.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6022)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Me ei karda!
25.04.2009 - (980)

Ps.46,3: "Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas!"
Me ei karda! Ma ei karda! Pole hirmu! Seda on kergem öelda või sarnast hüüdlauset oma T-särgil kanda, kui praktikas läbi elada. Kõik kardavad midagi või kedagi.
Mäletate, ma rääkisin teile 5-aastasest poisist, kes oli köögis koos emaga, kes valmistas õhtusööki. Ema palus tal minna sahvrisse ja tuua sealt purgi tomatimahla, kuid poiss ei tahtnud minna, öeldes: "Seal on pime ja ma kardan." Selle peale julgustas ema väikemeest: "Sul pole midagi karta, Jeesus on seal sinuga." Nii läkski poiss kõhkleval sammul sahvri ukse juurde ja avas selle aeglaselt. Piiludes sisse, nägi ta, et seal oli pime. Ta oli juba lahkumas, kui äkki tuli talle mõte ja ta ütles: "Jeesus, kui Sa oled seal, kas Sa ulataksid, palun, mulle ühe purgi tomatimahla?"
Lapsed kardavad, suured ei karda! On see nii? Kui Nõukogude Liidu etteotsa sai Nikita Sergejevits Hrustsov, hakkas ta peagi rääkima hiljuti surnud Josif Vissarjonovits Stalini kuritegudest ja valest poliitikast. Kord, kui ta jälle ühel avalikul koosolekul Stalinit sarjas, katkestas teda üks hääl auditooriumist: "Sina olid üks Stalini kolleegidest. Miks sa teda ei peatanud?"
"Kes seda ütles!?" möirgas Hrustsov. Saal tardus surmavaikuses. Keegi ei julgenud liigutadagi, rääkimata iitsatamisest. Seepeale ütles Hrustsov vaikselt: "Nüüd te siis teate, miks!"
Kartus pole siiski hea kaaslane. Üks tark mees on öelnud: "Meil pole vaja karta muud kui kartust ennast!" Ja vähemalt kristlase vaimulikus elus on see sada protsenti tõsi!
Pühakiri räägib palju kartusest ja selle osast Jumala rahva elus. Kõigepealt tuleb vast ära märkida, et Piiblis on juttu kahesugusest kartusest – Jehoova või Issanda kartusest ehk jumalakartusest ja kõige muu kartusest. Esimese puhul on tegemist tegelikult aukartusega, nagu on ka otseselt välja öeldud meile kõigile hästituntud salmis – Ilm.14,7: "Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!" Selline kartus – aukartus – paneb meid Jumalat austama ja Teda kummardama ehk teenima.
Kuid täna räägime sellest teisest kartusest, negatiivsest kartusest, hirmust kellegi või millegi ees, mis töötab otse vastu jumalakartusele, tehes meid nõrgaks meie usuelus. Selleks avame 4. Moosese raamatu 13. peatüki ja loeme sealt salmid 26-33:
"Nad tulid ning läksid Moosese ja Aaroni ja kogu Iisraeli laste koguduse juurde Paarani kõrbe Kaadesisse ning tõid sõnumeid neile ja kogu kogudusele ja näitasid neile maa vilju. Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: "Me jõudsime sellele maale, kuhu sa meid läkitasid. See voolab tõesti piima ja mett, ja siin on selle viljad! KUID rahvas, kes elab maal, on tugev, ja linnad on kindlustatud ja väga suured. Me nägime seal ka Anaki järeltulijaid. Lõunamaal elavad amalekid, mäestikus elavad hetiidid, jebuuslased ja emorlased, mererannas ja Jordani ääres elavad kaananlased!"
Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: "Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!"
Aga mehed, kes olid käinud ühes temaga, ütlesid: "Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on vägevam meist!" Ja nad levitasid Iisraeli laste ees laimu maa kohta, mida nad olid uurinud, öeldes: "Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud, ja kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed. Me nägime seal hiiglasi, Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis!"
Püüame panna end nende kaheteistkümne maakuulaja rolli, kes saadeti Kaananimaad uurima. Kas meie raport sarnaneks Kaalebi ja Joosua omaga, või ülejäänud kümne maakuulaja omaga, kes tõid endaga kaasa mitte ainult selle maa vilja, vaid ka suure koorma kahtlusi ja hirme? Ja kuidas me reageeriksime, kui me oleksime ülejäänud iisraellaste hulgas, kes kuulsid neid sõnumeid? Kas me usaldaksime Jumalat ning läheksime kõhklematult Moosese ja Joosua järel lahingusse, et vallutada see maa ja elada seal vabade inimestena? Või pakiksime asjad ja läheksime tagasi Egiptusesse – orjusesse?
Istudes siin täna, tuhandeid aastaid hiljem, turvaliselt kirikus, tundub valiku tegemine üsna lihtne, kas pole? Meil on kerge mõista iisraellasi hukka nende vähese usu pärast Jumalasse, kes oli mitte kaua aega tagasi vabastanud nad suurte imede läbi orjusest. Kuidas võisid need mehed, selliste kogemustega Jumala vägevusest, lüüa nii araks?
Ja mis me sellest üldse räägime? Kas meil on sellest midagi õppida? Mida? Ega me ju ei valmistu minema "vallutama" mõnd maad, mis on asustatud hiiglastega, eks ju? Muidugi mitte, kuid see ei tähenda, nagu puuduks selles Piibli ajaloo lõigus vaimulik õppetund meile, 21. sajandi kristlastele. Paulus kirjutab – Rom.15,4: "Sest MIS IGANES enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust." Ja rääkides konkreetselt Iisraeli rahva kogemustest, kirjutab ta 1.Kor.10,11: "See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud."
Eksisteerib kindlasti paralleel kaua aega tagasi Tõotatud Maa piiril juhtunu ja selle vahel, mis toimub meiega täna. Juudi rahva teekond Egiptusest Tõotatud Maale sisaldas palju samasuguseid võitlusi ja kogemusi, mis on meil meie kristlikul usurännakul. Näiteks vabastas Jumal iisraellased Egiptuse orjusest, kui nad olid tapnud paasatalle ja varjunud selle vere taha; nii vabastab Ta ka meid patu orjusest, kui meie parandame meelt ja võtame vastu Jeesuse oma Päästjana. Või jälle, kui nad läksid "pilve all" läbi Punasest merest, said nad kõik ristitud "pilves ja meres" (1.Kor.10,1.2), olles jätnud endise elu Egiptuses seljataha; nii ka meie laseme end ristida, mattes sellega maha oma endise patuelu.
Sellega loomulikult sarnasused ei lõpe. Olles maha jätnud oma endise elu, tuleb meil hakata elama uut elu, nagu iisraellased pidi asuma elama Tõotatud Maale. Aga, nagu me lugesime, takistasid nende edasiminekut "kindlustatud ja väga suured" linnad ning "hiiglased." Kas mitte meie ei kohta samasuguseid takistusi oma usuteel – ületamatuina näivaid kõrgeid müüre ja hiiglasuuri probleeme?
Ja mida me oleme siis teinud? Kas me oleme läinud julgelt edasi oma usuvõitluses, usaldades Jumala tõotust anda meile võidu, ning "vallutanud" uue elu – hakanud elama võiduelu, milleks me oleme ju maailmast välja kutsutud? Või tammume me paigal kusagil "Tõotatud Maa" – võiduelu – piiri taga, julgemata sinna siseneda? "Ma ei suuda seda nagunii!" ütleb nii mõnigi koguduseliige allaandvalt. Jah, Saatan on suutnud sind veenda, et vaenlane on liiga tugev, et teda võita, müürid liiga kõrged, et need maha kiskuda. Ja nagu vana aja iisraellased, tunned ka sina vahel, et parem on loobuda sellest üritusest ja minna tagasi oma endise elu juurde.
Tol ajal kuulutas Mooses – 5.Ms.1,21: "Vaata, Jehoova, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Jehoova, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!" Jumal ütles teisisõnu: "Ära muretse sellepärast, kui raske see ülesanne võib näida, usalda minu tugevust! Ära karda!"
Kuulge, mida Ta ütleb oma rahvale prohvet Jesaja kaudu – Jes.43,1-3: "Aga nõnda ütleb nüüd Jehoova, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind! Sest mina olen Jehoova, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja."
Jumal ütleb mulle ja sulle: Mine, võta vastu uus elu, võites ja hävitades iga patu, seisku see sinu ees kas või kui "hiiglane"! Kuid meie kõhkleme ja kahtleme ning kardame, et me ei suuda seda. Aga kui me kahtleme Jumala tõotustes ning kardame kaotust, siis me oleme juba poolel teel kindlale kaotusele, sest hirm on nagu vähktõbi, mis aeglaselt tapab meie usu.
Hirmuga väga sarnane on mure. Kas on meie hulgas keegi, kes ei tunneks seda kartuse venda? Me muretseme igasuguste asjade pärast, eks ju? Me muretseme raha pärast, kodu pärast, töö pärast, perekonna pärast, tervise pärast, osoonikihi pärast, tuleviku pärast – küll me juba oskame mõelda välja asju, mille pärast muretseda! Ja kuidas mure mõjutab meie elu, tervist? Elu, loomulikult, ei lähe muretsemisest paremaks. Küll aga tõuseb vererõhk, saabub depressioon ning palju teisi füüsilisi ja vaimseid probleeme. Ja kui sa oled juba krooniline muretseja, siis hakka muretsema ka oma muretsemise pärast!
Kuid mida ütleb Piibel muretsemise kui kartuse ühe vormi kohta? On see põhjendatud? On see paratamatu? Selle kohta on midagi öelda Jeesusel endal – Mat.6,25-34: "Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised? Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!"
Milleks siis muretseda? Milleks siis karta? Jumal on meiega. Tema hoolitseb meie eest. Koos Temaga oleme võidukad! "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!" (Flp.4,4).
See meenutab mulle üht 8-aastast poissi, kes istus ema kõrval suures kirikus. Ta ei suutnud kuidagi kuulata jutlust ja nii rändas ta pilk pastori seljataga olevale vitraazile, värvilisele klaasmosaiigile, kus oli kujutatud mitmeid rõõmsaid inimesi. Hommikupäikeses näisid nende näod eriliselt säravat. Mõni minut neid vaadanud, sosistas ta emale: "Emme, kes on need inimesed seal värvilisel klaasil?"
"Need on pühad," vastas ema, "ole nüüd tasa!"
Järgmisel päeval oli poiss koolis. Ajalootunnis ütles õpetaja: "Täna me õpime pühadest. Kas keegi võib öelda, kes on pühad?" Kõik lapsed vaikisid, peale meie 8-aastase poisi, kes tõstis innukalt käe. "Tobias, sina tead, ütle meile ka," ütles õpetaja.
Poiss vastas rõõmsalt: "Pühadel on rõõmsad näod. Nad on värvirikkad ja päike paistab nende läbi."
Kes meist teab mõnda paremat Jumala lapse kirjeldust? Rõõmsad, värvirikkad ja säravad Õigusepäikese kiirtes! Kadugu mure! Kadugu kartus! Kadugu hirm! "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga!" (Ps.23,4). Ainult julgelt edasi minnes pärime me Tõotatud Maa!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv