Kuidas saan ma õigeks XII
29.03.2003 - (1897)

Meie eesmärk ei ole uurida Pauluse kirja Rooma rahvale ega kõiki seal olevaid salme ära seletad, vaid me vaatleme pääseteed – ja Rooma raamatus on see hästi, lausa süstemaatiliselt avaldatud.

Esimeses kahes peatükis näitab Paulus kui patused on kõik inimesed; järgmises kahes peatükis rõhutab ta, et kõik mõistetakse õigeks usu läbi – inimese usu läbi, Jumala armu läbi ja Kristuse vere läbi. See on usust õigeksmõistmise tee – pärast seda, kui me käsupeeglisse vaadates leidsime end väga mustade, patustena.

Täna peatuma 5. peatüki juures. Selle esimesed 11 salmi räägivad veel õigeksmõistmisest usu läbi, siis aga läheb Paulus edasi, ja rääkides õigeksmõistmise seaduslikust alusest, mille juures me oleme peatunud üksikasjalikult juba eelnevates osades, juhatab sisse õiguse anni uue astme, hakates rääkima pühitsusest – täpsemalt, pühitsemisest usu läbi, mida ta nimetab "õiguse anni täiuseks" (Rom.5,17). Õigeksmõistmine usu läbi oli ka armu ja õiguse ülisuur and, kuid pühitsemine usu läbi on selle anni täius. Selliselt saab veelkord tõeks sõna – Rom.1,17: "Sest temas [evangeeliumis] saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: "Õige elab usust!"

Rääkides õigeksmõistmisest usu läbi, räägib Paulus pattudest mitmuses; hakates aga rääkima pühitsemisest usu läbi, hakkab ta rääkima patust ainsuses. Kristus suri mitte ainult minu pattude eest, vaid ka minu eest! Jeesus suri mitte ainult selle halva pärast, mis ma olen teinud, vaid ka selle halva pärast, mis ma olen! Ja see halb, mis ma olen, on palju tähtsam lunastada kui need halvad asjad, mis ma olen teinud. Halvad asjad, mis ma olen teinud, on mööduvad, kuid see halb, mis ma olen – minu halb olemus – toodab pidevalt juurde halbu asju.

Seepärast on Jumala eesmärk meid õigeks mõistes meid ka järgnevalt pühitseda, et me enam ei oleks halvad, et me enam ei teeks halbu asju, et inimene lakkaks olemast kõige halva generaator! Jumala lõppeesmärk pole mitte õigeksmõistetud inimene vaid pühitsetud inimene – uus inimene, kellest endise patu asemel kiirgab välja puhtus ja pühadus.

Ärme unustame, et päästmise objektiks on ikkagi inimene, mitte tema teod. Jumal armastab patust inimest, mitte tema tegusid. Ja Jumal päästab inimese, muutes ta uueks, mille tulemuseks on Jumalale meelepärased teod.

Rooma raamatu 5. peatüki esimesed 11 salmi räägivad veel õigeksmõistmisest. Õigeksmõistmine ei tähenda vaid andestust. See sisaldab andestust, kuid on enam kui andestus. Lisaks meie pattude andeksandmisele vaatab Jumal meie peale nagu me poleks kunagi patustanud, nagu me oleksime alati pidanud kogu Jumala käsku täiuslikult. Selliselt on õigeksmõistmine enam kui andestus.

Seda võib Jumal teha Jeesuse Kristuse pärast. Vaadates meile, näeb Jumal oma Poega, kellega me oleme "riietatud" (Gal.3,27). Tema on meie õige, meie Noa; me oleme Tema laevas kaitstud. Tema on meie Taavet, kes läheb meie eel ja meie eest välja võitlusesse tugeva vaenlasega ja võidab. Kõik, mis on teinud Tema, pannakse meie arvele, kui me tunnistame koos Paulusega – Gal.2,20: "Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese andnud minu eest."

See on õigeksmõistmine. Õigeksmõistmine puudutab minu suhet Jumalaga, pühitsus minu olemust. Õigeksmõistmine tegeleb minu vastuvõtmisega, pühitsus aga kristliku elu saavutamisega. Õigeksmõistmisel ei ole mingisuguseid astmeid, see on täiuslik igal juhtumil – sa ei saa olla 99% õigeksmõistetud ja 1% patuseks jäetud! Pühitsus aga ei ole siin elus iial täielik, ja kui meie parimatele püüetele ja tegudele ei lisataks Kristuse õiguse viirukit, ei oleks need Jumalale vastuvõetavad.

Mõistate, ma võin olla iga hetk usu läbi Kristusesse täiuslikult õigeks mõistetud, kuid ma ei saa iial öelda, et olen täiuslikult pühitsetud, et olen püha. Nii kaua, kui ma olen usu läbi Kristuses Jeesuses, kui ma lähen õiges suunas, toetudes ainult Jeesuse Kristuse teenetele, vaatamata komistamistele, olen ma õigeks mõistetud ja arvatud täiuslikuks Temas, kes on minule "õiguseks ja pühitsuseks" (1.Kor.1,30). Ise olen ma alati, igas suhtes patune, kuid Kristuse Jeesuse läbi olen ma alati, igas suhtes arvatud täiuslikuks.

Täna uuritava peatüki alguses räägitakse õigeksmõistmise viljast, tulemusest – Rom.5,1: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi." Seejärel räägitakse sellest, millest me võime kiidelda – Rom.5,2-5: "...ja kiitleme Jumala au lootusest. Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud."

Kui me usume, tuleb Püha Vaim meie sisse; kui me edasi usume, täidab Ta meid. Ta tuleb meie sisse kui resident (elanik), kuid kui me Teda täielikult usaldame, saab Temast president – meie suur Juht! On suur vahe, kas meie omame Teda, või Tema omab meid. Ja meie usk ning koht oma elus, mille me Talle anname, teeb selle vahe. Aga usu näitamiseks on meil käed ja jalad, kõrvad ja silmad, keel ja meel! Need kõik aitavad meil teha usutegusid!

Tulles meie südamesse, toob Püha Vaim kaasa Jumala armastuse, et me võiksime täita Kristuse käsu – armastada "üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!" (Joh.15,12). Jumala Vaim toob sellise armastuse – Jumala armastuse.

Ja juba hakkab Paulus vihjama "armu ja õiguse anni täiusele." 10. salmis ta ütleb, et kui me oleme õigeks mõistetud siis, "kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid Tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud." Millist päästmist me veel vajame, kui "me juba oleme lepitatud"? Päästmist patu väest, patu võimust, n.ö. "patu ja surma käsust" (Rom.8,2). Ja ka selleks on meile antud Jeesus Kristus (1.Kor.1,30).

Alates 12. salmist kuni selle peatüki lõpuni räägitakse sellest, kuidas õigeksmõistmine ja pühitsemine seaduslikult toimub. Lühidalt ja piltlikult öeldes, esimene Aadam müüs kogu inimkonna patule, surmale; Kristus kui "viimne Aadam" (1.Kor.15,45) ostis selle tagasi õigusele, elule. Pattude võlg on makstud, õigus kingitud. Selline on õigeksmõistmise ja pühitsemise seaduslik alus.

Veel rõhutab Paulus, et kõik see on toimunud väljaspool meid. Esimeses Aadamas oleme me ruineeritud, Kristuses kui "viimases Aadamas" oleme me lunastatud. Meil endil ei ole osa Aadama langemises, kuid meil pole osa ka Kristuse lunastuses. Nii Aadama langemine kui Kristuse lunastus toimusid väljaspool meid, meist sõltumata. Meil pole siin "teeneid" ei heas ega halvas mõttes. Aadamas oleme me sündinud, Kristuses oleme me lunastatud ehk uuesti sündinud.

Aga minu praktiline kogemus sõltub sellest, kas ma valin jääda Aadamasse, kõige vana juurde, või võtan usus vastu Kristuse ja varjun Temasse. Et mul see valikuvõimalus üldse oleks olemas, olen ma saanud Jumalalt avanssi. Ma olen saanud selle elu. Ka see on Jumala armuand; see on armuaeg! Kui Paulus kirjutab Rom.5,18: "Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks," siis tuleb selle all mõista mitte ainult igavest elu tulevikus, vaid ka käesolevat elu, sest kui Jeesus poleks seda kinkinud, oleks Aadam surnud oma patu pärast ilma ühegi järeltulijata – päeval, mil ta keelatud puust sõi! (1.Ms.2,17).

Mõelge sellele: ka iga uskmatu inimese iga hingetõmme, iga elupäev ja iga rõõm on Jumala armuand Kristuses Jeesuses. See armuand on antud igale inimesele, et ta võiks taga nõuda suuremat armuandi – igavest elu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv