Usust
26.11.2005 - (1730)

Täna sooviksin rääkida ühest kõige lihtsamast asjast, mis eristab meid uskmatuist. See on meie usk. Me usume Jumalat. See on väga oluline, sest kirjutatud on – Heb.11,6: "Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad."
Kuid niisama tähtis, kui on usk Jumalasse, on ka see, kuidas me Teda usume. Paljud ütlevad, et nad usuvad Jumala olemasolu, kuid kas sellest üksi piisab pääsemiseks? Jakoobus kirjutab – Jak.2,19.20: "Sina usud, et Jumal on ainus. Sa teed hästi! Ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad. Ent kas tahad teada, oh tühine inimene, et usk lahus tegudest on tõhutu?"
Isegi kurjad vaimud usuvad Jumala olemasolusse! Pole siis ime, et väga suur osa maailma inimestest usub, et on olemas Jumal või keegi suur ja võimas! Kuid see teadmine ei anna neile veel südamerahu; see usk pole veel päästev usk. See teadmine või uskumine võib teha hoopis rahutuks; see võib panna koguni hirmust värisema, kui nad mõtlevad, et neil tuleb oma tegude eest Jumalale aru anda.
Jumala uskumisest on kasu siis, kui sellega kaasnevad tõelised usuteod. Ja ühest sellisest päästva usu ilmingust loeme Mat.9,27-31: "Kui Jeesus sealt edasi läks, järgis Teda kaks pimedat, karjudes ning öeldes: "Taaveti Poeg, halasta meie peale!" Kui Ta tuppa astus, tulid need pimedad Tema juurde, ja Jeesus ütles neile: "Kas te usute, et ma võin seda teha?" Nemad ütlesid temale: "Jah, Issand!" Siis Ta puudutas nende silmi ning ütles: "Teile sündigu teie usku mööda!" Ja nende silmad avanesid. Ja Jeesus hoiatas neid kõvasti ning ütles: "Katsuge, et seda keegi ei saa teada!" Aga nemad läksid välja ja tegid Tema kuulsaks kogu sellel maal."
"Jumal halasta, Jumal aita!" Need on tavalised hüüded Jumala poole ka meie ajal, mille kohta on kirjutatud – Luk.18,8: "Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?" Pole usku, pole elavat, tegutsevat usku, pole usuelu, aga oma hädas hüütakse Jumala poole ja oodatakse, et Ta aitab. Pole kahtlust, et Jumal suudab aidata ja tahab aidata, kuid Ta saab reaalsuses meid aidata just sel määral, kui meil on elavat usku Temasse.
Sellepärast küsiski Jeesus pimedailt, kes Tema poole hüüdsid: "Kas te usute, et ma võin seda teha?" Ja kui pimedad olid kinnitanud, et nad usuvad, siis ütles Ta: Hea küll, "teile sündigu teie usku mööda!" Nii pandi nende usk proovile, ja kui see oli ehtne, kui nad tõesti uskusid Jeesusesse ja Tema võimesse aidata, said nad abi. Tulemus sõltus nende usust, mitte Jeesuse tahtest või võimest.
Ma kordan: Jeesus tahab ja suudab aidata ka tänapäeval, kuid Ta küsib ka tänapäeva inimeselt, kes oma hädas Tema poole hüüab: "Kas sa usud, et ma võin seda teha?" lisades: "sulle sündigu sinu usku mööda!" Kui me ei saa abi, ei ole viga mitte Jumala juures, vaid meie eneste juures. Me ei saa abi mitte sellepärast, et Jumal ei taha või ei suuda meid aidata, vaid sellepärast, et me ei suuda uskuda Jumalasse!
Mis on usk? Milles see väljendub? Paulus kirjutab – Heb.11,1: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta."
Pimedatel oli kindel usaldus selle vastu, mida nad Jeesuselt ootasid, ja nad olid veendunud, selles, et Jeesus teeb nad nägijaiks. Nad ei näinud seda veel, nad ei näinud veel midagi, isegi mitte Jeesust, aga nad usaldasid Teda, kes oli halastaja ja armuline, kaastundlik ja hea. Nad olid kuulnud, kuidas Jeesus oli aidanud teisi ja nad uskusid, et Ta aitab ka neid. Neil oli see kindel usk – ja see sai tasutud. Usu läbi avanesid nende silmad. See oli enam kui vaid füüsiline silmade avanemine; nad nägid Jeesust, keda nad enne ei näinud! Ja nende usk järjest kasvas. Pole ime, et nad ei suutnud kuuletuda Jeesuse käsule: "Katsuge, et seda keegi ei saa teada!" Nad lihtsalt ei saanud jätta rääkimata seda, mida nad olid usu kaudu kogenud! Ja Jeesus ei pannud pahaks, kui "nad läksid välja ja tegid Tema kuulsaks kogu sellel maal."
Kui hea, et Jeesus pole meil käskinud vaikida Jumala suurtest tegudest meie elus, vaid, vastupidi, on andnud meile ülesande neist tunnistada. Ja ei ole kergemat ja meeldivamat tööd, kui rääkida sellest, millest süda täis! Tunnistamine on elava kristlase magustoit!
Usu definitsioon kõlas: "Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta." Mõned piibliuurijad on selle salmi mõtte väljendanud nii: "Usk on omandiõigust tõendav dokument." See tähendab, et kellel on usk (dokument), see on usutud asja omanik, kellel aga seda dokumenti ei ole, sellel ei ole midagi!
Läheme tagasi pimedate juurde... muuseas see on ka üks Laodikea neitsi puuetest! Ustav Tunnistaja, Jeesus, ütleb lõpuaja koguduse kohta – Ilm.3,17: "Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti!" Äkki oleme meiegi pimedad!
Jeesus ütles pimedaile, kes Tema poole abi pärast kisendasid: "Teile sündigu teie usku mööda!" ehk te saate vastavalt dokumendile, mille te esitate. See peaks olema tänapäeva inimesele küllalt arusaadav. Esikohale tõstetakse usk, mitte mingi muu asi – isegi mitte Jeesuse võimed.
Aga selle dokumendi kirjutame meie ise, rajanedes Jumala tõotustele ja meie vajadustele. Enne tõotused ja seejärel vajadused. Ärgu meie vajadused iial ületagu Jumala tõotusi. Jumal on tõotanud anda meile kõik, mida me tõeliselt vajame. Ärme siis nõuame seda, mida me tegelikult ei vaja ja mida seepärast Jumal pole tõotanud. Piltlikult öeldes, Jumala tõotuse alusel kirjutab meie usk meile välja omandiõigust tõendava dokumendi. Mida see tähendab? See tähendab seda, et meil on see usus palutud asi sama hästi kui käes! Meil on selle asja peale omandiõigust tõendav dokument. See on seadusega meie oma ja õiglane Jumal ei keela seda meile!
Ta ütleb: "Teile sündigu teie usku mööda!" Teile saagu teie dokumenti mööda! Aga kui inimene ei saa palve peale, siis tähendab see sisuliselt seda, et inimene läheb midagi nõudma, ilma et tal oleks selleks dokument – usk!
Siit algab tõeline usk, päästev usk – uskumisest, et "Jumala tõotused puha on Tema sees "jah" ja sellepärast ka Tema läbi "aamen" Jumala auks meie läbi" (2.Kor.1,20).
Jumal on öelnud oma tõotuste läbi "Jah;" kui meie usk ütleb koos Temaga selle peale "Aamen," rakenduvad need tõotused meie elus! Need on nagu pitsat ja allkiri meie omandiõigust tõendaval dokumendil!
Aga kui raske on seda dokumenti välja kirjutada; kui raske on uskuda, et me oleme selle omanik, mida palume. See asi võib mitte olla meil peos, kuid meil on dokument, et see asi on meie oma, ja omal ajal, õigel ajal, me saame selle kätte – kui see dokument kaduma ei lähe, kui me sellest ei loobu, s.t. kui me ei kaota usku!
Toome näite: me palume Püha Vaimu saamise pärast, mis on kooskõlas Jumala tahtega; Jeesus ütles – Luk.11,13: "Kui nüüd teie, kes olete kurjad, märkate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad." Palve on palutud, mida me nüüd teeme? Jeesus soovitas – ja see on ainus õige tee – Mrk.11,24: "Sellepärast ma ütlen teile: kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!" NIV-st otse tõlgituna: "...uskuge, et te olete selle saanud..."
Paljud ei lõpeta enne palumist, kui nad on tundnud või kogenud midagi, mida nad ootavad. Aga jumalik asjade järjekord on selline: enne usk, siis kogemus, ja tunded ei ole siin kaugeltki mitte esikohal. Meil on Jumala Sõna ja seal must-valgel seisvad tõotused, ja meie usk on see ainus dokument, mis toob need meie ellu!
Ellen White kirjutab raamatus Ajastute igatsus lk. 200: "Meil tuleb usaldada Tema tõotusi. Kui me tuleme usus Jumala juurde, tungib iga palve Tema südamesse. Kui oleme palunud Tema õnnistust, tuleb meil uskuda, et me selle saame ning tänada Teda, et me oleme selle saanud. Siis tuleb meil asuda oma kohustuste juurde veendunult, et abi saabub siis, kui me seda kõige enam vajame. Kui me oleme õppinud nii elama, teame, et meie palvetele vastatakse."
Selline on päästev usk, mis avab Jumala varakambrid. Kuidas tuleks kirjutada suurte tähtedega: "Sulle sündigu sinu usku mööda!" Kuidas tuleks kirjutada suurte tähtedega: "Jumal ei jaga oma armuande vastavalt meie arusaamadele, tõekspidamistele, tarkusele, Pühakirja tundmisele või positsioonile, vaid vastavalt meie usule!" Ja sellepärast saab mõni lihtne ning silmapaistmatu, võib-olla meie arvates isegi naiivne, kuid suure usuga, selle kindla dokumendiga Jumala laps palju rohkem kui mõni ennast täis õpetaja, kes kahtleb Jumala tõotustes ja usub vaid seda, mida ta tunneb või nägemuses näeb...
Keegi ei saa kunagi Jumalalt rohkem kui ta südames usub. Üks usklike grupp läks kord suure põua ajal välja Jumalalt vihma paluma. Kuidas nad imestasid, kui leidsid, et üks laps oli vihmavarju kaasa võtnud. Kuidas sa selle peale tulid, küsisid nad. Aga laps oli lihtsalt uskunud, et Jumal kuuleb palveid – ja selles usus tegutsenud.
Uskugem meiegi – ja tegutsegem selles usus – ning me kogeme suuri võite oma elus. Ja kui me jääme kindlaks selles usus, saavutame "usu eesmärgi, hingede õndsuse" ( 1.Pet.1,9).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv