.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6051)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Olgem rahul
29.01.2005 - (1613)

Tänase mõtte leiame 1.Tim.6,6: "Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega."
Tahan kohe alguses toonitada, et Paulus ei mõtle sellega mingit usku või usutunnistust, millega sageli kutsutakse selle kirjakoha alusel rahul olema. Selline rahulolu on üsnagi kahtlane, kuna Jumal käsib meil kasvada "usust usku" (Rom.1,17), madalamalt arusaamiselt täiuslikuma poole. Selleks me ju pidevalt Piiblit uurimegi!
Apostel Pauluse poolt teises kohas väljaöeldud mõte – 1.Kor.7,20: "Igaüks jäägu sellesse kutsesse, milles ta on kutsutud" – ei kutsu ka üles usuteel paigale jääma. Sest juba järgmine salm ütleb selgituseks – 1.Kor.7,21: "Kui sa oled kutsutud orjana, siis ära hooli sellest." Ja pisut eespool on kirjutatud – 1.Kor.7,18: "On keegi kutsutud ümberlõigatuna, siis ärgu ta seda varjaku; on keegi kutsutud eesnahas, siis ärgu ta lasku ennast ümber lõigata." Selles peatükis räägib Paulus abielu ja vallaspõlve küsimusest seoses inimese usklikuks saamisega. Ta ei soovita usu pärast lahku minna vaid "jääda sellesse kutsesse, milles ta on kutsutud." Teisisõnu: olge oma olukorraga rahul!
Olge rahul! – see käib kõige muu igapäevase, mitte aga vaimuliku elu kohta. Ilmselt pole ka täna siinolijaist kellegi vaimulik tase nii kõrge, et ta võiks sellega täiesti rahul olla! Ja ega me peagi rahul olema – kuhu jääb siis kasvamine Kristuses? Me ei peaks oma usueluga rahul olema enne, kui saavutame "Kristuse täiuse täisea mõõdu" (Ef.4,13).
Aga on palju küsimusi, igapäevase eluga seotud küsimusi, milles meil tuleb ilmutada rahulolu. Apostel Paulus tunnistab – Flp.4,11: "Ma ei ütle seda puuduse pärast; sest ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on." Teoloogide peaaegu üksmeelse arusaamise järgi oli Paulus lesk; aga ta oli sellega rahul. Meie koguduses on vallalisi õdesid-vendi, kes on samuti sellega rahul. Ja on hea, kui ka abielus olijad on rahul.
See on ainult üks küsimus, kuigi väga oluline ja väga sügava toimega, eriti kui kutsutakse rahul olema abikaasaga, kellele sa oled laulatusel Jumala ees truudust tõotanud.
Rahulolematus on nagu rooste, mis sööb läbi ka kõige raudsemad närvid – nii selle närvid, kes pole rahul, kui ka selle närvid, kellega ei olda rahul. Ja õnnetuseks see rahulolematuse haigus, vaatamata vajaduste ja soovide järjest suuremale ja täielikumale rahuldamisele, ei parane, vaid järjest süveneb. Kõik, mida inimene tõeliselt vajab, ta saab varem või hiljem. Aga kui pisut me tegelikult vajame, et olla õnnelikud! Kui me vaid oleksime rahul sellega, mis meil on!
Rahulolematuse haiguse suhtes ei ole immuunsed ka usklikud inimesed. Kuigi neid kutsutakse üles olema rahul sellega, mis Issand annab, leitakse ometi põhjust rahulolematuseks. Midagi on korrast ära. Mis, ja kuidas seda parandada, püüame sellele küsimusele täna vastuse leida.
Kõige paremad on eeskujud. Paulus kutsub meid üles rahulolemisele; vaatame, kuidas tema endaga lugu oli. Äsja loetud tema sõnad – "ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on" – sisendavad lootust: rahulolemine on õpitav! Mis tal siis oli, millega ta oli rahul? Kõigepealt oli ta rahul sellega, et oli süütult vanglas! Jah, just Rooma vanglast kirjutas ta oma sõpradele Filipis need sõnad. Lisades täpsustuseks – Flp.4,12: "Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses."
See kõik ei tulnud iseenesest; seda kõike oli ta õppinud! Kuidas ta õppis, kuidas ta harjus selliste asjadega? Ta tunnistab – 2.Kor.11,23-33: "Ma olen rohkem näinud vaeva, olen rohkem olnud vangis, olen palju rohkem saanud hoope, olen sagedasti olnud surmahädas. Juutide käest ma olen saanud viis korda ühe hoobi vähem kui nelikümmend. Kolm korda on mind vitstega pekstud, üks kord kividega visatud, kolm korda on laev hukka läinud, terve öö ja päeva ma olen olnud mere sügavuses. Sagedasti olen ma oma teekondadel hädaohus olnud jõgedel, hädas mõrtsukate käes, hädas oma rahva seas, hädas paganate keskel, hädas linnas, hädas kõrbes, hädas merel, hädas valevendade seas, töös ning vaevas; sagedasti valvamises, näljas ja janus, sagedasti paastumistes, külmas ja alastiolekus; peale muude asjade igapäevane rahva kokkuvool, mure kõigi koguduste eest. ... Damaskuses valvas kuningas Aretase pealik damasklaste linna ja tahtis mind kinni võtta, ja mind lasti aknaaugust korviga üle müüri alla ja nõnda ma pääsesin tema käest."
Kõike seda ta talus, kõike seda ta kannatas, ja selliselt oli ta õppinud kõigega rahul olema! Isegi sellega, et ta ka neid sõnu kirjutades on süütult aheldatuna vanglas!
Imeline rahulolu! See ei olene jõukusest, tervisest, noorusest või mõnest välisest olukorrast. Oleme näinud haigeid ja halvatuid, kes on olnud aastaid haigevoodis, kuid kelle südames on rahu – nad on rahul ega nurise. Mõni teine aga hoopis kergemas olukorras muretseb end haigeks! Ja aina nuriseb ega ole millegagi rahul.
Kord käis üks lihne maamees linnas ja astus sisse kaubamajja. Kui temalt hiljem küsiti: Kuidas oli?, vastas ta: "Ma pole kunagi oma elus näinud nii palju asju, mida mul kunagi tarvis ei lähe!" Nii pisut on vaja, et olla õnnelik! Nii vähe on vaja, et olla rahul!
Mis oli Pauluse rahulolu saladuseks? Kas ainult karmid läbielud? Ei, läbielud koos Jumalaga! Rasked läbielud ilma Jumalata toodavad tavaliselt pikki järjekordi psühhiaatritele, aga läbielud Jeesusega, Püha Vaimu juhatusel, on hoopis teine asi. Ristimine tulega viib meid küll sulatusahju, kuid mitte selleks, et me seal häviksime, vaid et häviks patt meie sees! Ja ka rahulolematus on patt!
Kuidas suutis Paulus nii palju? Ta ise tunnistab – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." Temas – Kristuses. "Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!" kirjutab seesama Paulus (2.Kor.5,17). Uut olemust juhib ja valvab Kristus, Rahuvürst, ja see ongi rahulolu saladus! Inimene on rahutu seni, kuni ta on lahus Jumalast, kuni ta pole Jeesuses.
Paulus õppis rahulolu, ka meil ei ole see olemas iseenesest, seda tuleb õppida. Muidugi on tõsi, et igast inimesest, kes tuleb avatud südamega Jeesuse juurde, saab uus loodu, kuid see "uus loodu" peab õppima kasutama seda uut seisust ja vahekorda Jumalaga.
Nüüd mõned konkreetsed nõuanded: Kõigepealt, ärme nuriseme üheski olukorras, vaid pigem ütleme koos Paulusega – Rom.8,28: "Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb – neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud." Kui "kõik" tuleb "heaks," siis miks peaksime me mõne "hea" asja pärast muretsema? Siit järeldub, et negatiivne ellusuhtumine ei mahu kristlase elupraktikasse.
Teiseks, ärme kunagi kujutame end olukorras, kus me tegelikult ei ole. Ärme elame süngete ettekujutuste maailmas. Kui me väga palju midagi ette kujutame, võib see võtta vormi ja kiskuda meid hädasse. Hiiob pidi kord tunnistama – Iob.3,25: "See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind!"
Kolmandaks, ärgem võrrelgem oma elu teiste eluga. Ärgem võrrelgem oma saavutusi teiste saavutustega. Igaühel meist on oma elu, oma ülesanded, oma kohustused ja saavutused. Jumal annab meile just nii palju toetust, et me oma ülesandega toime tuleme. Me austame Jumalat just sellega, mida me suudame teha.
Neljandaks, ärgem viibigem alalõpmata minevikus. Minevikust on palju õppida, kuid minevikus elada ei saa. Paulus, kes oli õppinud kõigega rahul olema, tunnistab – Flp.3,13: "Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees." Kristuse lepitav veri on kinni katnud kõik meie patud; Ta on meile andestanud, õppigem ka ise endale andestama.
Ärgem elagem mineviku mälestustes, olgu need head või halvad. Kuid ärgem elagem ka tulevikus. Tulevik on Jumala käes, mitte meie käes. Jeesus rääkis rikkast mehest, kes tegi suuri tulevikuplaane (Luk.12,16-20), aga need ei saanud kunagi teoks, sest ta polnud rikas Jumalas!
Ärme siis muretseme tuleviku pärast. Marie Heiberg, oma luuletuses "Käisin üksi tähte valgel," kaebab viimases salmis: "Vaatasin ma kaugemale – ei sääl sihti näe. Mure musta hobusega sõitis üle mäe."
Jumal soovib hoolitseda meie vajaduste pärast ka tulevikus. Meie mure ainult segab Jumalat ja näitab meie usaldamatust. Mõelgem Mäejutlusele, mõelgem lilledele ja lindudele – Jumal hoolitseb kõigi ja kõige eest (Mat.6,25-34). Mõelgem nendele tõsistele sõnadele, millega Ta lõpetas selle manitsuse – Mat.6,34: "Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!" Lisades – Mat.6,33: "Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"
Olgem siis rahul sellega, et meie homne päev on Jumala käes ja see teeb elu palju kergemaks. Rahulolust kasvab välja tänumeel ja selles on imeline vägi. Ja kas meil on vähe põhjust olla tänulik?
Räägitakse kerjusest, kellele keegi soovis head päeva. Kerjus vastas: "Tänu Jumalale, mul pole paha päeva!"
"Jumal andku sulle õnnelikku elu," soovis mööduja.
"Ma olen alati õnnelik!" vastas kerjus.
"Mida sa sellega mõtled," küsis võõras.
"Kui on ilus ilm, tänan, kui vihmane – tänan. Olgu pisut ehk palju, ikka tänan. Olen söönud, tänan, olen näljane – ka tänan."
"Kes sa selline oled," küsis uudishimulik mööduja.
"Olen kuningas!"
"Kus on su kuningriik?"
"Südames."
Tihti on kõige tänulikumad inimesed need, kes oskavad piskuga rahul olla, kes näevad Jumala armu ka väikestes asjades. "Rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!" kirjutab prohvet Nehemja (Neh.8,10).
Kokkuvõtteks võiks öelda, et tõelise rahulolu saladuseks on Kristus südames. See lahendab kõik probleemid.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv