.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Olgem kindlad!
26.10.2013 - (833)

Sissejuhatuseks loeme 1.Joh.4,15-19. Pangem tähele, millisest kindlusest, usujulgusest, kindlast teadmisest pulbitsevad need salmid; ei mingit kõhklust! Johannes kirjutab: "Kes tunnistab, et Jeesus on Jumala Poeg, sellesse jääb Jumal ning tema Jumalasse. Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse. Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas. Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud."
Johannes teab, mis on tõde, ega karda seda välja öelda. Ta teab, et on vaid üks tõde – mitte nagu see maailm, kus "tõde" muutub iga uue leiu ja avastusega. Ja lõpuks öeldakse, et tõde on suhteline ja kõigil on õigus! Toomas armastab ikka tuletada meelde tarka rabi, kelle juurde tuli üks kahest omavahel riius olevast inimesest ja kes, selle hoolega ära kuulanud, ütles: "Sul on õigus!" Tema oponent sai sellest teada ning läks sama rabi juurde ja esitas oma seisukoha, mille peale rabi ütles samuti: "Sul on õigus!" Kogu seda lugu juhtus pealt kuulama rabi naine, kes ütles pahaselt: "Kuidas sa võid öelda mõlemale vaidlevale poolele: "Sul on õigus!"? Mõlemal ei saa ju olla õigus!" Rabi mõtles hetke ja ütles: "Sul on õigus!"
Sellel ebakindlust täis ajastul tunneb inimene end üsna ebamugavalt, kui keegi läheneb talle, öeldes: "Mul on tõde ja ma tahan seda ka sulle õpetada."
"Kelleks sa ennast pead, et sa julged väita omavat tõde?" protesteerime me mõttes. Me tunneme end palju paremini, kui keegi ütleb: "Ma arvan sellest asjast nii, aga sellest pole midagi, kui sina arvad teisiti. Ka sul võib olla õigus. Kes teab, kus on tõde, või kas seda on üldse olemas?" Mäletate seda Pilaatuse retoorilist küsimust Jeesusele, esitatud peaaegu pilgates: "Mis on tõde?" (Joh.18,38).
Kuid selline suhtumine tekitab probleemi. Kui me pole oma usus kindlad, kui meil pole kindlaid tõekspidamisi, kui ühel võib olla niisama palju õigus kui teisel, siis miks üldse otsida "tõde"? Kui ühte kirikusse minek on niisama hea kui teises kirikus käimine, miks siis üldse kulutada kirikute uksi? Kui üks religioon on niisama hea kui teine, miks siis üldse näha vaeva selle valimisega. Ja nii võidab sellest olukorrast üksnes uskmatus, ilmalikkus, lodevus ja kõikelubavus – "lihale ajet andev vabadus", nagu Piibel seda nimetab (Gal.5,13). Otsiv inimene läheb kirikusse, lootes kuulda midagi selget, konkreetset, kindlat – tõde, millele rajada oma elu – kuid ei kuule Pühakirja selget sõna: "Nõnda ütleb Issand!" Selle asemel kuuleb ta inimeste erinevaid arvamusi. Kuid...
1. PIIBEL KÕNELEB IKKA VEEL ABSOLUUTSE KINDLUSEGA.
Pühakiri pole iial rääkinud kõhklevalt. Piibel pole kunagi ega üheski küsimuses öelnud: "See võib olla nii ja naa!" Oma Sõnas räägib Jumal alati selgelt ja kindlalt ja ühemõtteliselt. Võtame kas või Piibli vastused neile kõige põhilisematele küsimustele:
A. "Kust sai elu alguse sellel planeedil?" Maailm ütleb: Võib-olla toimus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi kusagil Suur Pauk – hüpoteetiline sündmus, mille tagajärjel Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Arvatakse, et umbes 4,7 miljardit aastat tagasi moodustus Päikesesüsteem supernoova plahvatusest järgi jäänud gaasi- ja tolmupilvest. Sealt on pärit ka meie Maa, kus arvatakse elu olevat hakanud arenema 3,5 miljardit aastat tagasi – sinivetikatest meres. Sealt arvatakse olevat pärit kõik elav sellel planeedil. Selline on teaduse "viimane sõna", mis on drastiliselt muutunud mitte ainult sajandist sajandisse, vaid viimasel ajal lausa aastast aastasse. Ei mingit kindlust; vaid hüpoteesid ja oletused.
Kui aga pöörduda Piibli poole, siis annab juba selle esimene salm meile kindla vastuse: "Alguses lõi Jumal taevad ja maa" (1.Ms.1,1). Seejärel räägitakse, kuidas Jumal valmistas kõik eluvormid ja oma loomistöö kroonina inimese enda sarnase mõtleva ja loova olevusena. Terves Piiblis, mis on kirjutatud aastatuhandete vältel, pole hetkekski seatud kahtluse alla tõde, et Jumal on kõik loonud. Nii see toimus ja mitte kuidagi teisiti!
B. Teine oluline küsimus: "Kust on tulnud kurjus siia maailma?" Poliitikud, sotsioloogid, psühholoogid ja psühhiaatrid kõik püüavad mõistatada, miks on inimkond muutunud nii kurjaks ja vägivaldseks? Miks ei suuda me elada koos rahus üksteist aidates? Võib-olla on põhjuseks viga kasvatuses või koolituses. Meie sees elab see loom, kellest me oleme põlvnenud, ning me pole seda korralikuks kasvatanud. Ehk on viga majanduses, sotsiaalgarantiides; puudus teeb vihaseks ja ahneks, tegevusetus hoolimatuks. Maailm pakub igasuguseid vastuseid küsimusele, miks eksisteerib kurjus selles maailmas.
Kuid Piibli vastus on üks ja selge: Inimkond on selline kuri patu pärast siin maailmas. See sõnum kõlab üheselt Piibli algusest kuni lõpuni. Patu pärast on umbrohud meie aias ja ühiskonnas. Patu pärast on siin vaesus ja haigus ja surm. Patu pärast on siin ülekohus ja vägivald. Kõik patu, s.o. Jumalale vastuhaku pärast. Ei tasu otsida ühtki teist põhjust. Seda ei ole.
C. Kolmas oluline küsimus: "Kuidas me võime sellest olukorrast välja pääseda?" Maailm soovitab: Anname kõigile hea hariduse ja probleem on lahendatud. Kindlustame igaühele ilusa individuaalelamu eeslinnas ja head äraelamist võimaldava kuupalga ning võitlused maailmas lakkaksid. Likvideerime tööpuuduse ja see lahendab kõik.
Kuid Piibel teatab selgesõnaliselt, et kõik need inimlikud meetmed ei kõrvalda kurjust siit maailmast. Muutus peab toimuma meie sees. Me vajame südame, meele, tahte, emotsioonide radikaalset muutust, mille võib teostada üksnes Jumal oma Püha Vaimu läbi. Me vajame lunastust, andestust ja muutmist Jeesuse sarnaseks. Ainult see võib panna piiri kurjusele. Ja ainult Jumal võib seda teha.
D. Ja neljas oluline küsimus: "Mis saab meist pärast seda elu?" Maailm pakub mitmeid erinevaid vastuseid, alates ümberkehastumisest kuni haihtumiseni olematusse. Ei mingit kindlust.
Kuid sellelegi küsimusele on Pühakirjal vaid üks konkreetne ja selge vastus, milles sa võid olla kindel. Kui sa oled võtnud usus vastu Jeesuse oma Päästjaks ja Issandaks, saades pattude andestuse, ning elanud "niisugust elu nagu Tema elas" (1.Joh.2,6), on sul valmis eluase taevas Tema "Isa majas" (Joh.14,2), kuhu sa lähed peale maise teekonna lõppu ja kust sul ei tule lahkuda enam kunagi. Kui sa aga pöörad selja Jeesusele, lahkud sa sellest elust "ilma lootuseta" (Ef.2,12) ning pead vastu võtma karistuse oma kurjade tegude eest.
Piibel räägib ikka veel absoluutse kindlusega, andes selge vastuse kõigile elu olulistele küsimustele. "Mina olen tee ja tõde ja elu," ütles Jeesus," ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!" (Joh.14,6). On "üks Issand, üks usk, üks ristimine," kirjutab Paulus (Ef.4,5). Tänu Jumalale selle selguse ja kindluse eest!
2. MAAILM KÕNELEB EBAKINDLALT.
Maailm püüab külvata ebakindlust ja kahtlust, öeldes: "Kui on olemas Jumal, miks lubab Ta kõiki neid halbu asju juhtuda siin maailmas? Vähemalt oma lastele peaks Ta kindlustama siin maa peal parema ja õnnelikuma elu! Aga needki jäävad haigeks, kaotavad töö, elavad vaesuses ja surevad. Järelikult pole olemas mingit Jumalat! Ja kui Ta on olemas, siis ei hooli Ta oma lastest! Või on Ta võimetu midagi ette võtma?" Kahju, et selline ebakindlus hiilib ka kristlaste hulka.
Või mida ütleb maailm tõe kohta? Mitte midagi paremat kui Pilaatus 2000 aastat tagasi! Internet on täis topitud kogu maailma tarkust. Te võite sealt saada igasugust informatsiooni. Kuid päringule "Mis on tõde?" ei saa te ikkagi ühest vastust! Huvi pärast sisestasin ma Google'isse küsimuse: "Mis on tõde?" ja esimese vastusena saabus filosoofiline jutt: "Definitsiooni kohaselt peab teadmine olema tõene. Väär saab olla uskumus, kuid mitte teadmine. Aga mis on tõde? Teadmise tõesuse nõue muudab asja keeruliseks seetõttu, et on olemas vähemalt neli arusaama tõest. See jätab mulje, et vabalt võiks igaühel olla oma tõde."
Pole ime, et keegi on öelnud: "Kui sa kasvatad/koolitad/harid oma lapsi ilma Jumalata, teed sa neist vaid nutikad kuradid" (kellel igaühel on oma tõde)!
Ja ebakindlus hiilib ka kirikusse, kus erinevates kogudustes tõlgendatakse Piiblit erinevalt. Mitte et Piibel räägiks ebakindlalt, vaid seda tõlgendatakse ebakindlalt. Miks? Paulus ütles juba 2000 aastat tagasi välja selle põhjuse, kirjutades 2.Tim.4,3.4: "Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad, ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole."
Inimesed ei taha kuulda Piibli selget sõna "Nõnda ütleb Issand!" Nad ootavad jutlustajailt lohutavaid ja rahustavaid, lausa meelt lahutavaid sõnumeid. Ja seda nad ka saavad! Kellele ikka meeldib patu- ja süütunde äratamine ning kutse meeleparandusele. Aga sõnum: "Usu vaid Jeesusesse Kristusesse ja Tema korraldab sinu asja Jumala ees; ära oma elu pärast üldse muretse!" on hea kõrvadele kuulda. Mõned lähevad koguni nii kaugele, et hoiatavad inimesi nende pastorite eest, kes kutsuvad üles pidama Jumala käske, sõimates neid käsuorjadeks ja armust ära langenuiks!
Nagu maailmas, valitseb ka Piibli aluselt langenud kirikuis ebakindlus ja nii räägivad ühed tõe pähe üht ja teised teist.
3. JUMAL SOOVIB, ET ME OLEKSIME KINDLAD.
Ebakindlus juhib usukaotusesse ja hävingusse, kindlus Jumala tões aga toob usujulguse ja lootuse, mis "ei jäta häbisse" (Rom.5,5). Kuidas suutsid märtrid surra tõe eest? Sest nad uskusid kogu südamest ja hingest ja väest, et Piibli sõnum on tõsi. Nad uskusid, et Jumal armastab neid ja nad armastasid Teda vastu ning see "täiuslik armastus ajas kartuse välja", nagu lugesime algkirjakohast.
Lugegem veel mõned kirjakohad, mis näitavad, kui väga Jumal soovib, et me oleksime usus kindlad. Joh.10,14 ütleb Jeesus: "Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind." Jeesus kui Hea Karjane tunneb meid! Ta teab igat meie mõtet, meie muret ja rõõmu. Ta teab isegi meie juuksekarvade arvu (Mat.10,30). Ja Ta soovib, et meie tunneksime Teda! Isikliku kogemuse kaudu! Kui me Teda tunneme, siis, ütleb Jeesus edasi – Joh.10,27.28: "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind. Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest."
Et Jeesust kui Head Karjast järgida, peame olema kindlad, et Teda saab usaldada. Me peame olema kindlad Tema Sõnas, Tema tõotustes. Paulus kirjutab Rom.8,31.32: "Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?" Kui Jumal lubas Kristusel surra meie eest, siis peab Tal olema tõsi taga, kui ütleb, et armastab meid! See armastus peab olema väga suur ja ehtne!
Ja Paulus jätkab – Rom.8,35-39: "Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? ... Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Vaadake, kui kindel oli Paulus! "Ma olen veendunud selles," kirjutab ta, "et miski ei või meid lahutada Jumala armastusest!" Jumal ei lakka meid iial armastamast ja püüdmast päästa. Aga selleks tuleb meil vastu võtta Tema and – Jeesus Kristus – ja lasta Ta elama oma südamesse. Johannes, kes omas samasugust usukindlust, tunnistab – 1.Joh.5,11-13: "Ja see on see tunnistus, et Jumal on meile andnud igavese elu ja see elu on Tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu. Seda ma olen teile kirjutanud, et te teaksite enestel olevat igavese elu — teil, kes usute Jumala Poja nimesse."
Nii lihtne see ongi: Kui me armastame Jeesust ja laseme Tal elada oma südames ning juhtida meie elu, on meil igavene elu. "Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval," (2.Tim.4,8) võime öelda koos Paulusega täie kindlusega.
Jumal soovib, et me oleksime oma päästes kindlad. Aga oma päästes saame olla kindlad vaid siis, kui usume, et Jumala Sõna on kindel ja elame selle järgi – armastades Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv