Mina ja ligimene
25.04.2015 - (1078)

Sissejuhatuseks loeme Mat.18,21-35: "Siis astus Peetrus Tema juurde ja ütles: "Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?" Jeesus ütles temale: "Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda! Sellepärast on taevariik kuninga sarnane, kes oma sulastega tahtis aru teha. Aga kui ta hakkas aru tegema, toodi üks ta ette, kes oli talle kümme tuhat talenti võlgu. Aga kui tal ei olnud maksta, käskis isand müüa tema ja ta naise ja ta lapsed ja kõik, mis tal oli ja maksta. Siis sulane heitis maha, kummardas teda ja ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Siis oli isandal hale meel sellest sulasest, ta laskis tema lahti ja kinkis talle võla. Aga seesama sulane läks välja ja leidis ühe oma kaassulase, kes temale oli võlgu sada teenarit. Ja ta võttis tema kinni, kägistas teda ja ütles: maksa, mis sa oled võlgu! Siis tema kaassulane heitis maha tema jalge ette, palus teda ning ütles: kannata minuga, ja ma maksan sulle kõik! Aga tema ei tahtnud, vaid läks ära ja heitis ta vangi kuni ta maksab oma võla. Aga kui tema kaassulased nägid, mis sündis, said nad väga kurvaks ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli sündinud. Siis kutsus ta isand tema enese ette ja ütles temale: sa tige sulane! Kõik selle võla ma kinkisin sulle, sellepärast et sa mind palusid, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin? Ja ta isand sai vihaseks ja andis tema piinajate kätte, kuni ta maksab kõik, mis tal temaga oli võlgu. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!""
Kõigepealt tuleb öelda, et andestamine ei ole matemaatika ülesanne. Juudid arvasid, et kui nad on eksijale andestanud kolm korda, siis on nad teinud hästi. Peetrus soovis näidata, et ta on neist parem, ning pakkus välja oma ligimesele andestamist seitse korda. Suur oli tema üllatus, kui Jeesus teda selle suuremeelsuse eest ei kiitnudki, vaid tõstis andestamise lati veel hoopis 70 korda kõrgemale! Kui kasutada matemaatilist arvutust, siis saame 490 korda. Kristlane peab oma ligimesele andestama 490 korda! Kuid, nagu ma juba ütlesin, ei ole andestamine matemaatika ülesanne, kus me peame kõvasti arvutama. Me ei pea pidama raamatut selle kohta, mitu korda on keegi minu vastu eksinud. Meie kohus on andestada. Ja miks on meie kohus igal juhul ja alati andestada, seda selgitab Jeesus tähendamissõnas kahest võlgnikust.
Jeesus ise teeb selgeks, et kuningas sümboliseerib siin Taevast Isa, tema sulane on iga kristlane ja kristlase kaassulane on tema ligimene. Kristlane on võlgu oma Isandale 10 tuhat talenti. See kujutab inimese patuvõlga, mis on tohutult suur. Inimene ise ei mõista oma võla tõelist suurust, sellepärast lubab ta selle ise tasuda. Kuningas – Jumal – aga mõistab oma sulase täiesti lootusetut olukorda, ning suurest armastusest tema vastu kingib talle ta võla, s.t. annab talle armu. Me teame, et Jumal võis anda inimesele armu tänu sellele, et Jeesus on maksnud inimese patuvõla. Jeesus on ostnud inimese vabaks oma elu hinnaga!
Sulane palus ja kuningas andis armu. Kuningas ei küsinud, mida sa oled teinud, et su võlg on kasvanud nii suureks, kuhu sa oled kogu selle raha kulutanud. Ta kustutas kogu tema võla. Milline kergendus, milline vabanemine!
Jeesus ütles – Joh.8,36: "Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!" Armusaanud kristlane võib olla tõeliselt vaba, kuid ta peab olema valvas, et mitte kaotada seda vabadust. Paulus kirjutab – Gal.5,1: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse." Samas ta selgitab, milline oht varitseb kristlaste vabadust – Gal.5,13: "Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses." Kui me ei armasta üksteist ning laseme oma lihalikul olemusel otsustada asjade üle, võime minetada kõik, mis Jumal meile oma armust on andnud.
Selle armusaanud mehega nii juhtuski; ta andis "lihale ajet," ta hakkas mõtlema lihalikult: minu kaassulane on minule võlgu 100 teenarit; kui ta oma võla ära maksab, saan ma rikkamaks. Nii ta läks ja nõudis oma raha. Kaassulane palus tal kannatada, olla armuline, kuid ta ei nõustunud sellega ning otsustas oma raha kiireks tagasisaamiseks kasutada sundabinõusid.
Samasugune oht varitseb ka kristlast. Ta on õnnelik, et on Jumalalt armu saanud, et Jumal on talle kõik andestanud, kuid sageli ei mõista ta, et armusaanuna on tema kohus anda armu ka oma ligimesele. "Olge armulised, nõnda nagu teie Isa [taevas] on armuline," ütles Jeesus (Luk.6,36). Saanud andeks oma eksimused, on inimese kohus andestada oma ligimesele tema eksimused. Pealegi on meie omavahelised "võlad" imetillukesed, võrreldes meie patuvõlaga Jumala ees. Seda vahekorda aitab mõista 100 teenari võrdlemine 10000 talendiga Jeesuse esitatud tähendamissõnas. 1 talent kulda või hõbedat sisaldas Piiblientsüklopeedia järgi c. 30 kg münte! Tol ajal laialt levinud Attika talent sisaldas 26,196 kg hõbemünte. Piibli kommentaar on välja arvutanud, et 10000 talendiga saab palgata 10000 töölist 18 aastaks, kuna aga 100 teenarit on vaid ühe töölise 100 päeva palk. Nii oli sulase võlg kuningale üle poole miljoni korra suurem tema kaassulase võlast temale!
Ja ometi, nagu tähendamissõnas mainitud kuninga sulane ei andestanud oma kaassulasele, nii ei suuda ka paljud kristlased andestada oma ligimesele. Jumal näeb seda kohutavat ebaõiglust ja teeb otsuse: kõik tema ülekohus tuua mere põhjast välja ja asetada tema kanda; tühistada arm, tühistada andestus. Prohveti läbi teatab Jumal – Hes.18,24: "Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtki tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema!" Milline ülekohus mitte andestada oma ligimesele, kui Jumal on sulle nii palju andestanud!
Samasuguse sõnumi saatis Jumal prohvet Jesaja kaudu – Jes.58,1-4: "Hüüa täiest kõrist, ära peata, tõsta oma häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud! Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust! Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut: "Miks me paastume, kui Sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui Sa seda ei märka?" Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke! Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga!" Milline häbematus – vagatsedes paastuda ja samal ajal pigistada oma võlgnikke ehk ilmutada mitte andestavat vaimu oma ligimese suhtes.
Selle tähendamissõnaga õpetab Jeesus selgesti, et meie vahekorrast ligimesega sõltub meie vahekord Jumalaga. Apostel Johannes kirjutab – 1.Joh.4,20.21: "Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on Temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda." Ja kuidas see praktiliselt välja näeb, sellest kirjutab ta veidi eespool – 1.Joh.3,10-18: "Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. Sest see on sõnum, mida te algusest saadik olete kuulnud, et me peame üksteist armastama; mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna. Ja mispärast ta tappis tema? Sellepärast et tema teod olid kurjad ja tema venna teod õiged.
Ärge pange imeks, vennad, kui maailm teid vihkab! Me teame, et oleme tulnud surmast elusse, sest me armastame vendi; kes venda ei armasta, see jääb surmasse. Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Sellest me oleme ära tundnud Jumala armastuse, et Tema oma elu on jätnud meie eest; ja meiegi peame jätma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna puuduses olevat ja suleb oma südame tema eest, kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!"
Selle asemel, et mõista kohut ja hellitada andestamatut meelsust eksijate suhtes, peame "meie, kes oleme tugevad, ... kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada iseeneste meele heaks" (Rom.15,1). Tugevaid ja jõuetuid ehk nõrku on mitmesuguseid. Paulus manitseb – Rom.14,1: "Usu poolest nõrgale olge vastutulelikud ilma vaidlust alustamata arvamiste kohta." See käib ka nende kohta, kes pole meie usku. Kas me andestame neile nende nõtruse ega mõista kohut nende üle. Jeesus manitseb – Mat.7,1: "Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut." Milline kergendus – meie ei pea langetama otsust ühegi inimese üle; usaldame julgesti kõik kohtumõistmise Jumalale! Paulus annab head nõu – Rom.14,13: "Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks."
Me imestame, miks nii paljud ka usklikud inimesed hoiduvad meist eemale ega tule meie koosolekuile. Aga äkki oleme selleks ise põhjust andnud; äkki oleme ise saanud mõnele "komistuseks ja pahanduseks." Me kuulutame Jumala riigi peatsest saabumisest, kuid võib-olla vahel unustame, kuidas see kõigepealt saabub. Jeesus õpetas – Luk.17,20.21: "Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!" Apostel Paulus õpetas – Rom.14,17: "Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus." Võib-olla me räägime rohkem söömisest ja joomisest kui ilmutame õigust ja rahu ja rõõmu Pühas Vaimus? Kui inimesed näeksid meie kõigi elus seda õigust ja rahu ja rõõmu Pühas Vaimus, oleks meie kirikusaal liiga väike, et mahutada kõiki külastajaid! Ja kui kõik näevad, et Jeesus on tõesti tulnud ja elab meie sees, siis usuvad nad ka meie kuulutust Tema peatsest teisest tulemisest.
Sellepärast, nagu ütleb Paulus – Rom.12,18: "Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega." Ef.4,32: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Gal.6,10: "Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!" Või nagu ta kirjutab nii kaunisti korintlastele – 2.Kor.6,13: "Ma ütlen teile kui lastele – avardage ka teie oma süda!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv