.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (5993)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Neli häält
28.04.2007 - (1074)

1.Kor.15,9.10: "Sest mina olen apostlite seast kõige väiksem, kes ei ole väärt, et mind apostliks hüütakse, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen mina, mis ma olen; ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud kui nemad kõik; aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga."
Tänapäeval kuuleb inimene iga päev palju igasuguseid hääli, mis kõik püüavad tema tähelepanu. Mõned neist on head, teised polegi nii head, paljud aga on väga kahjulikud, mõned lausa hukatuslikud. Kõneleb Jumal ja kõnelevad Tema saadikud, räägib Saatan ja räägivad tema käsilased. Sageli on raske, lausa kunst otsustada, keda kuulata ja kuidas kuulata. Kuid kuulata OMA sisemisi hääli on kindlasti vaja. Oleme neid kuulanud? Ah, mis need on? Me võiksime eristada vähemalt nelja sisemist häält.
1. Esimene hääl ütleb: "Ma ei ole enam see, kes ma olin." See on mälestuste või mälu hääl. See on erinevatel inimestel väga erinev, sest meil kõigil on erinev minevik. Adventperekonnast sirgunud inimestel on see kindlasti väga erinev "maailmast" tulnud inimeste omast. Kuid see hääl on olemas, sest meil kõigil on minevik ja keegi meist ei ole sündinud usklikuna. Me ikkagi oleme selleks kunagi saanud. Ja isegi usklikuks saanuna ei ole me täna enam see, kes me eile olime.
Paulus meenutab seda aega, mil ta oli küll usklik – väga agar ja innukas usklik –, kuid teist usku! Ja kuna ta pidas oma usku ainuõigeks, siis püüdis ta hävitada neid, kes kuulutasid üht teist usku. Nüüd oli tal sellepärast häbi ja piinlik. Kuid isegi halbadest mälestustest võib olla kasu – need hoiavad meid alandlikena ja Jumalast sõltuvatena. Need aitavad meil näha, kui kaugele on meid kandnud Jumala arm. See aga toidab tänumeelt ja paneb austama Jumalat.
Muidugi on mälestustel ka oma oht. Öeldakse, et endine suitsetaja on alati endine suitsetaja ja endine alkohoolik jääb alati endiseks alkohoolikuks. Elu rasketel või ebameeldivatel hetkedel võivad endise elu mälestused viia meid tagasi vanade harjumuste juurde. Sellepärast pidagem alati meeles, et me oleme "endid lahti riietanud vanast inimesest tema tegudega, ja olete riietunud uude inimesse, kes on uuendatud õigesti tunnetama oma Looja kuju järgi," nagu kirjutab Paulus koloslastele (Kol.3,9.10).
Ma ei ole enam see, kes ma olin, ja sellepärast ei tee ma ka enam neid tegusid, mis ma kunagi tegin. Kuulakem seda sisemist häält.
2. Teine hääl meie sees ütleb: "Ma ei ole see, kes ma peaksin olema." See on südametunnistuse hääl, mida me sageli kutsume ka Jumala Vaimu hääleks meie hinges. See kutsub meid pidevalt kasvama, edenema praktilises kristlikus elus. Kes meist julgeks öelda, et ma olen kõik see, kes ma peaksin olema. Kui kaugele ma ka olen jõudnud kristlikus kasvamises, on alati ruumi edasiminekuks, edusammudeks. Me võiksime palvetada rohkem, hoolida teistest inimestest rohkem, tunnistada rohkem; me võiksime olla tänulikumad, kaastundlikumad, kannatlikumad, sõbralikumad, armastavamad, pühamad. Hoidku Jumal meid enesega rahulolu patu eest! Mõelgem alati, et ma võiksin olla palju enamat kui ma olen.
Suur apostel, kellest sissejuhatuseks lugesime, tunnistab filiplastele puhtsüdamlikult – Flp.3,12-14: "Ei mitte, et ma selle [oma eesmärgi tunnetada Kristust täiuslikult] juba oleksin kätte saanud või oleksin juba täiuslik, vaid ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus mind on kätte saanud. Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses."
Ühes väikeses maakoguduses oli liige, kes pidas end heaks kristlaseks, kuid võttis väga harva osa jumalateenistustest ja kasutas väga vähe oma aega, võimeid ja raha Jumala tööks. Jutlustaja kutsus teda aeg-ajalt üles suuremale pühendumisele, kuid ta vastas alati: "Pastor, ma ehk ei näi palju edasi liikuvat, kuid mu usk on kindlalt paigas."
Ühel päeval vedas ta oma masinaga rasket palgikoormat ja jäi kinni mudasse, ega suutnud liikuda paigast. Just siis juhtus sealt mööduma pastor, kes ei suutnud jätta kasutamata võimalust öelda talle: "Vend, ma näen, et sa ei liigu palju edasi, aga sa oled kindlalt paigas."
Pangem siis hoolsalt tähele seda vaikset häält meie sees, mis ütleb: "Ma ei ole see, kes ma peaksin olema. Ma ei ole kasutanud ära kogu oma potentsiaali. Ma ei ela täielikult Jumala lapse nime vääriliselt. Jumal ootab minult enamat." Seda häält võib olla raske kuulda. See paneb südame valutama. Kuid see paneb meid ka rohkem anduma ja innukamalt tegutsema – kasutama kõiki oma võimeid ja vahendeid Jumala auks.
3. Kolmas hääl ütleb: "Ma ei ole see, kes ma sooviksin olla." See on püüdluste, soovide või lootuste hääl. See paneb meid end mobiliseerima, et saavutada midagi suurt ja väärtuslikku. Ja vahel see igatsetud eesmärk ka saavutatakse.
Kui Abraham Lincoln oli poisike, puhastas ta kolm päeva maisitõlvikuid, et maksta kasutatud raamatu "Washingtoni elu" eest. Kui ta oli selle raamatu läbi lugenud, ütles ta: "Ma ei kavatse kogu oma elu maisitõlvikuid puhastada." Kui talt küsiti tema püüdluste kohta, vastas ta: "Ühel päeval saan ma Ameerika Ühendriikide presidendiks." Noore Abe üle naerdi, kuid meie enam ei naera, eks ju? Sest me teame, et temast sai Ameerika Ühendriikide president!
Suured inimesed on alati olnud suured unistajad. Inimene vaevalt et saavutab kõrgemat eesmärki, kui ta on selle seadnud! Kristlase kaheks ülimaks eesmärgiks on (1) saada üha enam Kristuse sarnaseks ja (2) minna sisse taeva väravast, võttes kaasa võimalikult rohkem sõpru.
Millised on sinu püüdlused, soovid ja lootused? Kõigist selle planeedi elanikest peaksid kristlased olema kõige suuremad unistajad. Tõesti, Jumalal on plaan meie elu jaoks ja selle kohaselt pole me vaid mõeldud eksisteerima eneserahuldamiseks.
Üks kooliõpetaja Saksamaal armastas öelda: "Ma võtan mütsi maha iga oma õpilase ees, sest kes teab, kes neist võivad saada – doktorid, professorid, õpetlased. Kellestki võib saada mees, kes muudab ajaloo käiku!" Tema visioon täitus, sest üks tema õpilastest oli Martin Luther. Ehk innustas tema õpetaja käitumine teda seadma kõrge eesmärgi ja pürgima kõrgema kasulikkuse suunas, olema mitte kunagi rahul saavutatuga?
Jeesus viitas tohutule potentsiaalile, mis peitub neis, kelles elab Püha Vaim, öeldes – Joh.14,12: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid kui need on, sest mina lähen Isa juurde!"
Kuulakem siis ka seda sisemist häält, mis ütleb: "Ma ei ole see, kes ma sooviksin olla" ja pürgigem oma kõrgete eesmärkide täitumise suunas.
4. Neljas hääl meie sees ütleb: "Jumala armust olen ma see, kes ma olen." See on alandlikkuse hääl. Me teame, et kui ei oleks Jumala teenimatut halastust ja armu, oleksime me ikka veel oma pattudes – kadunud ja ilma lootuseta. Kõik see, kes me oleme ja mis meil on, on Jumala armust. Jumala armust on meil elu ja tervis ja jõud ja usk ja lootus. Meil tuleb öelda koos Paulusega, et kui minus on midagi head, kiiduväärset ja soovitatavat, siis on see vaid tänu Jumala armule, kes töötab minus.
Andrew Murray on öelnud: "Just nii, nagu vesi püüab täita kõige madalamad paigad, nii täidab Jumal sind oma au ja väega, kui Ta leiab sind tühjana isekusest."
Vance Havner on öelnud: "Vähesed meist on piisavalt suured, et saada piisavalt väikeseks, et Jumal võiks meid kasutada."
Üks mõistujutt räägib vanast pastorist, kes elas üle kohaliku üleujutuse. Ta armastas rääkida sellest üksikasjalikult ikka ja jälle. See oli tema jaoks nii oluline, nii suur ja tähtis sündmus. Nii ta siis jutlustas sellest kõikjal, kuhu ta läks või saadeti.
Ühel päeval ta suri ja kui ta taevasse sai, läks ta suurele koosolekule, kus kõik pühad jagasid oma elukogemusi. Pastor sai sellest nii innustatud, et jooksis Peetruse juurde, kes seal koosolekut juhtis, ja küsis, et kas ta võib rääkida oma loo sellest, kuidas ta suurest üleujutusest pääses. Peetrus kõhkles hetke ja siis ütles: "Jah, sa võid sellest rääkida, aga pea meeles, et täna on kuulajate hulgas Noa." Pole ime, et järsku tundus tema lugu nii tühisena!
Jah, Jumala armust olid tal need kogemused, mis tal olid ja Jumala armust oli ta seal, igatsetud maal. Milleski polnud kiidelda!
Kuigi kuulus evangelist George Whitefield polnud alati nõus metodismi rajaja John Wesleyga teoloogilistes küsimustes, püüdis ta hoolsalt hoiduda vastuseisust, mis oleks võinud takistada evangeeliumi kuulutamist. Kui keegi küsis Whitefield'ilt, kas ta loodab näha Wesleyd taevas, vastas ta: "Ma kardan et mitte, sest ta on nii Jumala trooni lähedal ja meie nii kaugel, et vaevalt me teda näeme."
Neli häält meie sisemuses:
Mälestuse või mälu hääl ütleb: "Ma ei ole enam see, kes ma olin."
Südametunnistuse hääl ütleb: "Ma ei ole see, kes ma peaksin olema."
Püüdluste, soovide või lootuste hääl ütleb: "Ma ei ole see, kes ma sooviksin olla."
Ja alandlikkuse hääl ütleb: "Jumala armust olen ma see, kes ma olen."
Kuulakem kõiki neid hääli. Jumal räägib meile kõigi nende kaudu. Meie sõber Jeesus räägib meile nende läbi. Kuulakem Teda.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv