.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6029)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Vaata enda sisse!
28.03.2009 - (1069)

Mat.26,20-25: "Aga kui õhtu tuli, istus Ta lauda oma kaheteistkümne jüngriga. Ja kui nemad sõid, ütles Ta: "Tõesti ma ütlen teile, üks teie seast annab mind ära!"
Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid üksteise järel Temale ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand?"
Tema vastas ning ütles: "Kes minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab mind ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud; aga häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse! Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!"
Siis kostis Juudas, Ta äraandja, ning ütles: "Ega ometi mina see ole, rabi?"
Tema ütles talle: "Sina jah!""
Vanemad manitsevad tihti oma lapsi: "Ära räägi söögi ajal!" Mõni lisab veel: "Söögi ajal on suu ainult söömiseks!" Siiski armastavad täiskasvanud ise söögi ajal rääkida, eriti seltskondlikul söömaajal – sünnipäeval, pulmas või peiedel. Nendel puhkudel vaikimine oleks lausa sündsusetu. Kuid siiski teavad kõik, et mõned teemad ei ole söögi ajal sobivad. Näiteks ei sobi siis rääkida, kuidas kokk limpsis iga natukese aja tagant oma sõrmed suus puhtaks või kuidas haige koer sõi ära oma okse!
Ma ei tea, kuidas tundsid end jüngrid, kui Jeesus viis oma viimsel söömaajal jutu teemale: "Üks teie seast annab mind ära!" Ilmselt pani see midagi nende sees keerama, võttes söögiisu. Mõte, et üks neist endist võiks reeta Jeesuse, oli jüngritele uus, kuigi Jeesus ise teadis seda algusest peale (Joh.6,64). Nad olid juba mitu korda kuulnud Jeesust ennustamas oma surma, kuid et üks NEIST annab Ta ära, seda kuulsid nad esimest korda. Ja see mõte tegi nad rahutuks. Pühakiri ütleb, et "nad said väga kurvaks ning hakkasid üksteise järel Temale ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand?""
See oli jüngritele tõsine läbikatsumise aeg. Ja seda peaks Jeesuse eeskujul püha-õhtusöömaaja tähistamine olema ka meile. Kirjutab ju Paulus – 1.Kor.11,28: "Aga inimene katsugu ennast läbi ja nõnda söögu ta seda leiba ja joogu sellest karikast." Ja jüngrite küsimus "Ega ometi mina see ole, Issand?" on heaks lähtepunktiks meilegi eneste läbikatsumiseks.
Esimeseks asjaks, mida me võime sellest õppida, on:
VAATA ENNAST, MITTE TEISI. Selle asemel, et küsida: "Kes see on?" või "Kas see on tema?" osutades kellelegi teisele, küsis iga jünger: "Ega ometi MINA see ole?" Tõsi, küsimus on esitatud nii, et sellele oodatakse vastust: "Muidugi ei ole see sina! Sina midagi nii halba ei teeks!" Kuid siiski tegeleb iga jünger iseendaga, jättes teised rahule.
Enese läbikatsumine on viimane asi, mida me tahame teha. Selle asemel meeldib meile näidata sõrmega teistele – isegi oma eksisammude puhul. Nii on see olnud juba alates sellest päevast, mil patt sisenes siia maailma. Kui Jumal küsis Aadamalt: "Kas sa oled söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" vastas viimane: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Kui Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" vastas see: "Madu pettis mind, ja ma sõin!" (1.Ms.3,11-13).
Miks ma olen selline? Miks ma teen seda? – Sellised on minu geenid! Selline on minu kasvatus! Mis ma sinna parata saan. Saatan ajas mind seda tegema! Kui Peeter poleks nii öelnud või seda teinud, poleks ka mina seda öelnud või nii teinud. Nad ajasid mind vihale, lausa endast välja, mis mul muud üle jäi?
Selles kõiges võib olla ka pisut tõde. Tõenäoliselt pole me üksi kõiges süüdi. Me elame patuses maailmas, patuste mõjude ja patuste inimeste keskel. Täiuslikus maailmas täiuslike mõjude ja täiuslike inimeste keskel oleks kindlasti vähem tõenäoline, et me käituksime ebatäiuslikult.
Siiski on sõrmega teistele näitamine tõsine probleem. See ei lase meil parandada ainsat asja, mille parandamine on mingil määral meie võimuses – meid endid! Me ei saa parandada teisi inimesi, Saatanat ega maailma. Kuid Jumala abiga saame me parandada iseennast. Kui see poleks võimalik, ei kostuks Piiblist tihti üleskutse: "Parandage meelt!" (nt. Mat.3,2; 4,17). "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!" kutsub üles Paulus (2.Kor.13,5).
Kui me ei uuri oma südant ja elu, jätame end ilma võimalusest kasvada – kasvada "meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetuses" (2.Pet.3,18). Paulus manitseb, et me ei "jääks enam väetiteks lasteks," vaid saaksime "täieks meheks ... Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda" (Ef.4,13.14).
Nii et, esimene asi, mida me jüngrite küsimusest õppisime, oli: vaata ennast, mitte teisi! Otsusta enda, mitte teiste üle! Uuri ennast, mitte teisi! Kui midagi on halvasti, küsi alati kõigepealt: "Ega ometi MINA ole selles süüdi? Mida olen MINA valesti teinud? Mida saaksin MINA teha paremini?" Lõpeta teistele vaatamine, teistele süü veeretamine, teiste vigade otsimine! Vaata ennast! Uuri ennast! Ja ole endaga aus!
Teiseks asjaks, mida me võime õppida jüngrite küsimusest "Ega ometi mina see ole?" on:
ÄRA USALDA ISEENNAST! Kommenteerides seda jüngrite küsimust, kirjutab Ellen White raamatus "Ajastute igatsus": "Isegi nüüd ei kahtlustanud jüngrid Juudast. Kuid nad nägid, et Kristus oli väga kurb. Üle kohalolijate libises vari, eelaimus kohutavast õnnetusest, mille olemust nad ei mõistnud. Olles viivu vaikides söönud, ütles Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et üks teie seast annab mind ära!» Need sõnad panid jüngrid hämmelduses kohkuma. Neile ei mahtunud pähe mõte, et üks nende seast võiks reeta oma jumaliku Õpetaja. Miks peaks keegi Teda ära andma? Kes see võiks olla? Kindlasti mitte keegi kaheteistkümne hulgast, kellel oli olnud eesõigus kuulda kõiki Tema õpetusi ja osa saada Tema imeväärsest armastusest.
Mõistes, et Jeesus ei öelnud midagi asjatut ja et Tema sõnad olid alati olnud õiged, haaras neid hirm. Nad kaotasid usalduse endasse. Nad kaalusid oma mõtteid — oli neis midagi Õpetaja vastu? Valulikult hüüatasid nad ükshaaval: «Ega ometi mina?»" (DA 654).
Enese mitte usaldamine ei kõla just ihaldusväärse asjana. Tänapäeva maailmas püütakse inimestesse süstida juba lapse-east alates enesekindlust, eneseusaldust. Mina suudan seda, mina saan sellega hakkama, ma olen teistest parem, tugevam... Kas ei ilmutanud sedasama vaimu ka Peetrus sellel samal õhtul, mõni tund hiljem, kui nad olid lahkunud Jeruusalemmast Õlimäele? Mat.26,33-35 on kirjutatud: "Siis Peetrus kostis ning ütles Temale: "Kui ka kõik Sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!" Jeesus ütles talle: "Tõesti ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk on laulnud, salgad sa mind kolm korda!" Peetrus ütleb Temale: "Kui ma Sinuga peaksin ka surema, ei salga ma Sind mitte!" Samuti ütlesid ka kõik jüngrid."
Kuid mis juhus? Juhtus see, mida Jeesus oli ennustanud: Peetrus salgas Jeesuse kolm korda! Kui Jeesus Peetruselt peale ülestõusmist kolm korda küsis: "Kas sa armastad mind?" vastas nüüd mitte enam nii enesekindel jünger: "Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas!" (Joh.21,15-17). Tema endine eneseusaldus oli kadunud. Nüüd ta tunnistas prohveti sõnu – Jer.17,9: "Süda on kavalam kõigist ja ravimatu — kes seda mõistab?" Ainult Jumal mõistab seda täielikult; ainult Jumal teab täpselt, mis on meie südames. "Sellepärast," hoiatab Paulus, "kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!" (1.Kor.10,12).
Nii et, teine asi, mida me jüngrite küsimusest õppisime, oli: ärme usalda iseennast; ärgu keegi pidagu end tugevaks – Jeesus on meie tugevus! Usaldagem Teda! Ainult Teda võib täielikult usaldada.
Kolmandaks asjaks, mida me võime õppida jüngrite küsimusest "Ega ometi mina see ole, Issand?" on:
KUTSU JEESUST ISSANDAKS! Vaevalt et me sissejuhatavat Piibli kirjakohta kuulates panime tähele, et mitte kõik jüngrid ei kutsunud Jeesust Issandaks. Kuulake seepärast veelkord hoolega – Mat.26,20-25: "Aga kui õhtu tuli, istus Ta lauda oma kaheteistkümne jüngriga. Ja kui nemad sõid, ütles Ta: "Tõesti ma ütlen teile, üks teie seast annab mind ära!" Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid üksteise järel Temale ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand?" Tema vastas ning ütles: "Kes minuga oma käe vaagnasse pistab, see annab mind ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu Temast on kirjutatud; aga häda sellele inimesele, kelle läbi Inimese Poeg ära antakse! Hea oleks sellele inimesele, kui ta ei oleks sündinud!" Siis kostis Juudas, Ta äraandja, ning ütles: "Ega ometi mina see ole, rabi?"
Erinevalt teistest jüngritest, kes kutsusid Jeesust Issandaks, kutsus Juudas Jeesust rabiks ehk õpetajaks! Kas me mõistame erinevust? Erinevus on tohutu. Siit küsimus meile: Kas Jeesus on meie elu Issand, s.t. meie peremees, valitseja, kuningas meie üle, või on Ta vaid meie õpetaja? Need jüngrid, kellele Jeesus oli Issandaks, tõusid katsumustest võitjatena; Juudas aga, kellele Jeesus oli vaid õpetajaks, langes, ega tõusnud enam!
Kelleks on Jeesus meile? Psalmist laulab – Ps.73,28: "Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse." Õps.3,5-7 kutsub üles: "Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks! Ära ole iseenese silmis tark! Karda Jehoovat ja tagane kurjast!"
Täna me oleme õppinud, et me peame katsuma läbi OMA südant, me ei tohi seda usaldada ning me peame tunnistama, kellele see kuulub – Jeesusele. Tema on meie Issand.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv