.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6022)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kristus - meie õigus VI
25.06.2005 - (1343)

Õigus usu läbi.

Kallid õed ja vennad, Pühakiri teatab, et kõik inimesed on pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rom.3,23). Johannes hoiatab neid, kes seda tõde trotsivad – 1.Joh.1,10: "Kui me ütleme, et me pole pattu teinud, siis me teeme Tema valelikuks ja Tema sõna ei ole meie sees." Sest Jumal on öelnud – Rom.3,10.23: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki, ... sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma."
Miks me oleme nii kalduvad patustama? Sest me oleme patused juba oma olemuselt; juba sündides on meis patuidu. Me oleme sündinud selle kurja juure küljes, metsikus puus – ja kanname ka vastavat vilja. Seepärast ütleb Johannes veendunult – 1.Joh.1,8: "Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees." Aga ta lisab ka kohe sellele evangeeliumi hea sõnumi – s.9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust."
Evangeelium on hea sõnum; see on päästesõnum. Evangeeliumi vastuvõtnu kogeb täielikku päästmist, vabastamist. Seda muidugi juhul, kui ta ise tahtlikult oma endise elu juurde tagasi ei pöördu. Peetrus ütleb viimaste kohta lihtsas maakeeles – 2.Pet.2,22: "Neile on tulnud kätte, mis tõeline vanasõna ütleb: "Koer pöördub tagasi oma okse juurde" ja "pestud emis läheb porisse püherdama!"" Seda juhtub, mõned eksivad ära usuteelt, kuid selles pole süüdi Jumala evangeelium.
Kui Kristuse evangeeliumile kindlaks jääda, siis on see võimas päästma igat patust! Evangeeliumi Jeesus ei kutsu sind enda juurde vaid korraks, et pesta sind puhtaks. Evangeeliumi Jeesus raiub ka läbi vana juure ning poogib sind oma haava külge heasse viinapuusse. See on täielik vabastus, kui me vaid selle usus vastu võtame ja selle juurde jääme. Jeesus ütles – Joh.8,34-36: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori! Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti. Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!"
See on evangeelium – hea sõnum, et sa ei pea mitte igavesti orjama pattu, vaid sind tehakse täiesti vabaks! Mil viisil? Milliste meie teenete läbi? Millise hinna eest? Paulus vastab – Rom.3,24-26: "...ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust."
Jah, paneme oma rahakoti tasku tagasi – see raha Jumala ees ei maksa! See, mis maksab, on Jeesuse ohvriveri, Tema õigus. Seepärast ära pakugi oma teeneid, see sinu patuvõlga ei vähenda, küll aga vähendab sinu usku sellesse Ühesse, kes mõistab sind õigeks täiesti muidu, oma armust, kes kustutab ära kõik sinu enne tehtud patud, "tol ajal, kui Jumal seda sallis." Näete, Jumal on kannatlik, Ta on sallinud ka sinu elus rumaluse aega; kuid sel päeval, mil sinule ilmus Kristus, ootab Ta sinult meeleparandust, s.t. oma pattude tunnistamist ja kahetsemist. Kui sa seda teed, mõistetakse sind "õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses," lahus käsutegudest, headest tegudest, et sa ei saaks kiidelda (Rom.3,27).
Kui inimene hakkab mõistma seda õigust, tõelist õigust, Kristuse õigust, mida ei saa ära teenida ja mis antakse kingina Jumalalt, siis hakkab ta mõistma ka patu suurust, selle patusust. Ja kui inimene hakkab armastama õigust, Kristuse õigust, siis hakkab ta ka vihkama pattu.
Nüüd aga räägime sellest, mida usklikel kõige vähem on. Räägime usust! Miks on nii palju nurisemist, kaebamist? Vähe on usku, või see puudub koguni. Miks oleme me nii visad "paremaks saama," miks rabeleme me ikka veel patu poris – iga päev pestud, aga leiame end ikka ja jälle samas porilombis? Miks? Pole usku.
Miks ei ole usku? Sellepärast, et on oma õigust. Usk ja oma õigus on n.ö. pöördvõrdelised suurused: kui eneseõigus suureneb, siis usk väheneb; kui eneseõigus väheneb, siis usk suureneb. Et meil on veel palju oma õigust, siis on meil vähe usku; et meil on veel vähe usku, siis on meil palju oma õigust.
Kuidas sellest n.ö. nõiaringist välja pääseda. Kus asub võti? Kas eneseõiguse käes, mis peab vähenema, või usu käes, mis peab suurenema? Pole vist raske mõista, et võtmeks on siiski usk. Kui inimesel pole usku Jumalasse, siis ei kahtle ta oma õiguses; ja kui oma õiguse jaluleseadmiseks tuleb maksta, siis ta maksab – kas või vangla-aastatega. Tõesti, ükski asi siin maailmas ei sunni inimest oma õigust vähendama; otse vastupidi – tehakse kõik selle jaluleseadmiseks.
Kui ta aga näeb Jeesust Kristust ja tal tärkab usk Temasse, kui ta näeb Tema õigust, siis hakkab ta oma õigus kahanema. Kui ta saab teada, et tema oma head teod ei maksa midagi, ning et on vaid üks tee patukoormast vabanemiseks – inimesele täiesti muidu, ilma rahata, ilma heategudeta, "Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses" – siis hakkab ta kahtlema oma õiguses, kas seda üldse on olemas. On olemas head teod, selles pole kahtlust, nagu on olemas ka kurjad teod. Inimesele on antud valida teha head või kurja. Kuid heade tegudega ei saa Jumala ees heastada kurje tegusid. Käsu täitmisega ei saa heastada käsu mitte täitmist. Inimene ei saa millegagi, mitte kuidagi heastada oma patte. Inimene võib oma valiku tagajärjel langeda, kuid ta ei suuda end kuidagi üles tõsta. Ja seda Jumal temalt ei ootagi! Jumal ei oota meilt võimatut!
Patustanud inimene on langenud, piltlikult kõneldes, mülkasse, soolaukasse või vesiliiva, mis imeb ta enda sisse. Ainult muinasjuttudes võib inimene oma käega oma juustest kinni haarates end ise sealt välja tõmmata. Ka teine inimene, kes on samas mülkas, ei saa teda aidata. Kõik on määratud hukkumisele, kui ei tule appi väljastpoolt inimkonda tugev ja võimekas Päästja.
See Päästja on tulnud. Jumal on Ta saatnud. Jumal on valmistanud meie ülestõstmiseks, meie õigeksmõistmiseks ja õigeks tegemiseks ainulaadse tee: Üks, kellel ei olnud pattu, kes polnud iial langenud õiguse teelt, kandis patustele määratud karistuse, maitses surma, mis on patu palk. Nüüd on Ta oma käe patumülkas siplevale patusele välja sirutanud ning ütleb: Jäta rabelemine, ära mitte loodagi end oma jõuga päästa; sa ei suuda seda. Haara usus kinni minu käest; mina päästan sinu!
Nii pääseb inimene usu kaudu Päästjasse ja elab usust Temasse! Ja see kõik on Jumala armust, mitte meie tegudest – Jumala armust, mille allikaks on armastus. Paulus kirjutab – Rom.4,4.5: "Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda. Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks."
Kui me loodame oma tegudele, siis saame palka vastavalt oma tegudele, aga meie oma teod on patt, mille palk on surm! Kui me aga ei looda oma tegudele, vaid Temale, kes on maksnud meie patuvõla ja mõistab meid nüüd õigeks täiesti muidu, oma armust, lunastuse läbi, siis saame me kätte igatsetud õiguse – Jeesuse Kristuse õiguse. Meil on valida: kas patt ja surm ilma Kristuseta, või õigus ja elus koos Kristusega. Ilma Temata ei ole meil ei õigust ega elu!
Me ei näe (kahjuks veel) Jeesust palgest palgesse. Ainsaks suhtlemisvahendiks meie vahel on usk, mille Jumal on meis süüdanud. Usu kaudu me võtame Ta vastu ja usu kaudu me säilitame Teda. Kui suureneb usk Jeesusesse, väheneb lootus oma tegudele; kui suureneb usk Tema õigusesse, väheneb toetumine oma õigusele. Ja kui Kristus saab meis kõigeks – tarkuseks, õiguseks, pühitsuseks ja lunastuseks (1.Kor.1,31) – siis kaob jäägitult eneseõigus, siis "ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest," kirjutab Paulus, lisades: "Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu [s.t. oma tegudest] tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!" (Gal.2,20.21).
Aga et õigeks jääda, selleks on meil võimalus jääda Kristuse sisse, ehk alati lootma Temale. Ärme iial unustame: Kristus on meie õigus. Kui meil on Kristus, on meil õigus, kui me Tema jätame, kaotame ka õiguse. Kui me vahel komistame, ei ole meil tarvis karta minna Jeesuse juurde just sellisena nagu oleme, anudes andestust. Tema rõõm on meid aidata – meile andestada ja meid puhastada – kui me seda Temalt palume.
Jeesus on mitte ainult suur Päästja, vaid ka hea Sõber, kes ei jäta meid hädas maha. Ärme meie Teda maha jätame!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv