.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6098)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Valmistumine tormiks
26.03.2011 - (919)

Rom.8,31-39: "Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? Nõnda nagu on kirjutatud: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks!" Aga selles kõiges me saame täie võidu Tema läbi, kes meid on armastanud! Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Claudia oli oma 20-ndates eluaastates, kui tal avastati Hodginsi tõbi ja öeldi, et tema shansid ellu jääda on vaid 50%. Teda opereeriti kiiresti ja alustati kiiritusraviga (koobaltiga), mis muutis ta peaaegu üleöö noorest, kaunist naisest füüsiliselt inimvareks. Tema abikaasa töötas haigla kaplani abina ning oli näinud palju haigeid ja surevaid patsiente. Ta ütles: "Filmides on paarid, kes on aastaid omavahel tülitsenud, unustanud ohu palge ees erimeelsused ja leppinud omavahel ära, kuid reaalses elus ei tarvitse see olla nii. Kui abielupaari tabab kriis, võimendub see, mis on juba olemas nende vahekorras. Kuna Claudia ja mina usaldame Jumalat ning armastame teineteist väga, siis lähendas see kriis meid teineteisele veelgi. Tema haigusest tulenev kriis lihtsalt süvendas olemasolevaid tundeid."
Claudial ja ta abikaasal polnud aimugi, et neil tuleb kohata sellist kriisi. Kui aga see saabus, leidsid nad, et olid juba omandanud jõu seda taluda.
Kuidas on meiega? Enamus meist ei seisa tõenäoliselt iial silmitsi nii kohutava kriisiga, nagu see saabus Claudiale ja tema abikaasale. Kuid sellegipoolest on meie kõigi elus torme, kaotusi, raskeid hetki, mis võivad viia meid tõsisesse kriisi. Kui see peaks juhtuma, oleme me selleks valmis? On meil selleks vajalikke sisemisi ressursse? Kui mitte, siis kuidas saaksime valmistuda ja olla valmis selleks päevaks? Mida me peaksime selleks tegema?
1. VEENDU, ET OLED ÕIGES VAHEKORRAS JUMALAGA. Veendu, et oled võtnud Jeesuse oma Päästjaks ja Sõbraks ning käid päev-päevalt ja samm-sammult koos Temaga.
Piibel pakub siin häid eeskujusid. Eenok "kõndis ühes Jumalaga" ja Jumal võttis ta siis enda juurde (1.Ms.5,22-24). Aabraham rändas koos Jumalaga ning teda "nimetati Jumala sõbraks" (Jak.2,23) ja temast sai Jumala rahva ja Messia esiisa. "Noa kõndis ühes Jumalaga" (1.Ms.6,9) ja kui tuli veeuputus, päästis Jumal tema ja ta pere. Mooses kõndis Jumalaga ja Jumal kasutas teda oma rahva vabastamiseks. Taavet kõndis ühes Jumalaga juba karjusena ja kui Jumal kutsus teda valitsema oma rahva üle, oli ta selleks valmis. Taaniel kõndis ühes Jumalaga ja Jumal päästis ta lõvide august.
Kuid mitte alati ei päästa Jumal oma lapsi "lõvide august." Stefanos oli noor mees, "täis usku ja Püha Vaimu" (Apt.6,5), kui ta visati kividega surnuks. Kõik apostlid peale Johannese kannatasid märtrisurma – peale Juudase, muidugi, kes ei olnud õiges vahekorras Jumalaga ja lõpetas elu enesetapuga. Kõik need ustavad Jumala mehed kõndisid ühes Jumalaga, kuid siiski kannatasid. Aga nad võisid hüüda siiski võidukalt ühes Paulusega – 2.Tim.4,7.8: "Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Kui sa oled õiges vahekorras Jumalaga, oled sa valmis igaks elutormiks. Võid olla kindel, et Jumal kannab sind sellest läbi. Ja pole enam oluline, kas läbi elu või surma – igal juhul oled sa võitja.
2. AVA OMA PIIBEL JA KASUTA SEDA KUI ELUJUHIST. Piiblit on võimatu kasutada elujuhisena, kui me pole talletanud selle sõnu oma mällu, oma südamesse. Ainult nii võib see meid juhtida igal sammul. Kahjuks on enamus inimestel meeles rohkem vanasõnu, anekdoote ja TV reklaame kui Pühakirja salme. Kuid Piibli mällu söövitamine on eluliselt tähtis, et olla valmis igaks tormiks, mis võib meid tabada.
Russell Morse, üks suuremaid misjonäre Hiina-Birma piirialadel, vahistati 1951. aastal ja heideti vangi 21 kuuks. Talle öeldi, et ta naine ja noorim poeg on tapetud ning jäeti nende mõtetega üksi vangikongi. Polnud ühtegi inimest, kellega rääkida, ühtegi raamatut, mida lugeda. Kaks korda päevas tõugati toidukauss läbi väikese avause tema kongi, kuid ta ei näinud kunagi ühegi inimese nägu ega kuulnud ühegi inimese häält.
Olles lõigatud täielikult ära inimestest, teadmata, kas keegi väljaspool vanglat üldse teab, kas ta on elus, oleks ta kindlasti läinud hulluks, nagu ta hiljem tunnistas, kui ta poleks suutnud meenutada Piibli salme ja vaimulikke laule, mida ta oli aastate vältel pähe õppinud. Need aitasid tal üle elada selle kohutava kriisi.
Inimesed on rääkinud, kuidas neid on elutormides aidanud vahel seegi, kui nad on suutnud meenutada kas või ühe mõtte Piiblist. Üks naine kordas sügavas kriisis ikka ja jälle üht lühikest piiblisalmi, mille ta oli hingamispäevakooli suutnud pähe õppida: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks" (Flp.4,13).
Ei tea, milliste piiblisalmide või vaimulike lauludega oled sina varustanud end võimalikuks tormiks?
3. ANNA PALVELE OMA ELUS OLULINE KOHT. Tõsine palve kriisi või tormi ajal on ülioluline, kuid veelgi olulisem on arendada endas "heal ajal" välja püsiv palveharjumus. Kui meil seda pole, võime kriisi ajal palve asemel hoopis kiruda Jumalat! Isegi mõni pastor on ränkades elutormides hakanud kahtlema Jumala armastuses, hoolitsuses või koguni olemasolus. Miks? Sest ta pole olnud tegelikult selles kunagi kindel, kuna ta pole olnud püsivalt palves, püsivas ühenduses Jumalaga.
1990. aasta augustis annekteeris Iraak Kuweidi. ÜRO ei võinud sellega leppida ja nii valmistusid 34 riigi koalitsiooniväed n.ö. Lahesõjaks. Kõige enam sõdureid läks sinna USA-st. Ühes suures USA kirikus korraldati sel puhul palve-jumalateenistus. Kirikuruum ei suutnud mahutada tuhandeid kohaletulnuid ja paljud kuulasid jumalateenistust kiriku õue üles pandud valjuhääldite kaudu. See oli emotsionaalne jumalateenistus, kus paluti hardalt Jumala juhtimist ja abi eesseisvaks sõjaks.
Jumal kuulis palvet ja sõda oli lühike ning ohvrite arv väiksem, kui keegi oleks osanud arvata. Nii korraldati juba mõne nädala pärast samas kirikus teine palve-jumalateenistus, et tänada Jumalat kuuldud palvete eest. Mis te arvate, kui palju inimesi nüüd kirikusse tuli? Kakskümmend.
Me peaksime innukalt palvetama mitte ainult mõne silmapaistva sõja või kriisi või mõne elutormi ajal. Ärme unusta, et siin maailmas toimub lakkamata sõjategevus, mis on palju tõsisem ja kohutavam kui ükski inimeste või riikide vaheline konflikt. Siin toimub sõda inimhingede pärast. Paulus kirjutab – Ef.6,10-12: "Lõppeks, mu vennad, saage vägevaks Issandas ja Ta tugevuse jõus! Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu! Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." Ja kui ta seejärel kirjeldab kristlasest võitleja sõjavarustust, siis kirjutab ta muuseas – Ef.6,18: "Iga palve ja anumise kaudu, palvetage igal ajal Vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest."
Palve läbi sünnivad imed – ja kõige suurem ime on meie tõeline uussünd, Kristuse kuju sündimine meis. Vaid see tagab meie valmisoleku igaks tormiks. Valmisolek elutormideks ei tähenda seda, et Jumal meid neist kindlasti päästab. See tähendab seda, et Jumal on meiega ja meie oleme Temaga. Palve läbi võime me olla alati ühenduses oma Jumalaga ja seega valmis igaks elutormiks.
4. ELA RAHUS JA SÕPRUSES OMA LIGIMESEGA. Kuidas saamegi olla õiges vahekorras oma Jumalaga, armastada Teda "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest" (Mrk.12,30), kui me ei "armasta oma ligimest nagu iseennast (s. 31)! Jumal on kinkinud meid üksteisele, et me toetaksime üksteist eluvõitlustes ning oleksime selliselt valmis kohtama ka suuremaid ja rängemaid torme.
Kay Poe ja Esther Kim kasvasid üles kui parimad sõbrad ja tuliseimad võistluskaaslased. Nende spordialaks oli Tae Kwon Do, Korea päritolu võitluskunst, mis lülitati olümpia-alade hulka esimest korda 2000. aasta Sydney olümpiamängudel. Kasvades suuremaks, leidsid Kay ja Esther end erinevatest kaalukategooriatest ja nii kohtusid nad harva võistlustel.
Kuid 2000. aasta olümpiamängudel nende kaalukategooriad ühendati ja nii tuli neil olümpia-eelsetel võistlustel kohtuda ja omavahel võidelda, sest ainult üks sellest piirkonnast pääses olümpiamängudele.
Juhtus nii, et nad pidid omavahel kohtuma selle otsustava võistluse viimases matshis. Kuid poolfinaali viimastel hetkedel vigastas Kay tõsiselt oma põlveliigest. Siiski õnnestus tal viimast jõudu kokku võttes ja valu trotsides see võita. Oleks see olnud viimane matsh, oleks tal olnud küllaldaselt aega paraneda ja taastuda olümpiamängudeks. Kuid see polnud viimane. Et jõuda suurvõistlusele, tuli tal veel võidelda sellise tugeva vastasega, nagu oli tema lapsepõlvesõber Esther Kim.
Esther oli jälginud Kay matshi ja näinud, kuidas treener oli aidanud lonkava Kay tagasi riietusruumi. Viimase matshi tulemus oli talle ilmselge. Tal polnud vaja teha muud, kui ilmuda võistlusele ja pääsemine olümpiamängudele oli garanteeritud. Tema vigastatud sõbral polnud mingit shanssi võita.
Kuid ta süda ei andnud talle rahu. Ta ei saanud ausalt ära teenida oma pääsu olümpiale, pealegi oli tal oma sõbrast kohutavalt kahju. Ja nii andis ta Kayle loobusmisvõidu. Ta loobus oma olümpiaunistusest, et tema sõber Kay saaks realiseerida enda oma.
Kay oli liigutatud ja üritas protesteerida, kuid Esther ütles: "Ära arva, et ma olen loobunud oma olümpia-unistusest. Ei, ma ei ole. Ma panen oma unistuse ja lootuse sinule, sõber!"
Kui kohtunikud ja rahvas nägid, kuidas Esther loobus võistlemast Kayga, loovutades talle võidu, aplodeerisid nad mõlemale. Hiljem ütles Esther hämmeldunud ajakirjanikele: "Võita on võimalik enam kui ühel viisil."
Ma mõtlen, et kui oleks ka ainult üks viis, kuidas võita sõpru, siis kasutagem seda. Aga, tänu Jumalale, neid viise on palju. Kasutagem neid!
Nii et, kuigi me ei soovi ega oota elutormisid, olgem siiski nendeks valmis. Kuidas nendeks valmistuda? Meenutage kasvõi tänast jutlust!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv