Taevane nägemus
26.01.2013 - (1386)

Lugu räägib misjonärist Aafrikas, kes andis ühele sealsele mehele uue Piibli. Mees surus selle kõvasti vastu rinda, näidates, et ta hindab väga kõrgelt seda kingitust. Kui aga misjonär nägi teda koos Piibliga paar päeva hiljem, märkas ta oma imestuseks, et Piibel selle mehe käes oli muutunud lagunevaks köiteks paljude puuduvate lehtedega. Misjonär küsis mehelt: "Mis juhtus? Mida sa oled oma Piibliga teinud? Kui ma selle sulle andsin, näis mulle, et sa pead seda kalliks varanduseks."
"See on tõesti väga kallis aare," vastas mees. "See on parim kink, mida ma olen eales saanud. See on nii hinnaline, et kui ma läksin tagasi oma külla, valisin ma hoolikalt lehe, tõmbasin välja ja andsin oma emale. Siis valisin ma teise lehe, tõmbasin välja ja andsin isale. Seejärel tõmbasin ma sealt lehe oma naisele. Ja nii ma andsin ühe lehe kallist Jumala Sõna igale meie küla elanikule!"
See võib panna meid muigama, kuid mõelge: Piibli sõnum tundus sellele mehele nii imeline, et ta soovis seda jagada igaühega, keda tundis!
Nii oli ka apostel Paulusega. Apostlite tegude raamatu 26. peatükis leiame ta seismas kuningas Agrippa ees ahelais, andmas aru oma "kuriteost." Kuid Paulus ei näi olevat sellest heidutatud. Selle asemel püüab ta teha oma parima, et võita kuningat Kristusele. Ta jutustab Agrippale oma elulugu, kuidas ta kord oli olnud kristlaste tuline tagakiusaja, võttes neid vangi ja hääletades alati nende surmamõistmise poolt. Kuid siis ilmus talle Damaskuse teel Jeesus. Kuulge seda osa tema tunnistusest – Apt.26,12-19:
"Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga, siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid. Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa! Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Isand? Issand ütles: mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad! Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest ma olen sulle ilmunud selleks, et ma sind seaksin oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas ma veel sulle ilmun ning päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde ma sind nüüd läkitan avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja Saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi minusse! Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu."
Paulus nimetab seda kogemust "taevaseks nägemuseks." Kas see oli nägemus selle sõna tavalises tähenduses? Mida ta nägi? Stefanos nägi "taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!" (Apt.7,56). Vaat see oli klassikaline nägemus! Aga mida nägi Paulus? Ta ei näinud sellist nägemust. Ta KUULIS küll Jeesust temaga kõnelevat, kuid ta ei NÄINUD midagi peale pimestava valguse.
Mida siis mõtles Paulus "taevase nägemuse" all? Millisest nägemusest ta rääkis? Ma arvan, et me aimame, sest ka meie räägime tihti nägemusest seal, kus me pole tegelikult midagi näinud – seal, kus me kujutame asju ette! Me soovime, et meie riigi juhtidel oleks nägemus meie riigi tulevikust. Mitte, et nad oleksid prohvetid, vaid et nad töötaksid mingit sihti silme ees hoides! Ja nii oli ka Paulusel visioon – nägemus sellest, mida tal tuli teha. Ta sai selle Jeesuselt; see oli tema "taevane nägemus."
Kas ka meil on mingi nägemus? Milline on meie visioon oma osast siin maailmas? Kas ka meil on oma "taevane nägemus," või piirdume vaid maisega?
1. JUMAL ANNAB NÄGEMUSI.
Jumal andis Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile "taevase nägemuse" suurest rahvast, kelle läbi saavad õnnistatud kõik maailma rahvad. Ta andis Moosesele ja Joosuale nägemuse Tõotatud Maast. Taavetile ja prohvetitele andis Ta nägemuse tulevast Messiast ja Tema aust. Lõpuks Jeesus tuligi ning kogus enda ümber grupi jüngreid – kalamehi, seloote (fanaatilisi pooldajaid) ja isegi tölnereid – ning ütles neile: "Tulge, vaadake kõiki neid inimesi: nad on "otsekui lambad, kellel ei ole karjast" (Mat.9,36); nad on nagu põllud, mis "on valged lõikuseks" (Joh.4,35). Minge seepärast "kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule" (Mrk.16,15), "tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud" (Mat.28,19.20). Jätkake seda tööd, kuni ma "tulen tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen" (Joh.14,3)."
Sellise visiooni andis Jeesus apostlitele ja ka Paulusele, kui Ta ütles, et ma "läkitan sind avama su rahva ja paganate silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja Saatana võimuse alt Jumala poole." Ja ma olen veendunud, et Jumal pakub samasugust nägemust ka meile, Tema lõpuaja kogudusele, sest ikka veel on täitumata Jeesuse tõotus tulla tagasi, ikka veel on maailmas palju inimesi, kes peavad kuulma evangeeliumi rõõmusõnumit. Kogudus ja selle liikmed vajavad nägemust. Õps.29,18 on öeldud, et "kui nägemus puudub, muutub rahvas üleannetuks!"
Kus on need "taevase nägemusega" inimesed tänapäeval? Reisides Euroopas, võime näha suurejoonelisi katedraale, mis on ehitatud sajandeid tagasi inimeste poolt, kel oli nägemus. Tol ajal olid need pilgeni täis innukaid jumalakummardajaid, tänapäeval aga haigutavad tühjusest, meelitades ligi põhiliselt veel vaid turiste. Paljude selliste "taevase nägemusega" ehitatud kirikute katusel kasvab sammal, löövide all lendavad nahkhiired ja kirikupinkide vahel koovad oma võrke ämblikud – kõik sellepärast, et paljud on kaotanud oma "taevase nägemuse" ja unustanud Jumala.
2. ON INIMESI, KEL ON IKKA VEEL SEE NÄGEMUS.
Isegi kui paljud on kaotanud selle visiooni, on paljudel siiski olemas see "taevane nägemus" – ja tulemused on hämmastavad.
Lähme kõigepealt vaimus Indiasse. Enamus meist vast teab, et Indias valitseb kuni tänase päevani kastisüsteem, eriti maapiirkondades, ehkki uue konstitutsiooni järgi seda ei tohiks enam olla. Entsüklopeedia kohaselt on seal üle kahe tuhande kasti, baseerudes religioonil, sünnikohal, perekondlikul kuuluvusel ja elukutsel. Iga hindu kuulub oma esivanemate kasti ega saa sealt lahkuda. Põlvkond põlvkonna järel kasvavad lapsed üles, et teha sama tööd, mis nende vanemad. Igal kastil on oma käitumisreeglid, mis piiravad sotsiaalseid kontakte teistesse kastidesse kuuluvate inimestega. Erinevatesse kastidesse kuuluvad hindud tavalisest isegi ei söö koos, rääkimata abiellumisest. Kuid viimasel ajal puhuvad muutuste tuuled. Paljud haritud hindud kõrgematest klassidest on hakanud vabalt suhtlema teiste kastide esindajatega.
Sajandeid on kõige alama klassi inimesi, kes on teinud alati kõige mustemat ja raskemat tööd, kutsutud "puutumatuteks." Nad on olnud nii põlatud ja ühiskonnast välja tõrjutud, et neil pole isegi olnud luba siseneda templitesse ega ammutada vett ühiskaevust. India Punjabi regiooni loodeosas nimetati neid chuhradeks ja neil olid oma külad, sest keegi teine ei soovinud elada nende lähedal. Ühes neist küladest elas mees, kelle nimi oli Ditt. Ta oli lühikest kasvu, tõmmu nahaga ja lombakas. Elatist teenis ta surnud loomade nahkade ostmise-müümisega.
Ühel päeval kuulis Ditt Jeesusest. Ta sai teada, et Jeesus oli Jumala inkarnatsioon ehk siis Jeesuses oli Jumal võtnud inimese kuju. Ta oli käinud siin maa peal ja teinud head ning õpetanud imelisi asju. Lõpuks oli Jeesus surnud ristil inimeste pattude eest, et need saaksid andestuse. Ditt ütles: "Ma tahan endale sellist Issandat – Jeesust, kes armastab patuseid ja päästab neid patust ja teadmatusest ning õpetab neile tõde Jumalast. Ma tahan religiooni, kus pole kaste, kus meie, chuhrad, oleme Jumala silmis sama head kui teiste kastide inimesed."
Temast sai kristlane ja mõni päev pärast ta ristimist, kui ta naine temaga tõreles, et ta oli hakanud kristlaseks, ütles ta: "Kuule neid Jumala sõnu! Kas need pole imelised? Miks ei võiks ka sina neid õppida?"
"Mina?" vastas naine. "Minust pole õppijat! Ma olen ju naine!"
Selle peale ütles Ditt: "Jeesus Kristus annab ka naistele võime õppida. Korda neid sõnu ühes minuga ja sa õpid need pähe." Seejärel kordasid nad Meie Isa palve sõnu koos üle neljakümne korra ja oma üllatuseks olid need naisel varsti peas. Nüüd kuulasid nii naine kui nende tütar mehe lugusid Jeesuse suurtest ja imelistest tegudest ning ristisurmast patuste eest. Nad kordasid neid mehele ja naisele, kelle hütt oli nende oma kõrval. Varsti soovisid kõik neli saada kristlasteks ning neli kuud peale Ditti ristimist kõndisid nad 25 miili kaugusele Sialkoti kirikusse, lasid end ristida ja naasid kodukülla uute inimestena.
Kogu küla sumises nagu ärritatud herilasepesa; viis inimest olid saanud kristlasteks. Inimesed küsisid Dittilt: "Mida sa selle eest said, et hakkasid kristlaseks? Raha, õigusalast abi, laenu?"
Ditt vastas kõhklemata: "Kes vahetab oma religiooni raha eest, on lurjus. Ma teen oma tööd, nagu ennegi. Ma elan oma vanas kodus. Ma pole saanud kristlastelt midagi peale tõelise usu, kus pole ebajumalateenimist ega kaste. Mul on Piibel, mis ütleb, et pole olemas ülemaid ega alamaid kaste, vaid kõik inimesed on vennad ja Jumala ees võrdsed. Ma olen leidnud tõeusu ja sellepärast olen saanud kristlaseks."
See tunnistus avaldas tema sugulastele sügavat mõju ja peagi viis ta veel neli inimest ristimisele. Näinud, et külas on juba üheksa ristitud kristlast, tuli pastor kohale ja tema töö tulemusena said veel paljud kristlasteks. Kõik need vastsed kristlased jäid elama oma külla ja tegid sama tööd, mis ennegi.
Loomanahkade ost-müük viis Ditti kokku paljude inimestega erinevates külades. Kõikjal, kus ta viibis, rääkis ta: "Meie, chuhrad, peame vabanema oma pattudest ja teadmatusest. Meie esiisade usk ütleb, et me oleme puutumatud; see hoiab meid teadmatuses. Kuid Issand Jeesus Kristus tuli päästma selliseid inimesi nagu meie – päästma pattudest ja teadmatusest – ning tegema meile võimalikuks elada täisväärtuslikku elu ja saada taevasse. Kõik chuhrad peaksid võtma vastu Jeesuse oma Päästjaks ja Issandaks."
Mõned vaidlesid vastu, öeldes: "Kui me hakkame kristlasteks, kaotame oma sugulased."
"Ei!" vastas Ditt, "vaadake mind. Ma sain kristlaseks ja ehkki mõned nädalad olid mu sugulased tõepoolest mu peale vihased, siis varsti tulid minuga kaasa mu naine ja tütar ning naabrid ja sugulased. Juba mõne aastaga, kuna see on õige religioon, tahavad kõik saada kristlasteks. Kui teie võtate vastu ristiusu, järgnevad teie sugulased teile."
Kuulnud sellist julgustavat tunnistust, hakkasid chuhrad paljudest küladest pöörduma kristlusesse. Pöördunute siiras tunnistus oli nii võimas, et sõnum Kristusest levis kogu Punjabi piirkonnas ning enne kui Ditt suri, nägi ta 450,000 chuhra pöördumist ristiusku ja nende arv kasvab tänaseni. Dittil oli visioon – "taevane nägemus" – ja palju inimesi sai juhitud pimedusest valguse juurde.
Kuid sellised asjad on juhtunud mitte ainult Indias. 1950. aasta paiku oli kommunistlikus Hiinas vähem kui 2 miljonit kristlast. Neid kiusati rängalt taga, kuid hoolimata sellest ja võib-olla isegi selle tõttu kasvas nende arv seal 50 aastaga enam kui 25 kordseks, 50 miljonini! Keegi ei saanud vaigistada hiinlaste tunnistust, kel oli visioon – "taevane nägemus"!
Kõik me veel mäletame, mis juhus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel. Kristlased, kel oli visioon, "taevane nägemus," kasutasid avanenud uusi võimalusi Kristusest julgelt tunnistamiseks – sõnas, teos, laulus. Visiooniga adventistidest kristlased läksid nii "jultunuks," et korraldasid kristlikud äratuskoosolekud isegi endises kommunistide suurimas ja kõrgeimas pühamus – Moskvas, Kremli Kongresside Palees! Ma mäletan veel nii hästi evangeelseid koosolekuid Tallinnas Ohvitseride Majas. Mõelge – Ohvitseride Majas, Nõukogude armee ja laevastiku ohvitseride pühamus kuulutati kuu aega head sõnumit ainsast ja tõelisest Päästjast, kusjuures igal õhtul tuli korraldada kaks teenistust ja mõlemal korral oli enam kui 1000-kohaline saal pilgeni täis!
Jumal andis sellise visiooni, "taevase nägemuse" juba vana aja prohvetitele, näiteks Habakuk kirjutab – Hab.1,5: "Vaadake paganate seas ja pange tähele, imestage ja hämmastuge! Sest ma teen teie päevil teo, mida te ei usuks, kui sellest jutustataks!" Jumal on selliseid imelisi tegusid teinud ikka ja jälle ning Ta tahab ja võib teha neid veelgi, kui leidub inimesi, kel on nägemus.
Täna pakub Jumal seda jällegi meile, kutsudes meid Teda uskuma ja usaldama ning Temast kartmatult tunnistama, ohverdama oma vara ja talente evangeeliumi hea sõnumi viimiseks iga inimeseni sellel planeedil. Kindlasti on keegi, kellele sina oled kõige lähemal. Mine ja jaga temaga oma usku. Palveta tema eest ja koos temaga. Ole visiooniga kristlane! Jumal teeb veel tänagi imet!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv