.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6075)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Püha-õhtusöömaajal
27.03.2004 - (1494)

Täna oleme kogunenud osasaamisele ehk püha-õhtusöömaajale, mille seadis sisse Jeesus ise. Piibli õpetus selle vajalikkusest on nii selge, et minu teada peetakse seda kõigis kristlikes kirikutes ja kogudustes. Iseasi on, kuidas ja millal seda läbi viiakse. Ja see on läbi ja läbi kristlik sakrament.

Kristus seadis selle sisse oma viimasel paasa-õhtusöömaajal oma jüngritega. Nii et kui üldse otsida püha-õhtusöömaaja seost mingi varaseme traditsiooniga, siis on selleks juutide paasapüha, mille eesmärgiks oli pidada elavalt meeles suurt vabanemist Egiptuse orjusest. Selleks ajaks, kui Jeesus seda oma jüngritega viimast korda veetis, olid juudid pidanud seda juba 1475 aastat.

Meie Õnnistegijale oli see paasapüha siiski väga eriline. Tema ise oli see "Jumala Tall" (Joh.1,29), kes oli peagi andmas oma elu maailma pattude pärast. Paasapüha osutas küll tagasi vabanemisele Egiptuse orjusest, kuid see osutas ka ettepoole ajale, mil Jumala Tall ohverdatakse maailma pattude eest, et kogu Jumala rahvas võiks asuda teele taevasesse Kaananisse. Paulus teatab suure veendumusega — 1.Kor.5,7: "Meie paasatall Kristus on tapetud."

Issanda püha-õhtusöömaaega pidades vaatame meiegi tagasi, meenutades Jeesuse suurt ohvrit — "seda tehke minu mälestuseks," ütles Ta jüngritele (Luk.22,19) — kuid teisest küljest vaatame me püha-õhtusöömaaega pidades ka ettepoole, patust ja surmast vabanemise ajale, mil Jumala rahvas koguneb Tema riigis. Jeesus ütles vahetult peale osasaamise sisseseadmist — Mat.26,29: "Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut oma Isa riigis!"

Ühe teise ütlusega peale püha-õhtusöömaaega ühendas Ta need kaks mõtet ühes lauses — 1.Kor.11,26: "Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!" Püha-õhtusöömaaeg juhib meie tähelepanu nii Issanda surmale (minevikus) kui ka Tema tagasitulekule (tulevikus).

Kuid läheme meiegi nüüd vaimus osa võtma sellest esimesest osasaamise koosolekust. Enne püha-õhtusöömaaja sisseseadmist paasapüha pidamise ajal juhtus midagi, mis šokeeris jüngreid. Loeme sellest kõige uuema tõlke Piiblist — Joh.13,1-5:

"Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni. Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juuda Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta Tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud Tema kätte kõik ning et Ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis Ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ja sidus selle endale vööle. Seejärel kallas Ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli Tal vööl."

Jeesus, Issand ja Õpetaja, pesi oma jüngrite jalad. See oli orja või teenija töö; antud juhul oleks seda pidanud tegema keegi jüngritest — kuid nad vältisid hoolikalt kõike, mis osutas teenija tööle. Kui aga inimese eneseväärikus takistab tal teenida teist inimest, siis on ta ka liiga uhke, et teenida Issandat!

Jeesusele ei teinud muret jüngrite jalgade seisukord ega idamaise traditsiooni mittetäitmine. Talle valmistas muret jüngrite meelelaad, soov vastu võtta maailmalikku austust ja omada kõrget positsiooni. Jüngrite jalgade pesemisega noomis Jeesus nende uhkust. Tähtis polnud mitte see, mida Jeesus tegi jüngrite jalgadele, vaid hoopis see, mida Ta nende jalgu pestes tegi nende meelelaadile. Polnud ju küsimus tavalises määrdunud jalgade pesemises. See selgub Jeesuse sõnadest Peetrusele, kes algul protesteeris Jeesuse sellise teguviisi vastu. Jeesus ütles talle — Joh.13,8: "Kui ma sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga!" Jeesuse tegu sümboliseeris tõelist puhastamist. Me teame ju, et ükski pesemine iseenesest ei või puhastada patust. Ka jalgade pesemine ei puhasta hinge mustusest. Vaid Issand Jeesus oma vere ja Vaimuga võib puhastada meie hinge.

Jeesus pesi ka Juudase jalad, kuid kas Juudas oli nüüd puhas? Mida ütles Jeesus — Joh.13,10.11: "Kes on pestud, sellel ei ole vaja muud kui jalgu pesta, sest ta on üldse puhas; ja teie olete puhtad, kuid mitte kõik!" Sest Ta teadis, kes Tema ära annab; sellepärast Ta ütles: "Teie ei ole kõik puhtad!" Jüngrid olid "pestud" ja "puhtad" juba enne jalgade pesemist — kuid mitte kõik: ühe hing oli must! Ja selle mustuse vastu ei aidanud ka jalgade pesemine!

Kuid isegi ristimine, millele Jeesus siin viitab sõnadega "kes on pestud," ei puhasta iseenesest kedagi südame roojusest. Peetrus kirjutab — 1.Pet.3,21: "Sellele võrdluskujule vastavalt päästab teidki nüüd vesi ristimisena, mitte kui liha rüveduse kõrvaldamine, vaid kui hea südametunnistuse nõudmine Jumala ees Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu." Seda veega ristimist silmas pidades ütleski Jeesus: "Kes on pestud, sellel ei ole vaja muud kui jalgu pesta." Ehk, kui oled kord Kristuse "surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud" (Rom.6,4), kui oled "sündinud veest ja Vaimust" (Joh.3,5), siis piisab sellest, kui enne osasaamist võtad osa jalgade pesemisest. Kuigi ristimises katab Jumala arm, mida vesi sümboliseerib, inimese täielikult, vajab ta uut puhastust ja alandumist, mida sümboliseerib jalgade pesemine.

Peale oma jüngrite jalgade pesemist küsis Jeesus neilt: "Kas teate, mis ma teile olen teinud?" (Joh.13,12). Sellega pani Jeesus neid mõtlema selle teo sügavama tähenduse üle. Ja sügavam tähendus on ka Jeesuse sõnadel, mida Ta seejärel ütles — Joh.13,15.17: "Ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud. ... Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete!" Jeesus ütleb: Võtke mind kõiges eeskujuks — armastuses, alanduses, eneseohverduses, kuid ka selles praktilises teenimisvalmiduse näitamises. Tema andis eeskuju, mida tuleb järgida.

Jeesuse poolt jüngrite jalgade pesemine oli enam kui tseremoniaalne pesemine. See oli alanduse tegu. Suur Õpetaja ise alandus teenijaks. See oli armastuse tegu. Armastus sundis Teda kummardama oma jüngrite ees ja pesema nende jalad. Jüngrid vajasid õppetundi tõelisest armastusest ja alandumisest.

Aga meie, inimesed, ei ole neist aegadest palju muutunud. Just seepärast seadiski meie Issand sisse selle alandusteenistuse, et kõrvaldada kõik lahkhelid püha-õhtusöömaajale kogunenute vahelt. On võimatu armastada Jumalat ja samal ajal vihata venda. On võimatu pidada Jumalat oma Isaks, ilma et me peaksime Tema lapsi oma õdedeks ja vendadeks. Ilma alanduseta on võimatu teenida Issandat; ilma alanduseta on võimatu teenida ligimest.

Aga see ei ole üksteisele sõrmega näitamise asi; see on igaühe südameasi. Sellepärast ütleb ka Paulus kokkuvõtteks — 1.Kor.11,28: "Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast." Kui me oleme alandusteenistuse käigus jõudnud oma südames veendumusele, et meil ei ole midagi kellegi vastu, et me armastame kõiki ja oleme valmis teenima kõiki, võime minna rahuliku südamega osa saama Kristuse ihu ja vere sümbolitest — meenutama Issanda surma, kuni Ta tuleb!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv