.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Kust tuleb mulle abi?
25.12.2010 - (1079)

Ps.124,1-8: "Palveteekonna laul Taavetilt. Kui Jehoova ei oleks olnud meiega — nii öelgu Iisrael — kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge! Tänu olgu Jehoovale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks! Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära! Meie abi on Jehoova nimes, kes on teinud taeva ja maa!"
See psalm Piibli Laulude raamatus kuulub "palveteekonna laulude" hulka, alates psalmist 120 kuni 134, mida lauldi Iisraeli rännakuil pühiks Jeruusalemma. Need maalivad meie silme ette pildi palverändureist, kes igast ilmakaarest rühivad Jeruusalemma poole. Seal on karjaseid ja kalureid, põllutöölisi ja kaupmehi, harimatuid ja harituid, rikkaid ja vaeseid. Kõigil üks eesmärk – jõuda pühiks Jumala pühale mäele Teda kummardama.
Me võime ette kujutada neid pakkimas oma asju ja asumas teele. Kui koorem oli raske ja tee kivine, alustas keegi Laulu 121: "Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb! Abi tuleb mulle Jehoova käest, kes on teinud taeva ja maa! Ei Ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku!" (Ps.121,1-3). Kui päike paistis palavalt ja maa jalge all oli kõrvetavalt kuum, laulis keegi: "Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel! Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel!" (Ps.212,5.6). Kui keegi hakkas nurisema või hädaldama, võeti üles laul: "Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!" (Ps.133,1). Psalmid julgustasid ja kinnitasid neid kogu nende teekonnal Jeruusalemma. Ja nii rännati edasi üldises rõõmsas meeleolus.
Siis aga alustab keegi 124. Laulu, sõnadega: "Kui Jehoova ei oleks olnud meiega — nii öelgu Iisrael — kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu; siis oleksid veed meid uputanud, jõgi oleks läinud üle meie hinge; siis oleksid ülbed veed läinud üle meie hinge!" (Ps.124,1-5).
Me küsime: Miks meenutas keegi sellisel üldisel rõõmuajal selliseid halbu asju, mida oli kogetud minevikus? Inimeste vihased kallaletungid, mis oleks neid peaaegu neelanud; raskuste veed, mis oleks peaaegu uputanud. Nad olid ju siiski pääsenud eluga, miks siis neid asju veel meenutada? See ainult rikub tuju ja võtab ära tahtmise minna edasi.
Me oleme harjunud koguma ja säilitama meeldivaid mälestusi. Meie fotoalbumeis on pildid, mis on tehtud sünnipäevadel, pulmades, lõpupidudel, aastapäevadel või muidu ilusatel ja rõõmsatel hetkedel. Keegi ei soovi endast pilti hetkel, kui ta kavaler jättis ta maha, või ta kaotas töö või tal oli kana kitkuda oma abikaasaga. Selliseid hetki ei jäädvustata ega soovita meenutada.
Kuid me mõistame, et iga ajalugu, mis kätkeb endas vaid häid asju ja meeldivaid sündmusi, pole täielik. Ja tõde on, et igaüks meist on kogenud mõningaid raskeid aegu. Ja kui meie seas peaks olema keegi imeinimene, kel neid pole olnud, siis ma võin julgelt ennustada, et need tulevad. Keegi meist ei jää siin elus raskustest ja ebameeldivustest puudutamata.
Vaadates tagasi peagi lõppevale aastale, võime vast kõik öelda, et ehkki seal oli palju ilusaid ja häid asju, millest on jäänud kaunis ja meeldiv mälestus, oli seal ka raskusi ja ebameeldivaid kogemusi. Mõned meist teavad, mis tunne on, kui sind tabab üksildus ja depressioon kui vaenlane, püüdes sind uputada. Oli aegu, mil ükski inimene ei teadnud, mida sul tuli kogeda. Ainult Jumal ja padi, mille peal sa nutsid, teadsid valu sinu südames. Võib-olla keegi teist sai reedetud kellegi poolt, keda te usaldasite. Ta lubas olla sinu poolt, sind toetada, kuid siis pöördus sinu vastu. Sa usaldasid talle oma saladuse, kuid siis selgus, et sellest teavad kõik.
Võib-olla ujutas kellegi sel aastal üle töökaotuse vesi. Sa töötasid hästi ja ootasid palgatõusu, kuid sind hoopis koondati majanduskriisi tõttu. Kellelegi võis selleks tõusuveeks olla mõne lähedase inimese surm. Kedagi võis tabada kriis kodus abikaasa või mõne lapsega. Kedagi võisid tabada tõsised majanduslikud, finantsilised raskused.
Ma ei tea, mida teist igaüks on pidanud kannatama, millise tõusuvee vastu võitlema, kuid üht ma võin öelda: Me oleme täna siin tänu sellele, et meiega on olnud Jumal. Tema on kandnud meid läbi kõigest sellest. Tema on meid õnnistanud ja hoidnud ja aidanud. Ja me usume, et kõik kogetu on tulnud meile heaks, sest Jumal on seda meile tõotanud. Jah, ühel tingimusel – kui me Teda armastame (Rom.8,28). Aga me oleme ju Teda armastanud ja armastame edasi kuni oma viimse hingetõmbeni!
Me ei pea pidevalt mõtlema raskustele, mis oleme läbinud, valule, mis oleme kogenud. Kuid kui me need täielikult unustame, unustame ka selle, et Jumal on meid neist läbi aidanud. Kui me meenutame vaid häid aegu, siis unustame, et Jumal on mitte ainult mägede, vaid ka orgude Jumal. Ta on ka meie nuuksumiste ja vaiksete pisarate Jumal.
On hea teada, et kui meie asjad on kõige halvemad, ilmutab Jumal end kõige paremini, kõige selgemalt ja kõige võimsamalt. Kui me jõuame oma Punase mere äärde – tupikusse, ummikusse – siis näeme, et Ta võib rajada tee läbi suurte vete. Kui me oleme sattunud või heidetud tulisesse ahju, leiame, et Ta on meie kõrval, võttes tulekuumuse enda peale. Kui oleme kaotanud töö, mõistame, kuidas Tema suudab hoolitseda ka varblaste eest.
Möödunud aastale tagasi vaadates, kas pole nii, et Jumala ligiolekut tajusime just kõige enam siis, kui olime raskustes. Tema oli see, kes, kui me kaotasime sõbra, oli meile lähem kui vend. Tema oli see, kes ravis meie murtud südame. Tema oli see, kes andis meile laule ka öös. Tema oli see, kes näitas meile teed, kui olime selle kaotanud. Me võime öelda koos psalmistiga: "Tänu olgu Jehoovale, kes ei andnud meid nende hammaste saagiks!" Tänu olgu Jumalale, kes ei lasknud hingevaenlasel, muredel ja raskustel meid ära neelata! Ning me tundsime, et "kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu!?" (Rom.8,31).
Meie algkirjakoha 7. salm ütleb: "Meie hing on nagu lind pääsenud linnupüüdja paelust: paelad läksid katki ja me pääsesime ära!" Püüdkem seda pilti ette kujutada. Me oleme nagu eksinud linnud, kes märkavad midagi söödavat, midagi ahvatlevat ja ruttavad seda võtma. Järgmisel hetkel aga leiame end lõksu püütuna ega suuda sealt välja saada. Kas pole just nii juhtunud meiega möödunud aastal. Me oleme näinud mõnd Saatana sööta ja läinud tema lõksu. Me süüdistasime end – see ei aidanud. Süüdistasime teisi – seegi ei aidanud. Mis aitas? Kes aitas? Kes aitas meid välja Saatana seatud lõksust? Jumal. Nagu Pühakirjas on tõotatud: "Sest Ta kisub sind välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest!" (Ps.91,3)
Jah, hea on teada, et kuigi me oleme möödunud aastal komistanud ja kukkunud, ehkki me oleme möödunud aastal eksinud nagu lambad, kuigi me oleme vaenlase poolt lõksu püütud nagu linnukesed, ehkki me oleme nii palju ära rikkunud, ei ole Jumal jätnud meid hätta. Tema päästis meid kõigist meie kitsikustest. Tema murdis patu ahelad. Tema vabastas meid kohutavast süüst. Tema kandis meie teenitud karistuse, tuues meile andestuse ja vabaduse.
Möödunud aastale tagasi vaadates peame kõik tunnistama, et me pole olnud täiuslikud, kuid ühtlasi võime rõõmustada, et meil on Jumal, kes ei jäta meid iial maha. Meil on Jumal, kes on "halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest" (2.Ms.34,6). Meil on Jumal, kes tõmbab meid üles õuduse august ja paksust porist ning asetab meie jalad kaljule ja kinnitab me sammud, kes paneb meie suhu uue laulu (Ps.40,3.4). Meil on Jumal, kes päästab meid vabaks. Ja kelle Jumala Poeg vabaks teeb, see on õieti vaba! (Joh.8,36).
Meie sissejuhatava kirjakoha viimane salm kõlab väga julgustavalt: "Meie abi on Jehoova nimes, kes on teinud taeva ja maa!" Seda oleme kogenud möödunud aastal ja selle teadmisega võime julgesti astuda uude aastasse. Nii et, kui me vaatame tagasi, ärme unusta vaadata üles. Ja kui me vaatame ettepoole, ärme ka siis iial unusta vaadata üles. Sealt on tulnud meie abi ja sealt tuleb ka edaspidi meile abi!
Meie abi ei tule pangaarvelt. See võib haihtuda nagu hommikune udu – eriti sellises majanduslikus surutuses, milles maailm praegu elab. Meie abi ei tule meie kindlustatud kodust ega kõrgest haridusest. Meie abi ei tule mõnest heast arstimist või healt sõbralt. Kuigi kõigel sellel on oluline koht meie elus – ja tänu Jumalale selle eest! – ärme iial unusta, et "meie abi on Jehoova nimes, kes on teinud taeva ja maa!" Meie abi tuleb Jumalalt. Hoidkem siis suhet Jumalaga kui parima Sõbraga nagu kallist aaret.
Uus aasta on meie ees kui pime allee. Ükski tark inimene ei astu pimedale alleele üksi. Ja meil pole tarvis astuda sinna üksi. Meil on Jumal, kes tahab käia meie kõrval igal sammul, kui me vaid seda soovime, kui me vaid palume Tal seda teha. Ärme siis unusta seda Sõpra. Ärme unusta, kust tuleb meile abi! Ja ärme unusta ka üksteist sellel ühisel rännuteel. Kuigi me ei saa üksteisele loota, võime ometi tunda end palju turvalisemalt, reisides koos sama eesmärgi poole. Aga meie tugevus olgu Jehoovas, kes ei hülga meid iial ja kes suudab meid päästa kõigist ohtudest ning kanda õnnelikult igavese kodumaa randa.
Olgu Jumal meiega selle aasta viimastel päevadel ja tundidel ning jäägu Ta meiega tuleval aastal ja selle maailma-ajastu lõpuni, nagu Ta on seda tõotanud (Mat.28,20).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv