kõvasti muutnud, ei ole Looja Jumal muutunud. Ta ikka veel "armastab osadust"; Ta ikka veel armastab oma inimlapsi. On oluline, et me eriti oma üksildastel hetkedel teaksime ja mõistaksime, et me oleme Tema poolt loodud ning oleme Talle tähtsad ja olulised. Me ei tohiks end alahinnata ega mõelda endast liiga madalalt.
Taavet tunnistab seda inimese kõrget positsiooni Jumala silmis, öeldes: "Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast [mõnes teises tõlkes: inglitest, taevastest olevustest] ja ehtisid teda au ja austusega! Sa seadsid ta valitsema oma käte töid; kõik Sa panid tema jalge alla, pudulojused ja härjad kõik puha, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub!"
Kahjuks kaotas inimene pattulangemise läbi palju sellest jumalasarnadusest ja seepärast tuleb teda nüüd ka hoiatada:
3. ÄRA MÕTLE ENDAST LIIGA PALJU!
Ära mõtle endast liiga vähe – ära pea ennast eimillekski, sest Jumalale oled sa ikkagi kallis – KUID ära mõtle endast ka liiga palju, sest oma pattudega oled sa määrinud Jumala kuju endas! Aadam ja Eeva tegid just seda, mida Jumal keelas neil teha. Nad andsid järele Saatana kiusatusele, mille tõttu "kõik loodu [eriti inimene] ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini" (Rom.8,22). Me kõik kannatame selle sõnakuulmatuse tagajärgede all.
Aadam ja Eeva äkki tundsid, et nad on alasti ja sellisena oli neil häbi ilmuda Jumala palge ette. Nii katsid nad end viigilehtedega ja püüdsid end peita Jumala eest puude vahele. Kuid varsti said nad aru, et Jumala eest pole võimalik end ära peita ning neil tuli anda aru oma teo eest ja kanda selle tagajärgi.
Nad aeti välja kaunist aiast. Nende lapsed õppisid riidlema ja omavahel võitlema (huvitav, kellelt?). Seejärel tapab üks poiss teise. Kuidas sai selline asi juhtuda? Patt oli teinud oma laastavat tööd nende vanemais ja ka neis.
Me näeme sama oma elus ja oma laste elus. Ehkki me oleme loodud kõndima Jumalaga, olema osaduses Jumalaga ja ilmutama Tema iseloomu, on meil suuri raskusi selle eesmärgi täitmisega, sest eksisteerib suur kuristik meie ja Jumala vahel. Ja selle kuristiku on teinud patt. Seepärast ei peaks me mõtlema endast liiga palju. Sest kui me arvame endast liiga palju, siis mõtleme me peagi: "Ma pole lihtsalt loodud Jumala sarnaseks. Ma olengi Jumal – vähemalt enda jaoks! Mina kontrollin oma elu ja saatust!
Nii et me ei peaks pidama end vaid ussikeseks või põrmuks, sest me oleme ju ikkagi Jumala lapsed ja meis elab Jumala Vaim. Kuid me ei peaks mõtlema endast ka liiga palju. Mida siis teha? Õnneks on olemas "kuldne kesktee," mis ütleb: "Jumal, ma olen loodud Sinu näo järgi aga see Sinu kuju minus on määrdunud. Palun, taasta minus Sinu kaunis kuju!" Selle peale ütleb Pühakiri:
4. JEESUS VÕIB TAASTADA SELLE ALGSE KUJU!
Paulus kirjutab Kol.2,9.10: "Sest Temas [Kristuses] elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. Ja te olete täidetud [ehk täiuslikuks tehtud] Temas, kes on iga valitsuse ja võimu pea."
Panite tähele kaht asja. Esiteks: "Kristuses elab kõik Jumala olemise täius ihulikult." Seistes Jumala ees inimkujus, vastab Jeesus täielikult neile nõuetele, mis Jumal oma näo järgi loodud inimesele esitab. Teiseks: kui me võtame Ta vastu ehk kui me oleme "Tema sees", siis me oleme "tehtud täiuslikuks Temas." Temas arvatakse meid õigeks pöördumise momendil ja Tema sees elades meid pidevalt muudetakse Talle sarnasemaks.
Nii et me ei pea elama teadmatuses, kes me oleme. Loodud Jumala näo järgi aga käitume kui kuradid! Kus on siis tõde? Tõde on see, et me tõesti oleme loodud Jumala poolt Tema sarnaseks. Ja tõde on ka see, et me oleme Temast eemaldunud ja muutunud paljus kuradi sarnaseks. KUID suurim tõde on siiski see, et Jumal, kes meid ikkagi armastab, taastab meis Jeesuse Kristuse läbi oma kuju, kui me vaid laseme Tal seda teha! Ja nii võime me öelda inimesele, kes meilt küsib, kes sa oled: "Ma olen kristlane ja Jumala laps. Kristuse läbi on arvatud mind täiuslikuks ja Tema läbi muudetakse mind Tema sarnaseks." Ja miks ei peaks Jumal mõtlema sellisele inimesele?
Ühe koguduse misjoniosakonna juht Dr. Sumi ei olnud käinud üheski misjonikoolis ega läbinud ühtegi evangelisatsioonikursust. Ta lihtsalt armastas Jumalat ja inimesi ega suutnud taluda seda, et inimesed surevad oma pattudes. Nii käis ta vilkalt oma vabast ajast jutustamas inimestele Päästjast Jeesusest. Kord ütles ta oma koguduse jutlustajale: "Tead, pastor, kirikul on pakkuda inimestele palju enam kui meil seal haiglas, kus ma töötan.
"Mida sa selle all mõtled?" küsis pastor.
"Haiglas võin ma sooritada operatsiooni," vastas Dr Sumi, "ma võin eemaldada kehast kahjustatud koed või kasvaja ja selliselt pikendada inimese elu mõne, heal juhul mõnekümne aasta võrra. Aga siin me räägime igavesest elust. Kirikul on sõnum igavesest elust!"
Jumal mõtleb meile ja pakub meile igavest elu. Ükskõik, mis meile selles elus juhtub, ei muuda see Jumala suhtumist meisse. Ta näeb meid ikka nii hinnalisena, et soovib veeta koos meiega terve igaviku! Et see võimatuna näiv soov täituks, saatis Jumal Jeesuse meid Päästma ja lunastama ja muutma. Miks mitte sellele armastusele vastata? Või: kuidas suudame me sellise armastuse suhtes külmaks jääda? Kuidas võime me nii head võimalust kasutamata jätta? Ärme tee seda viga!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv