Võta oma rist!
29.01.2011 - (1735)

Mrk.8,34.35: "Ja Ta kutsus rahva enese juurde ühes oma jüngritega ning ütles neile: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle."
Jeesus on äärmiselt aus: Ta ei püüa meid ära osta kerge elu pakkumisega. Siin on lõik ühe kaasaegse misjonäri e-mailist oma kodukogudusele.
"Mul paluti koos mu kaaslasega tulla ühte külla Papual näitama sealsetele elanikele filmi Jeesusest. See oli piirkonnas, kus 2000. aasta oktoobris toimus valitsusvastane mäss. Meid ei viidud sinna helikopteriga, vaid sõidutati umbes pool teed veoautoga, kuni ühe suure purukspommitatud sillani. Sealt läksime edasi jalgsi umbes paar tundi, kandes oma varustust. Oli raske, kuid lõpuks me jõudsime kohale.
Me ei kohanud seal nii palju inimesi kui lootsime, aga need paarsada, kes olid kogunenud, olid kindlasti Jumala poolt kutsutud ja me alustasime koosolekuga. Filmi teise poole ajal sadas kõvasti ja me püüdsime kaitsta end ja oma varustust veekindla presendi tükiga. Osa inimesi leidis varju ühe hoone trepil ja räästa all ning vaatas filmi ekraani teiselt küljelt.
Me ei planeerinud jääda ööseks, kuid vihma tõttu muutus see möödapääsmatuks. Üks lahke külaelanik lubas meil magada oma köögi õlgedest põrandal, otse maasse kaevatud augu kõrval, milles oli tuli, nii et see oli päris mõnus.
Järgmisel päeval oli kodutee eriti raske eelmisel õhtul ja ööl sadanud vihma tõttu. Käisime mudas ja poris ning külapoisid aitasid kanda meie varustust üle suuremate veeojade. Hiljem saime teada, et pool-lagunenud sild, mida me kasutasime üle suurema jõe pääsemiseks, oli tund aega peale meie üleminekut täielikult ära uhutud. Tänu Taevaisale!"
Need ja paljud teised misjonärid pidid mõistma hästi, mida Jeesus mõtles, kui Ta ütles: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind." See pole kerge tee, millel taevasse reisin, siin ohakaid ja okkaid on küll! Jeesus ei püüdnud kunagi meelitada inimesi end järgima kerge elu pakkumisega. Ta ei tulnud tegema inimeste elu heaks; Ta tuli tegema inimesi heaks!
Teise Maailmasõja varaseil päevil, mil Winston Churchill sai Inglismaa valitsuse juhiks, oli kõik, mida ta rahvale lubas, "veri, higi ja pisarad." See on üsna sarnane sellele, mida lubas Jeesus oma järelkäijaile siin maa peal. Kuid sealjuures tuleb ära märkida, et Jeesus ei kutsu meid tegema midagi, mida Ta ise pole valmis tegema. Kui Ta kutsub meid üles võtma oma rist, siis ainult sellepärast, et Ta ise on kandnud risti – tõsi, meie pärast.
Risti kandmine – läbi raskuste tähtede poole pürgimine – on küll maailmas tuntud, kuid mitte ihaldatud eluviis. Mugav ja kerge elu on see, mida soovitakse. Teenida võimalikult väikese, kerge tööga võimalikult rohkem raha. Parem, kui ei peaks üldse töötama, aga raha oleks piiramatult – vaat, see oleks alles elu! Kes lubab kõige kergemat elu, eelistatult elu ilma raskuste ja probleemideta, selle poolt hääletame!
Kas ei reklaami sageli isegi kirikud end just nii? Kas ei reklaamita sageli nii kristlust? Tule, võta vastu Kristus – ja kõik sinu probleemid kaovad, sa koged rahu, rõõmu ja õnne, millest pole varem suutnud unistadagi! Jumal teeb sind terveks igasugusest haigusest ning hoiab sind kõige kurja eest. Ainult headus järgib sind kõigil su elupäevil... Tule meie kogudusse; siin sind armastatakse ja sinu eest hoolitsetakse. Mida kõik kirik oma liikmetele pakub! Sa ei taha ju kõigist neist hüvedest ilma jääda? Ja nii valivad paljud endale selle kiriku, mis näib neile pakkuvat kõige enam hüvesid – kõige väiksema raha eest, muidugi. Ja kõige väiksemat enesesalgamist või millestki loobumist nõudes – kõige väiksemat risti kandes!
Jeesus aga ütles: "Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind." Püüame seda "risti kandmist" lahti mõtestada. Mida õpetab Piibel risti kandmisest?
1. RISTI KANDMINE ON ALATI VABATAHTLIK. Jeesus kutsub meid seda tegema, kristlastest sõbrad kutsuvad meid selleks üles, kuid meie peame otsustama, kas me soovime seda teha. "Kui keegi tahab minu järele tulla," ütles Jeesus, "siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind." Oma risti kandes Jeesuse järgimine on täiesti vabatahtlik tegevus. Keegi ei saa meid selleks sundida. Meie ise valime seda teha.
Sageli nimetame me "oma ristiks" ja "risti kandmiseks" asju ja kogemusi, millel pole sellega tegelikult mingit pistmist. Näiteks avastavad arstid sul suhkrutõve ja ütlevad, et sul tuleb sellega tegemist teha kogu ülejäänud elu. See on küll koorem, mis sul tuleb kanda, kuid see pole rist, mida sa oled otsustanud kanda Kristuse pärast. Järelikult ei saa sa öelda teistele: "See on minu rist, mida mul tuleb kanda!" Sa ei valinud ju seda vabatahtlikult. Rist on midagi, mida sa VALID kanda Kristuse pärast.
Või kui mõni torm viib mu majalt katuse või tõusev merevesi tungib mulle tuppa, ei saa ma seda nimetada oma ristiks, mida mul tuleb kanda, kuna ma pole seda teinud vabatahtlikult – ja veel Jeesuse pärast! Või kui surm on röövinud mult mõne väga kalli inimese ja mul on väga raske sellega leppida, ei saa ma siiski nimetada seda oma ristiks. See võib olla väga raske koorem, kuid see pole rist, mida ma olen valinud kanda Jeesuse pärast.
Nii et, risti kandmise all tuleb mõista selle vabatahtlikult endale võtmist Jeesuse pärast, vabatahtlikult kannatamist usu pärast. See ei ole midagi, mis on meile peale sunnitud. See on midagi, mis me oleme ise vabatahtlikult endale võtnud, et teenida Jeesust. Ja see juhib meid teise asja juurde, mida me peame teadma ühenduses risti kandmisega:
2. RISTI KANDMINE ON ARMASTUSE TEGU. Niisiis pole risti kandmine mingi meile juhtunud õnnetus või raskus, mida me ei saa vältida. See on meie oma valitud tegevus, mida on ajendanud armastus – mitte hirm kellegi või millegi ees, mitte kohustus kellegi ees, mitte püüd kellelegi millegi eest tasuda, vaid just armastus kellegi vastu. Armastus ajendab meid maksma igasugust hinda, mis kaasneb selle risti kandmisega. Jeesusele tähendas see minekut ristile ja suremist seal meie eest, sest armastusest meie vastu ei saanud Ta toimida teisiti.
On imeline, kui armastus saab vastatud – kui ma armastan oma naist ja tema armastab mind vastu, kui ma armastan oma lapsi ja nemad armastavad mind. Kuid risti kandmine tähendab ka nende inimeste armastamist, kes ei hakka meid kunagi armastama. Seda tegi Jeesus ja seda teeme ka meie Teda järgides. See pole kerge ja sellepärast seda nimetataksegi risti kandmiseks. Kuidas me seda üldse suudame? Ega me ei suudakski armastada vaenlasi, kui Jumal ei valaks oma armastust meie südamesse. Meie risti kandes valas Jumal oma armastuse välja meie peale ja oma risti kandes saame me osa sellest väljavalatud armastusest ning võime seda jagada teistelegi.
Lähtudes sellest, et risti kandmine on armastuse tegu, saame väga huvitava tulemuse, kui asendame kuulsas armastuse ülemlaulus 1. Kor. 13. peatükis sõna "armastus" sõnaga "ristikandja." See näitab, kuidas näeb risti kandmine välja praktilises elus.
1.Kor.13,4-7: "Ristikandja on pikameelne, ristikandja on täis heldust; ta ei ole kade, ristikandja ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!"
Kas te panite tähele, kui kerge oli meil seda teha? Me muutsime ainult sõna "armastus" sõnaks "ristikandja"; meil polnud vaja muuta asesõna, sest see oli juba enne isikuline "ta". Jah, armastus ei eksisteeri ilma isikuta. Jumal on armastus ja Jumala lastena oleme me selle armastus käed ja jalad, silmad, kõrvad ja suu. "Kanna risti armastuses, vaat' üles pool," ütleb ühe ilusa laulu refrään.
Üks India misjonär jutustab, kuidas tema misjonitöö ei kandnud kaua aega vilja. See oli peamiselt tänu hindu preestrile, kes hoiatas rahvast, et kui nad kuulavad kristlasi, siis nende kariloomad surevad. Ja tõepoolest, nende hindude loomad, kes tulid kristlikku kirikusse, surid – kuid ainult sellepärast, et preester mürgitas nad.
Siis puhkes kohutav epideemia. Tuhanded surid. Misjonäri pere püüdis haigete eest hoolitseda nii palju kui suutis, viies neile toitu ja jooki. Kui haigestus hindu preestri naine, teenis misjonäri pere ka teda kaastundlikult, kuid siiski ta suri. Kui haigestus preester ise, tõid nad ka temale toitu ja püüdsid teda aidata. Kuid mehe tervis järjest halvenes ja enne oma surma palus ta misjonäridel lapsendada oma ainus tütar, öeldes: "Kogu oma elu olen ma teeninud oma rahvast, kuid nüüd, kui olen raskesti haige ja suremas, ei tule keegi mind aitama peale kristlase. Ma ei taha, et minu tütar kasvaks üles hinduna. Ma tahan, et temast saaks kristlane." Tänu kristlaste enesesalgamisele ja armastuses risti kandmisele on Indias tänapäeval väga palju ristiusku pöördunuid.
Just seda tähendab risti kandmine – Jumala armastuse viimist maailma otsteni, olles seejuures valmis iga ohvri toomiseks. Ja see toob meid kolmanda asja juurde, mida me peame teadma ühenduses risti kandmisega:
3. RISTI KANDMINE ON RASKE. Ainuüksi mõte ristist on eemaletõukav. Kui Jeesus hakkas oma jüngritele rääkima oma eelseisvaist kannatusist, hüüatas Peetrus – Mat.16,22: "Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!" See siiski sündis ja see oli raske, lausa vapustav kõigile, kaasa arvatud apostlitele. Kuid see muutis nende suhtumist risti kandmisesse ja nii kirjutab Paulus 1.Kor.1,22-24: "Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus, kuid neile nende seast, kes on kutsutud, niihästi juutidele kui kreeklastele, me kuulutame Kristust, Jumala väge ja Jumala tarkust."
Ainult tõelised Jumala lapsed oskasid hinnata Kristuse risti ja risti kandmist. Kõik ülejäänud – nii juudid kui paganad – vihkasid seda mõtet. Seda vihatakse tänapäevalgi. Ja kellele see ikka meeldib? Kellele meeldivad sellega kaasnevad raskused? Jeesus ütleb: "Ma vajan kedagi, kes läheks otsima mu kadunud lambaid ja juhtima neid koju." Meie ütleme: "Issand, ma ei soovi endale sellist risti; mu elu on niigi juba raske." Valimiskomisjon pakub sulle mõnd kohustust koguduses, kuid sina ütled: "Ei, tänan, ma ei soovi kanda sellist risti! Las keegi teine teeb seda!"
Mõistate, Jeesus on seadnud kõikjal meie ümber üles oma ristid, oodates, et me võtaksime ühe neist üles ja kannaksime seda. Kui iga kristlane võtaks oma risti ja kannaks seda ennastsalgavalt ja ustavalt – kui erinev oleks kristliku koguduse mõju maailmale!
Kirikuajalugu räägib 4. sajandi lõpul elanud mehest nimega Telemachus, kes leidis, et ainus viis hoida end maailmast rüvetamata on minna mungaks ja elada kloostris kusagil kõrbes. Kuid ühel päeval koitis talle, et kõrbes mungana elades ei teeni ta tegelikult Jumalat. Jumal soovib, et ta teeniks Teda inimesi teenides. Nii lahkus ta kõrbekloostrist ja läks Rooma. Selleks ajaks oli kristlaste kibe tagakiusamine lõppenud ja neid ei põletatud enam Colosseumi areenil ega söödetud seal kiskjatele. Kuid hoolimata sellest, et isegi keiser oli kuulutanud end kristlaseks ja enamus rahvast oli vähemalt vormilikult võtnud vastu ristiusu, toimusid amfiteatris ikka edasi gladiaatorite võitlused elu ja surma peale, mida rahvas nautis kui erutavat vaatemängu, mõnusat meelelahutust.
See häiris Telemachust ja ta otsustas minna seda vaatama. Nähtu vapustas teda niivõrd, et ta laskus sedamaid areenile, jooksis kahe võitleja vahele ja palus, et nad lõpetaksid võitluse. Hetkeks võitlus peatuski. Kuid siis kisendas rahvas: "Mäng jätkugu!" Gladiaatorid lükkasid mungarüüs vanamehe kõrvale ja püüdsid jätkata võitlust, kuid mees astus jälle nende vahele. Rahvas möirgas. Mängude juht andis käega märku ja üks gladiaatoreist surmas munga. Siis aga laskus üle Colosseumi vaikus. Inimesed olid shokeeritud, et üks püha mees sai selliselt tapetud.
Kirikuajaloolased kirjutavad, et sel päeval, 1. jaanuaril 404. aastal, toimus viimane gladiaatorite võitlus. Keiser Honorius andis välja käskkirja, mis keelustas selle. Selliselt saavutas Telemachus oma surmaga enam kui oma eluga. Oleks ta jäänud kõrbekloostrisse, oleks ta elu jooksnud tühja!
Jeesus pakub meile ka veel täna risti. Selle kandmine on täiesti vabatahtlik. Selle kandmine on armastuse tegu. Ja selle kandmine on raske. Kuid, nagu ütleb juba tsiteeritud laulu esimene salm: "Kui sul rist on raske kanda, vaat' üles pool! Ära ohka, ära kaeba, vaat' üles pool!" Jeesus võttis oma risti ja kandis seda kurtmata ning suri sellel. Nii avati tee taevasse. Ära iial unusta, et taevatee on ristitee ja keegi meist ei käi sellel ilma oma risti kandmata. Aga eesmärk on auline ja see tasub ära kogu vaeva.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv