Apostlite julgus
25.10.2008 - (1302)

Apt.4,1-13: "Aga kui nad rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja pühakoja pealik ja saduserid, ja nende meel oli paha, et nemad õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. Ja nad pistsid käed nende külge ja panid nad vangi järgmiseks päevaks, sest oli juba õhtu. Aga paljud neist, kes Sõna kuulsid, uskusid; ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni. Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma, ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: "Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?"
Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: "Rahva ülemad ja vanemad! Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja kelle läbi ta on terveks saanud, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena. Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!"
Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega."
1982. aastal maeti Moskvas kaua-aegne Nõukogude Liidu juht Leonid Iljitsh Brezhnev. Matusele oli tulnud ka George Herbert Walker Bush, Ühendriikide asepresident, kes oli sügavalt liigutatud "vaiksest protestist" Brezhnevi naise poolt. Nimelt seisis viimane liikumatult oma abikaasa avatud kirstu kõrval kuni hetkeni, mil sõdurid puudutasid kirstukaant, et asetada see puusärgi peale. Just sel hetkel kummardus naine ja tegi oma abikaasa rinna kohal ristimärgi.
Mida ta sellega ütles? Oma teoga ütles ta, et tema mees, kes juhtis seda ateistlikku suurriiki, eksis! Ta demonstreeris oma usku, et on siiski olemas Jumal; ta demonstreeris oma lootust, et on olemas hauatagune elu, mille on valmistanud Jeesus oma ristisurmaga, ning ristimärki tehes palus ta, et see Jeesus heidaks armu tema abikaasa peale.
Apostlite Tegude raamatust me lugesime apostlite äärmisest julgusest, mis samuti äratas suurte meeste tähelepanu ja avaldas sügavat muljet. Seal, 13. salmis, oli kirjutatud: "Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega."
Sanhedrinile, mis koosnes juudi vanemaist, vaimulikest juhtidest ja õpetajaist, torkas kahe apostli juures silma kolm asja:
(1) Nende julgus, seistes kõrge nõukogu ees, kelle käes oli otsustada nende maine saatus.
(2) See, et nad olid tavalised lihtsad inimesed. See näib olevat Jumala toimimisviis, nagu kirjutab ka Paulus – 1.Kor.1,26-29: "Vaadake ometi, vennad, oma kutsumist, et mitte palju tarku liha poolest, mitte palju vägevaid, mitte palju suursuguseid, vaid mis on jõle maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi tarkadele; ja mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et Tema teeks häbi sellele, mis on vägev; ja mis maailma ees on halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud, selle, mis midagi ei ole, et teha tühjaks seda, mis midagi on, et ükski liha ei kiitleks Jumala ees." Jumal on kasutanud isegi lihtsaid asju, nagu kepp Moosese käes, eesli lõualuu Simsoni käes või kivi Taaveti käes.
(3) See, et need lihtsad mehed olid olnud Jeesusega. Eks see oligi nende erilise julguse saladus.
Need kolm asja apostlite juures paistsid juudi juhtidele silma ja nad "panid seda imeks" ehk olid hämmastunud. Tavalised inimesed, aga toimivad kui ebatavalised, erilised inimesed – eriti mis puutub Jumala sõna rääkimisse, kartmata selle tagajärgi.
Need apostlid polnud siiski ainsad julged mehed tol ajal. Mõelge kasvõi Joosepile Arimaatiast, kes oli "lugupeetud kohtunõunik, kes ka ise ootas Jumala riiki;" ta "julges minna Pilaatuse juurde ja paluda enesele Jeesuse ihu," teatab Mrk.15,43. Pauluse ja Barnabase kohta on kirjutatud Apt.14,3, et "nad viibisid seal [Ikoonionis] kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, kes andis tunnistuse oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi."
Kõik need julgusteod sooritati äärmiselt vaenulikus õhkkonnas ja ohtlikus olukorras. Kust tuli see julgus? Vastuse leiame Apt. 4. peatükist, kust me lugesime sissejuhatuseks esimese osa.
1. JULGUS ÜLESTÕUSMISEST. Apt.4,1-4: "Aga kui nad rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja pühakoja pealik ja saduserid, ja nende meel oli paha, et nemad õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. Ja nad pistsid käed nende külge ja panid nad vangi järgmiseks päevaks, sest oli juba õhtu. Aga paljud neist, kes Sõna kuulsid, uskusid; ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni."
Peetrus ja Johannes teadsid, millest nad rääkisid. Nad olid oma silmaga näinud ülestõusnud Jeesust. Nad ei suutnud sellest vaikida. Johannes kirjutas sellest hiljem oma epistlis – 1.Joh.1,1-4: "Mis algusest oli, mis me oleme kuulnud, mis me oma silmaga oleme näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud, seda me räägime elu Sõnast — ja elu ilmus, ja me oleme näinud ja tunnistame ja kuulutame teile seda igavest elu, mis oli Isa juures ja ilmus meile — mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja Tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et meie rõõm oleks täielik."
Nad ei kartnud kõnelda ülestõusmisest ja igavesest elust, kuigi see ajas vihale saduserid, kes seda ei uskunud. Teadmine, et ülestõusmine on olemas, peletas neist surmakartuse ja andis julguse kuulutada ka surma palge ees. Usk ülestõusmisesse ja igavesse ellu annab ka meile julguse olla Kristuse tunnistajad isegi surma palge ees.
2. JULGUS PÜHAS VAIMUS. Sellest räägib järgmine lõik Apostlite tegude raamatu 4. peatükist. Salmid 5-8: "Järgmisel päeval sündis, et rahva ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid kokku Jeruusalemma, ka ülempreester Annas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. Ja nad lasksid nad ette tuua ning küsitlesid neid: "Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?" Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: "Rahva ülemad ja vanemad!..."
Jeesus oli öelnud oma jüngritele, kelle hulgas olid ka Peetrus ja Johannes – Mat.10,19.20: "Ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees."
Peetrus oli juba varemgi kõnelnud, "täis Püha Vaimu." Kui Püha Vaim tema läbi nelipühipäeval kõneles, oli tulemuseks tuhandete inimeste pöördumine. Nüüd kasutas teda jällegi Püha Vaim, kelle kohta kirjutab Paulus 2.Tim.1,7, et "Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu." Selle Vaimu väes kuulutas Peetrus julgesti ega kartnud tagajärgede pärast. Selle Vaimu väes võime ka meie kuulutada julgesti, ega pea kartma tagajärgede pärast.
3. JULGUS JEESUSE NIMES. Peetruse kõne Apostlite tegude raamatu 4. peatükis jätkub sõnumiga – Apt.4,9-12: "Kui me täna peame kohtus aru andma vigasele inimesele tehtud heateost ja kelle läbi ta on terveks saanud, siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et Tema läbi seisab see siin teie ees tervena. Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks! Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!"
Peetrus ei esinenud enda nimel või mõne inimese saadikuna. Jumala saadikuna oli tema selja taga suurim ja kõrgeim autoriteet. Ta esindas Teda, kes ütles enda kohta – Joh.14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!" Ja jätkame Heb.13,6 sõnadega: "Nii võime siis julgesti öelda: "Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?"" Esinedes Jeesuse nimel, ei tarvitse meiegi karta!
4. JULGUS MUUDETUD ELUST. Apostlite tegude raamatu 4. ptk. jätkub – Apt.4,13.14: "Aga kui nad Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks ja tundsid nad ära, et nad olid need, kes olid olnud Jeesusega. Ja kui nad inimest, kes oli terveks saanud, nende juures nägid seisvat, ei olnud neil midagi öelda selle vastu."
Peetrus mitte ainult kuulutas Jeesuse nimel, vaid oli ka olnud Jeesusega, mille tulemuseks oli tema muudetud elu. Palju on vaieldud ja vaieldakse edasi selle üle, kas inimene ikka muutub. Võib-olla tõesti ei muutu inimese isiksus, temperament – isegi iseloomu muutus on küsitav –, kuid keegi ei saa eitada, et muutub inimese elu, mis on veedetud koos Jeesusega. Peetruse elu oli muutunud, tema käitumine oli muutunud, nagu oli toimunud vaieldamatu muutus halvatud mehes. Ta oli terveks saanud. See oli silmatorkav muutus! Keegi ei saanud seda eitada.
Kui meie elu Jumala lapseks saades muutub ja kui me näeme muutusi teiste inimeste elus, mida on teostanud Jumal, siis on see samuti meile üheks julguse allikaks Jeesusest tunnistamisel.
5. JULGUS ÕIGEST VALIKUST. Jutustus Apostlite tegude raamatu 4. peatükis jätkub salmidega 15-22: "...vaid nad käskisid neid välja minna Suurkohtust, pidasid isekeskis nõu ning ütlesid: "Mis me peame tegema nende inimestega, sest avalik ime on sündinud nende läbi ja on teada kõigile, kes Jeruusalemmas elavad, nõnda et me ei või seda salata. Aga et seda laiemale ei levitataks rahva sekka, siis ähvardagem neid kõvasti, et nad enam ühelegi inimesele ei räägiks sel nimel!" Ja nad kutsusid nad sisse ja keelasid neid midagi rääkimast ja õpetamast Jeesuse nimel. Aga Peetrus ja Johannes kostsid neile ning ütlesid: "Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise. Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!" Aga nad ähvardasid neid ja lasksid nad vabaks, sest nad ei leidnud midagi, mille eest neid karistada, rahva pärast, sest kõik kiitsid Jumalat selle eest, mis oli sündinud. Sest juba rohkem kui nelikümmend aastat vana oli inimene, kellele see tervekssaamise tunnustäht oli sündinud."
Sageli põhjustab meie valik meile raskusi ja isegi tagakiusamisi. Kuid me teame, et Jumala abiga, Püha Vaimu juhtimisel, oleme me teinud õige valiku, ainuõige valiku, ja sellest taganemine oleks Jumala reetmine. Seda ei saa me teha. Me ütleme, nagu apostlid: "Otsustage ise. Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat?" See annab meile julgust oma põhimõtetele kindlaks jääda.
6. JULGUS PALVES. Jutustus jätkub – Apt.4,23-31: "Kui nad olid vabaks saanud, tulid nad omade juurde ja kuulutasid, mis ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. Aga kui need seda kuulsid, tõstsid nad ühel meelel häält Jumala poole ja ütlesid: "Issand, Sina oled see Jumal, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis nende sees on, kes oled Püha Vaimu läbi oma sulase Taaveti suu kaudu öelnud: "Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja? Ilmamaa kuningad on kokku astunud ja ülemad on kogunenud ühte Issanda vastu ning tema Võitu vastu?" Sest tõepoolest on selles linnas Sinu püha sulase Jeesuse vastu, kelle Sa oled võidnud, kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga Heroodes ja Pontius Pilaatus, et teha seda, mis Sinu käsi ja nõu oli enne määranud, et see pidi sündima. Ja nüüd vaata, Issand, nende ähvardamistele ja anna oma sulastele kõige julgusega rääkida Sinu sõna, oma kätt sirutades selleks, et tervekssaamised ning tunnustähed ja imed sünniksid Sinu püha sulase Jeesuse nime läbi!" Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ja rääkisid Jumala sõna julgesti."
"Palves on jõud kanda maailma põlgust; palves on jõud võita raskusedki. Vaata, kuis palves apostlid said julgust! Usu, küll Jeesus sul vastab ka nii!" See on üks salm laulust, mida ma nooruses armastasin laulda. Ja see on tõsi. Palve annab julgust. Kõnelemine Jumalaga peletab kartuse. Ärme häbeneme tolmuseid põlvi!
7. JULGUS OSADUSES. Apostlite tegude 4. ptk. lõpeb sõnumiga – Apt.4,32-37: "Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing; ja ükski ei öelnud oma varanduse kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures. Ei olnud ka ühtki vaest nende seas; sest kellel olid põllud või majad, need müüsid need ära ning tõid müüdud asjade hinna ja panid selle apostlite jalgade ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas. Aga Joosep, keda apostlid lisanimega hüüdsid Barnabaseks — see on meie keeli Trööstija — leviit, Küprose saarelt pärit, kellel oli põld, müüs selle ära ja tõi hinna ja pani selle apostlite jalgade ette."
Vaat, see on alles osadus! See on alles üksteisest hoolimine! See on alles agape armastus! Üksi oleme nõrgad; koos oleme tugevad – ja julged, sest koos suudame kõik!
Lõpuks jääb veel küsimus: Kas inimesed näevad MEIS apostellikku julgust? Kas nad tunnevad meis ära need, kes on olnud Jeesusega?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv