Meil on see lootus
26.02.2005 - (1823)

Me oleme usklikud ja teame, mida me usume. Üks meie uskumustest, mis teeb meid adventistideks selle sõna tõelises tähenduses, on usk Jeesuse Kristuse peatsesse teise tulekusse. Ja oma kogemusest ma tean, et mida kauem on inimene olnud koguduses, mida vanem on inimene, seda enam igatseb ja ootab ta selle päeva saabumist. Noortel on siin maa pealgi palju huve – ja neil tõesti on oma missioon täita – kuid mida vanemaks saab inimene, seda enam väsib ta sellest kõrberännakust siin võõras maailmas ja igatseb koju rahusse. On täiesti normaalne, et elutormidest räsitud eakas Johannes hüüdis juba üle 19 sajandi tagasi – Ilm.22,20: "Tule, Issand Jeesus!" Paljude meie südamed ühinevad temaga nüüd, uue milleeniumi lävel, mida me nii väga tahaksime veeta taevas!
Selles igatsuses avame Pühakirja ja loeme selle sama Johannese poolt tema kõrges eas kirjutatud kirjast – 1.Joh.3,1-3: "Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas."
Kui palju on neis salmides suuri mõtteid! Esiteks: "Vaadake," imetlege, olge hämmastunud Jumala armastuse suurusest meie, patuste inimeste vastu! Ta nimetab meid oma lasteks! Uskumatu! Aga "seda me olemegi," kinnitab apostel Johannes. Ärgu keegi selles kahelgu; ärgu ka eksijad lapsed selles kahelgu! Me oleme juba nüüd siin maa peal taeva Jumala lapsed! Ta tunneb meid, armastab meid ja igatseb meid enda juurde koju – võib-olla veel enam kui meie Tema juurde! Aga kõige jaoks on oma aeg; kui aeg täis saab, siis Ta tuleb ja viib meid enda juurde.
Mõelge: me oleme Jumala lapsed – noored ja vanad, terved ja haiged, kurvad ja rõõmsad – me oleme kõik elava Jumala lapsed!
"Meie oleme Aabrahami lapsed," kiitlesid variserid uhkusega, kuid Jeesus seadis sellegi au kahtluse alla. Aga keegi peale meie endi ei saa kahtluse alla seada seda suurt tõde, et meie oleme Jumala lapsed. Kui me seda usume, siis me seda ka oleme! Igale inimesele, kes tuleb ristimisveest, ütleb hääl taevast: "See on minu armas laps, kellest mul on hea meel!" (Mat.3,17). Ja iga siiras usus ristitu peale laskub taevatuvi, sest kirjutatud on – Apt.2,38: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni." Ning taas on kirjutatud – Rom.8,14: "Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed."
See on adventusu lahutamatu osa – usk, et me oleme uussünni läbi Jumala pojad ja tütred, Jumala lapsed, ning võime siiras usus pöörduda Jumala poole sõnadega: "Meie Isa..." Meil on see usk!
Kuid usu järel tuleb lootus. Adventlootus. Kas see on sama mis adventusk? Need on siiski kaks iseasja. Lootus on enam kui usk. Neid on palju, kellel on adventusk, kuid vähe on neid, kellel on see lootus. Pigem loodetakse, et Ta täna, niipea veel ei tule. Halb sulane Jeesuse tähendamissõnas heast ja halvast sulasest (Mat.24,45-51) oli ka adventist – adventusus, kuid mitte adventlootuses! Rumalad neitsid Jeesuse tähendamissõnas kümnest neitsist (Mat.25,1-13) olid ka adventistid – adventusus, kuid mitte adventlootuses!
Adventlootus – see on palav soov Teda tervitada, see on Tema igatsemine, ja Teda igatsedes meie armastus Tema vastu aina süveneb. Usk –> lootus –> armastus – selliselt kasvab ristiinimene ja valmib Kristuse teiseks advendiks.
Kuid meie algkirjakoht esitab selle lootuse kõrval veel kaks lootust, nimelt: lootus, "et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased," ja lootus, et "me näeme siis Teda nagu Tema on." See on kolmekordne lootus, tugev nagu kolmekordne lõng, ja apostel jätkab: "Igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas."
See, kes üksnes usub, et Jeesus tuleb, pole veel see, kes ennast puhastab, vaid puhastab ennast see, kellel on niisugune lootus. Ta loodab, et Jeesus tuleb; ta loodab, et ta on Jeesuse sarnane, kui Ta tuleb; ta loodab, et ta näeb Jeesust sellisena, nagu Tema on. Inimene, kellel on niisugune lootus, puhastab ennast, nagu Jeesus on puhas.
Mõelgem veidi sellele kolmekordsele lootusele. Me juba rääkisime lootusest, et Jeesuse tuleb taas. Paljudel meist on see lootus, õnnis lootus, igatsus – tuleks Ta juba täna!
Aga lootuse teine osa? Kuidas on lootusega, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased? Paljud armastavad mõelda Jeesuse valmistatud eluasemetest taevas, Uue Jeruusalemma kullast uulitsatest, igavesest noorusest ja pakatavast tervisest. Need kõik on kord meie päralt, kuid need on vaid materiaalsed õnnistused. Võimalik, et mõnede nimekristlaste taevas erineb vähe islamiusuliste taevast kõigi maiste mõnudega...
Kuid üks asi, mis teeb taeva tõeliselt taevaks, on see, et me oleme seal Issanda Jeesusega ja me oleme Tema sarnased! Kõik teised taeva väärtused peaksid kristlase silmis olema väiksemad, sest Kristuse-sarnane iseloom on taeva õnne ja rahu pant!
Pangem tähele: "Tema ilmudes" me "oleme Tema sarnased," mitte saame Tema sarnaseks. Me oleme uskunud, lootnud, armastanud, valmistunud ja nüüd, kui Ta ilmub, oleme Tema sarnased.
Kas meil on see lootus? Kas meil on üldse see usk, et see on võimalik? Alles siis tärkab lootus, kui me usume ja näeme edusamme oma usuelus – lootus, et me muutume ja Jeesuse tulles oleme Tema sarnased. See on adventlootuse teine osa.
Selle lootuse kolmas osa on samuti väga tähtis ja sidesõna "sest" viitab selle tihedale seosele lootuse teise osaga. "Me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on."
Reeglina oleme kalduvad nägema teistes seda, mis me ise oleme. Me ei suuda näha teisi sellistena, nagu nad tegelikult on; meie oma isiksus moonutab pildi. Me näeme teisi läbi oma iseloomu prillide. Selliselt võivad erinevad inimesed anda ühest ja samast isikust väga erineva pildi, sest nad näevad teda erinevalt. Aga Pühakiri ütleb adventlootuse kolmanda osa kohta, et "me näeme siis Teda nagu Tema on." Näha Teda nagu Tema on eeldab olemist Tema sarnane!
Kes on ainult osaliselt Jeesuse sarnane, mõistab Jeesust vaid osaliselt. Ta näeb Teda vaid nii palju, kui ta on Tema sarnane. Me räägime vaimulikust nägemisest, mõistmisest. Tegelikult – igaüks võib õppida oma iseloomu tundma selle kaudu, mida ta näeb Jeesuses. Vaimulikus elus puudulikult kasvanud inimene ei näe iial Jeesust sellisena nagu Ta on. Kui preestrid, kirjatundjad ja variserid oleksid näinud Jeesust sellisena, nagu Ta on, ei oleks nad Ta risti löönud! Aga nad ei näinud Jeesust sellisena nagu Ta on, sest nad ise erinesid Jeesusest nii palju!
Nüüd aga kirjutab Johannes: "Me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on." Kui me näeme Jeesust sellisena nagu Ta on, siis oleme muutunud Tema sarnaseks. Jeesus ütles – Mat.5,8: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat." Välisest näilikust puhtusest üksi on vähe; ainult need, kelle süda on puhas, näevad Jumalat, Jeesust.
Miks näevad ja mõistavad erinevad inimesed Jumalat nii erinevalt? Jumal on ju ühesugune! – Aga inimesed on erinevad. Ainult need, kes on Kristuse sarnased, puhtad südamelt, näevad Jumalat, nagu Ta tegelikult on. Jeesus ütles Jumalale viidates – Joh.8,55: "Ja teie ei ole Teda tundnud, aga mina tunnen Teda." Jeesus oli siin maa peal nii oma Isa (Jumala) sarnane, et võis öelda – Joh.10,30: "Mina ja Isa oleme üks!" Seda silmas pidades, millest kõneleb Jeesuse palve – Joh.17,21 – "et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki meis oleksid?" See kõneleb Jeesuse igatsusest, et Tema järelkäijad Teda ükskord ometi mõistaksid, et nad näeksid Teda sellisena, nagu Ta on, et nad muutuksid Tema sarnaseks.
Johannes, kes oli muutunud Jeesuse sarnaseks, nägi Jeesust sellisena, nagu Ta on; ta nägi ja mõistis Jumalat. See innustas teda niivõrd, et ta hüüdis kõigile: "Vaadake, milline armastus!" "Vaadake!" saab hüüda vaid see, kes ise näeb. Kõik ei näe seda armastust, selle suurust. Aga just Jumala armastus on see, millele rajaneb meie lootus olla Jeesuse sarnased ja näha Teda sellisena, nagu Ta on.
Seda kõike sisaldab adventlootus; see on palju enam kui usk Jeesuse taastulekusse. "Ja igaüks, kellel on niisugune lootus Tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu Temagi on puhas."
Me juba puudutasime puhtuse, südamepuhtuse mõtet, tsiteerides Jeesuse sõnu mäejutluses – Mat.5,8: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat." Olla puhas "nagu Temagi on puhas" – see on adventlootuse täitumise pant. Aga kuidas saada puhtaks, Kristuse sarnaseks?
Johannes kirjutab: "Igaüks... puhastab ennast." Esimesel pilgul tundub see mõtte ketserlikuna, kuid apostel Johannes ei ole teadmatuses sellest, kuidas puhtaks saada. Kirjutab ta ju ise samas kirjas veidi eespool – 1.Joh.1,7-2,2: "Kui me käime valguses, nõnda nagu Tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega, ja Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust. ... Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust. ... Ja Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest."
Jah, Jeesuse veri üksi puhastab; kuid siin räägitakse ka meie osast – pattude tunnistamisest ja valguses käimisest. Kas pole valguses käimine mitte sama, millest kirjutab apostel Paulus 2.Kor.3,18: "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust."
Siingi räägitakse Kristuse sarnaseks saamisest – adventlootusest – ja selle täitumise teest. Jah, meil tuleb põgeneda maailmast, nagu Joosep põgenes Potifari naise eest, ja vaadata Jeesusele. Meil tuleb puhastada end halbadest kaaslastest ja vaadata Jeesusele. Meil tuleb salata end, võtta oma rist ja järgida Jeesust.
Väga tähendusrikkalt algab Jeesuse nõuanne Laodikea kristlasele: "Osta minult..." (Ilm.3,18). Et osta usukulda, tuleb ära anda uskmatus; et osta valged riided – Kristuse õigus – tuleb ära anda määrdunud räbalad – oma õigus; et osta silmasalvi – Püha Vaimu – tuleb saada oma vaimus vaeseks, see ära anda. Ja seda kõike me ostame Jeesuse käest. Temale vaadates ja Temaga läbi käies saame Tema sarnaseks.
See on adventlootus. Me armastame laulda: Meil on see lootus. Küsime täna igaüks iseendalt: Kas minul on see lootus – auline "lootus /mis/ ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud" (Rom.5,5).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv