.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Meie talendid V
25.12.2004 - (1296)

Päevad ja aastad mööduvad kiiresti. Mõelge – varsti kirjutatakse juba aasta 2005! – ja me oleme ikka veel siin maailmas! Adventpioneerid ei osanud sellist asja uneski näha! Ega meiegi noorena seda uskunud. Kristus oli iga hetk tulemas. Nii me uskusime. Kas me ikka veel usume seda? Või oleme ootamisest nii väsinud, et ei oska enam midagi mõelda ega uskuda?

Tasub siiski uskuda, sest Jumal on seda tõotanud – ja nii tõesti kui Ta on täitnud oma tõotuse Kristuse esimesest tulekust, täidab Ta ka oma tõotuse Kristuse teisest tulekust. Tuleb ainult uskuda ja oodata. Vanasõnagi ütleb, et Jumala veskid jahvatavad aeglaselt – aga kindlalt! Võib-olla just siin pannakse proovile meie "pühade kannatlikkus" (Ilm.14,12)?

Kinnitagu meie usku Pauluse sõnad Heb.10,35-39: "Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest "veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte! Aga minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!" Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!"

Annaks Jumal, et see oleks meie kõigiga nii – et meie usk ei kahaneks, vaid kasvaks, kuni me saavutame oma "usu eesmärgi, hingede õndsuse" (1.Pet.1,9).

Uskuda ja oodata, uskuda ja loota on kõige kergem vennalikus armastuses. See on üks koguduse olemasolu põhjustest ja üks koguduses olemise õnnistustest. Me armastame osadust, millest kõneleb ka see, et me oleme täna tulnud osasaamisele. Me armastame üksteist, vaatamata sellele, et me vahel kogemata üksteisele haiget teeme.

Siingi on meil kasvumaad ja julgustagu meid selleks Pauluse sõnad Rom.13,8-11: "Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud. Sest käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada", ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine. Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime."

Jeesus ütles koguni – Joh.13,35: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!"

Armastus edendab ühtsust, mis on nii oluline koguduse sisemiseks heaoluks ja missiooni täitmiseks siin maailmas, et oleks valmistatud tee Kristuse teiseks tulekuks. Ellen White kirjutab: "Ühtsus, mis valitseb Kristuse järelkäijate seas, on tõendiks, et Isa on saatnud oma Poja päästma patuseid. See tunnistab Tema väest, sest midagi väiksemat Jumala imettegevast väest ei suuda liita erinevate temperamentidega inimesi harmooniliseks koostööks ühe eesmärgiga – kuulutada tõde armastuses." (9T 194).

Sellepärast palus ka Jeesus oma viimases palves koos jüngritega, enne seda, kui Ta risti löödi – Joh.17,11: "Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie!" Lisades pisut aja pärast – Joh.17,20-23: "Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid ja maailm usuks, et Sa mind oled läkitanud. Selle au, mille Sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud."

Üks-olemine, üksmeel, ühtsus ei ole siiski meie lõpp-eesmärk. Et kui me oleme saavutanud üksmeele, siis võiksime seda mõnusalt nautida oma kiriku seinte vahel. Üksmeel on haruldaselt hea asi, kuid see on siiski vaid vahendiks meie eesmärgi saavutamiseks, milleks on Kristuse käsu täitmine – Mrk.16,15: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule." "Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani," ütles Jeesus vahetult enne lahkumist (Apt.1,8).

Ja ega siin kirikus lihtsa istumisega üksmeelt saavutatagi. Üksmeel saavutatakse ühises töös ühise eesmärgi nimel. Muidugi, me teeme tööd ka siin – juba kirikusse tulek ja jumalateenistustest osavõtmine on misjonitöö, sest milline võõras tuleks siia kirikusse, kui siin poleks oma inimesi! Kust saaksime me vahendeid misjonitööks, kui me ei koguks siin kümnist ja annetusi? Nii et "ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat," nagu manitseb ka Paulus (Heb.10,25).

Kuid meie tööpõld on palju avaram. Jeesus ütles Mäejutluses, et me oleme "maa sool" ja "maailma valgus," lisades: "Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas. Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale ja see paistab kõikidele, kes majas on. Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas." (Mat.5,13-16).

Kui meie südames elab Jeesus, "maailma Valgus" (Joh.8,12), siis oleme ka meie valguseks maailmale, kasutades kõiki neid talente, mis Jumal meile on andnud. Me oleme siin viimasel ajal rääkinud palju talentidest – Püha Vaimu andidest ja võimetest, millega Jumal on meid varustanud. Rakendame need Issanda töösse. Alles siis, kui oleme ustavalt ära kasutanud väiksemaid võimalusi Jumala ja ligimese teenimiseks, annab Jumal meile suuremaid võimalusi, suuremaid talente. Kas oli vabandatav ühe talendi saanud sulase tegu, kui ta jättis selle talendi kasutamata? Kas ta oleks kasutanud viit talenti, kui need oleksid talle antud? Jeesus õpetas selgesti – Luk.16,10: "Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures; ja kes ülekohtune on kõige vähemas, see on ülekohtune ka suures."

Võimaluste vähesus ei vabanda kellegi laiskust. Küsimus pole mitte talentide suuruses ja rohkuses, töö suuruses, mis keegi ära teeb, vaid küsimus on ustavuses, inimese iseloomus. Iseloom on see, mille järgi Jumal otsustab, keda võtta ja keda jätta. Ühe talendiga on võimalik näidata ustavust ja arendada iseloomu niisama hästi kui kümne talendiga. Ja kui laisale sulasele anda ka kümme talenti, jätaks ta ikkagi need kasutamata!

Ellen White kirjutab – "Ükskõik kui väike see ka oleks, iga tegu, mis on tehtud Jumalale oma mina täieliku alistamisega, on Talle vastuvõetav kui kõrgeim teenistus" (COL 359).

Pühendugem siis innukalt Issanda töösse ja olgu iga uus päev meile viljakam ja õnnistusrikkam kui möödunud päev. Iga päev viib meid kindlasti lähemale Kristuse tulekule; viigu see meid lähemale ka Kristusele – ja üksteisele!

Ja lõpetagem Pauluse sõnadega – 2.Kor.13,11: "Lõppeks, vennad (ja õed), olge rõõmsad, seadke oma asjad korda, võtke manitsust, olge üksmeelsed, pidage rahu. Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv