Armastagem Jumalat!
26.12.2015 - (1195)

Möödunud on aasta üks väga eriline aeg – aeg, mil kogu maailm muutus nagu paremaks; aeg, mil Jumala koda külastasid ka need, kes seda muul ajal ei tee; aeg, mil päevakohane teema oli see kõige lihtsam, ühtlasi kõige tähtsam, ja parim viis inimesele lähenemiseks. Mulle tundub, et jõulutel on eriline koht Jumala suures plaanis. Sel ajal jõuab evangeeliumi piim iga inimeseni – igaühel on võimalus kuulda Jumala suurest armastusest ja otsustada. Ja suurel kohtupäeval on ka neil päevil suur kaal inimeste hukkamõistmiseks või õigeksmõistmiseks – mitte ainult johtuvalt sellest, kuidas jumalatud on talitanud kuuldes Jeesuse armastusest, vaid ka kuidas usklikud on talitanud, kes väidetavalt elavad selles armastuses.
Kristuse sündimise evangeelium on armastuse evangeelium. Ja tõesti – neil päevil käib nagu mingi eriline armastuselaine üle maa. "Armastuse aeg on käes," laulavad lapsed. Kõik inimesed on muutunud nagu veidi paremaks, armastusväärsemaks. Seda teeb sõnum Jumala armastusest. Kindlasti on see puudutanud ka meid, äratades meis üles meis suikunud armastuse. Ja just selle mõjul näibki kogu maailm meile veidi paremana.
Sõbrad, kuidas on siis lood meie armastuse kaaluga? On väga tähtis anda enesele aru, kummale poole on need päevad seda kaalu kallutanud. Või on need päevad möödunud meid puudutamata? Vahel on mul tunne, mida väljendab tabavalt psalmist – Ps.80,7: "Sa oled meid pannud riiuasjaks meie naabritele ja meie vaenlased irvitavad meid!" Milles on asi? On selles süüdi kõik teised, mitte meie? On see olukord paratamatu? Psalmist jätkab palvega – Ps.80,8 "Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!" Ilmselt ei tule meil otsida süüd teiste juurest. Uuendamist vajab meie olukord. Ja mida me kõige enam vajame? Jumal vastab – Ilm.2,4: "Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse."
Meil on vähe armastust! Palju vähem, kui seda võiks olla ja peaks olema! Ja eks siin olegi õige igaühel vaadata iseendasse – niipalju kui me suudame ennast näha! Võrreldes selle armastusega, mis Jumalal on meie vastu, on meie armastus tõesti liiga väike. Kas nii suur armastus on äratanud meis nii väikese vastuarmastuse? Kindlasti on meiegi armastus olnud suurem, kuid ustav Tunnistaja ütleb välja karmi tõe: paljud meist on kaotanud oma esimese armastuse, see on karmis elus lihtsalt jahtunud.
Kuid Jeesus ei tuleta seda meile meelde meie hukkamõistmiseks, vaid selleks, et mõtleksime järele ja parandaksime meelt. Ja nii Ta jätkabki – Ilm.2,5: "Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda." Kui me jätkuvalt keeldume meelt parandamast, tuleb meil Jumala kohtu ees aru anda.
Aga kust tuleb see meeleparandus? Eks seegi ole Jumala and. Seda tuleb paluda, nagu palus psalmist täna juba loetud Laulus – Ps.80,8 "Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!" Ja paluda tuleb püsivalt, mitte ära tüdinedes, nagu ka see psalmist tuleb sama palvelaulu lõpus jälle samade palvesõnade juurde, lisades neile ka omapoolse tõotuse, kui Jumal tõesti tema palvet kuuleb – Ps.80,19.20: "Siis me ei tagane Sinust! Elusta meid, siis me kuulutame Sinu nime! Jehoova, vägede Jumal, uuenda meie olukord lase paista oma pale, siis oleme päästetud!"
"Jumal on armastus," ütleb Pühakiri (1.Joh.4,8). Ja armastus on ka Jumala laste esimeseks tunnuseks. Jeesus ütles oma jüngritele – Joh.13,35: "Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Sellest kaunist mõttest tiivustatuna kirjutas apostel Johannes – 1.Joh.4,7.8: "Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast, ja igaüks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus."
See armastus ei ole sunnitud viisakus või kohusetundest tingitud lahkus. See tähendab tunda kõigile head tegemises suurimat rõõmu – isegi siis, kui meid vastu ei armastata! See armastus on meie vajadus, meie elu, me lihtsalt ei saa teisiti. Kui me nii tunneme ja tegutseme, alles siis võime öelda, et me armastame.
Selline armastus ei pesitse inimeses eneses. Selline armastus ei ole ka meie endi poolt välja arendatav. Selline armastus on Jumalast ja see antakse meile kui Jumala and. Paulus kirjutab – Rom.5,5: "Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." Püha Vaim ilmutab meile Jumala armastust ja see äratab meis vastuarmastuse – armastuse nii Tema vastu kui ka nende vastu, keda Tema nii väga armastab.
Ja see armastus väljendub heategudes. Jeesus ütles tähendamissõnas suurest kohtupäevast – Mat.25,35.36: "Mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde." Lisades selgituseks – Mat.25,40: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" Siit algab tõeline armastus – armastus Jumala, Tema töö ja Tema laste vastu.
Aga ärme iial unusta, mida rõhutab ka 1.Joh.4,19: "Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud." Kõige headuse ja armastuse allikas on Jumal. Vaevalt suudab keegi inimene mõista lõpuni Piibli kuldse salmi sõnu – "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu."
Jah, Jumal armastab kõiki inimesi ja on kõigile valmistanud võrratult kalli lunastuse. Aga neile, kes Teda vastu armastavad, on Tema tänulikkus piiritu – ja mitte ainult kaunites sõnades! Paulus kirjutab – 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!" Tema tänulikkus on lausa ennekuulmatu. Kuulge – Rom.8,28: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb – neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud." Mõelge – kõik tuleb heaks! Isegi meie rohked patud! Need panevad meid Jumalat rohkem armastama, kui adume, et Jumal on meile andestanud. Ütles ju Jeesus – Luk.7,47: "Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!" Ja Paulus kirjutab – Rom.5,20: "Kus patt on suurenenud, seal on ka arm saanud ülirohkeks." Kui me tunneme end suure patusena, otsime alandlikult armu, mida meile ka pakutakse ülirohkesti Kristuses Jeesuses, meie Issandas (2.Tim.1,9).
Armsad, armastagem Jumalat – ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes! Ja armastagem üksteist. Peetrus kirjutab – 1.Pet.4,8: "Kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest "armastus katab pattude hulga."" Armastades Jumalat, andestab Jumal meile; armastades üksteist, andestame üksteisele. Ja nii võime elada rahus – rahus Jumalaga ja rahus ligimesega. See on nagu taevas – juba siin maa peal!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv