Barabase valimine
29.03.2008 - (1488)

Vana jumalakartlik pastor oli suremas. Ta tundis, et elada on jäänud vaid mõned tunnid. Nii kutsus ta enda juurde oma koguduse kaks liiget, kellest üks töötas pankurina ja teine juristina. Neile sai osaks au olla temaga ta viimastel hetkedel. Kui nad sisenesid ta magamistuppa, andis vana pastor kätega märku, et nad istuksid teine teisele poole surivoodit. Seda teinud, haaras pastor neil käest kinni ja ohkas kergendatult.
Mõne hetke veetsid kõik vaikides. Kutsutud mehed mõtlesid, et milline eesõigus küll neil on olla selle jumalakartliku pastoriga tema viimastel hetkedel. Nad oli pisut üllatunud, et pastor neist nii palju hoolis, sest nad mõlemad mäletasid tema paljusid pikki ebamugavaid jutlusi ahnusest ja himustamisest.
Lõpuks võttis pankur kokku oma julguse ja küsis: "Pastor, miks sa valisid just meid tulema ja olema koos sinuga su viimastel hetkedel?"
Viimast jõudu kokku võttes ütles vana mees vaikselt: "Teate, ma suren, ja ma olen alati soovinud surra nagu Jeesus – kahe röövli vahel! Sellepärast ma kutsusingi teid."
Kolgata kolmel ristil oleks pidanud olema kolm röövlit. Jeesus ei oleks pidanud iial rippuma ristil. Seal oleks pidanud olema kolm röövlit, kolm tolle aja kurjategijat. Kuid milline häbi – juudid valisid Jeesuse surema Barabase asemel! Nad tegid halva valiku – Barabasele vabaduse ja Jeesusele ristisurma.
Teatud mõttes suri neil kolmel ristil siiski kolm kurjategijat. Kas polnud nii? Jeesus oli patuta, kuid Ta oli ka patune. Kõik maailma patud lasusid sel hetkel Tema peal. Ta suri kõigi maailma patuste eest, meie eest.
Pöördume koos Apostlite tegude raamatu 3. peatüki poole, kus leiame Peetruse kõnelemas pühakojas ja esitamas juutidele tõsise süüdistuse. Apt.3,13-15: "Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud oma sulast Jeesust, kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta. Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas [Barabas] vabaks antaks. Te tapsite elu ülima Juhi, kelle Jumal on surnuist üles äratanud."
Lugedes neid sõnu, pole ime, et paljud kristlased vihkavad juute. Kuidas nad küll võisid nii teha! Te tapsite elu ülima Juhi! Te pahad inimesed! Kuid kas me peaksime nii tegema? Kas me peaksime vihkama juute?
Mingem Matteuse evangeeliumi 27. ptk. juurde, kus asub ühe pealtnägija tunnistus sellest, mis toimus sel kohutaval päeval ligi 2000 aastat tagasi. Loeme sealt salmid 15-17: "Aga tavaliselt laskis maavalitseja pühiks rahvale vabaks ühe vangi, keda nad tahtsid. Ja neil oli siis kuulus vang, nimega Barabas. Kui nad nüüd koos olid, ütles Pilaatus neile: "Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?" Keda soovis Pilaatus vabaks lasta? Jeesust. Sest Barabas oli paha mees.
Inimesed pidid otsustama. Mis sai nende otsustamise juures otsustavaks? Ilmselt kambavaim. Keegi juhtkuju hüüdis: "Barabas! Vabasta Barabas!" ja kõik hüüdsid tema järel: "Barrabas!" Nagu mõnel noorte kogunemisel, kus keegi eestvedaja ütleb: "Teeme täna õhtul tõelise peo. Ants, kes on täiskasvanu, ostab meile alkoholi. Mis me siin norutame!" Ja pikemalt mõtlemata möirgab kogu kamp: "Teeme ära!" Kambavaimus tehakse halb otsus, vale otsus.
Selliselt otsustades valime Baraba. Kui me teame, mis on õige, aga valime ikkagi vale, valime Baraba.
Pilaatus seadis rahva ette kaks isa poega – Barabas tähendab tõlkes "isa poeg" ja Jeesus oli oma Isa Poeg. Üks neist oli Saatana poolt kurjast aetud, valmis hukatuse jaoks; teine Jumala Vaimust juhitud, valmis taeva jaoks. Kontrast oli väga selge: üks oli röövel, mõrtsukas, kurjategija; teine oli kaastundlik ja armastav heategija. Kui rahvas valis Barabase, valis ta seaduse asemel seadusetuse, rahu asemel sõja, armastuse asemel vihkamise, Jumala asemel Saatana.
Halb valik. Väga halb valik. Pilaatus küsib selle peale – Mat.27,22: "Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?" See on elu võtmeküsimus. Mida ma teen Jeesusega? Kas ma võtan Ta vastu, või valin Tema asemel Baraba? Rahvahulk valis tol päeval Barabase. Pilaatuse küsimuse peale: "Mis ma siis pean tegema Jeesusega?" vastas rahvahulk kambavaimus – Mat.27,22: "Löödagu Ta risti!"" Ja kui Pilaatus ei soovinud Jeesuse surmamise süüd võtta enda peale, möirgas kambavaimust juhitud jõuk – Mat.27,25: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!"
Julm, eks ole? Juba ütlemine, et Tema veri tulgu meie peale, on hirmuäratav, kuid öelda, et Tema veri tulgu meie laste peale, on kohutav. Kuid kambavaimus öeldi välja ka need saatuslikud sõnad, mis on täitunud dramaatiliselt.
Kes olid need juudid, kes seal Jeesuse üle kohtumõistmise juures seisid? Ega seal ei seisnud ju kogu juudi rahvas, nagu näivad mõtlevat mõned, kes peavad juute Kristuse tapjateks ja seepärast vihkavad juute kui rahvust. Kes moodustasid selle jõugu, kes nõudis Jeesuse ristilöömist, samal ajal kui Rooma maavalitseja soovis Teda vabastada?
Mõtleme sellele, et ka need olid juudid, kelle tegevusest viis päeva varem on kirjutatud Mat.21,8.9: "Aga suurem hulk laotas oma riided tee peale, aga teised raiusid oksi puudest ja puistasid tee peale. Aga rahvahulgad, kes ees ja taga käisid, hüüdsid: "Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!""
Tavaliselt järeldatakse sellest, et küll see rahvahulk muutis ikka kiiresti meelt – ühest äärmusest teise. Täna hüüdsid nad "Hoosianna!", vaid mõni päev hiljem: "Poo risti!" Kuid kas need olid ikka needsamad inimesed? Ehk mõni võiski olla, kuid valdav enamus?
Piibel ei räägi kusagil, et rahvas oleks Jeesust vihanud. Räägitakse vaid ülempreestritest ja vähestest teistest rahva juhtidest, kes vihkasid Jeesust sedavõrd, et soovisid Ta surma. Miks? Sest Jeesus oli rahva hulgas niivõrd populaarne, niivõrd armastatud, et nad kartsid oma positsiooni pärast! Rahvas armastas Jeesust. Kuidas said nad soovida Jeesuse surma, kui nad armastasid Teda? Neid manipuleeriti, neid ässitati üles, ütlevad mõned.
Kuid väga võimalik on, et sinna Pilaatuse kohtukotta kogunes hoopis teine rahvas ja hoopis teisel eesmärgil. Muidugi ka nemad olid juudid, nagu võib järeldada Johannese tunnistusest – Joh.18,28-30: "Siis nad viisid Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta; aga see oli puhteajal. Ja nad ise ei läinud kohtukotta, et nad ei rüvetuks, vaid võiksid süüa paasatalle. Siis läks Pilaatus välja nende juurde ja ütles: "Mis teil on kaebamist selle inimese peale?" Nemad vastasid ning ütlesid temale: "Kui see ei oleks kurjategija, me ei oleks andnud Teda sinu kätte!""
Kummaline kohtuistung! Kohtualune on kohtusaalis, süüdistajad väljas ukse taga. Kohtunik käib edasi-tagasi kohtualuse ja süüdistajate vahet, rääkides kord Jeesusega, kord rahvaga. Juudid, pole mingit kahtlust!
Kuid kas see erutatud rahvahulk vihkas Jeesust? Vaevalt küll. Millal see kohtuistung toimus? Kas aegsasti etteteatatud ajal keskpäeval? Ei. Keegi Jeruusalemmas, peale Jeesuse surma plaanitsejate, ei teadnud sellest ja see toimus vara hommikul! Enamus Jeesuse sõpru ei teadnud sellest midagi. Aga oli inimesi, kes teadsid, et sel päeval, enne paasapüha, laseb Pilaatus vabaks ühe vangi. Ja nad olid tõenäoliselt tulnud nõudma vabaks oma iidolit Barabast! Nii et tegu võis olla vabadusvõitlejate demonstratsiooniga, Barabase toetajatega!
Kes oli Barabas? Teda on kutsutud röövliks ja mõrvariks, kuid rahvas tundis teda kui vabadusvõitlejat, revolutsionääri! Ta oli isehakanud messias! Luk.23,19 on tema kohta kirjutatud: "See oli mingi linnas sündinud mässu ja tapmise pärast vangi heidetud." Mäss, ülestõus, mille käigus keegi (võib-olla mõni rooma sõdur) sai surma. Barabas oli nende kangelane, kes juhtis võitlust iseseisvuse eest. Pole ime, et "kogu hulk kisendas väga ning ütles: "...lase meile Barabas vabaks!" (Luk.23,18). Ja on see mõni kaotus, kui sureb keegi patsifist!?
Ka Jeesus oli vabadusvõitleja. Ta tuli vabastama inimesi Saatana rõhumise alt, kuid Tema valis headuse tee, mitte mõõga. Ta kuulutas vabanemist mitte mässu vaid alistumise kaudu. Mitte vägivalla vaid usu kaudu. Mitte mõõga, kuulide ega üldse oma tegude kaudu. Vabanemine tuleb oma elu Jeesusele alistamise kaudu. Kuid Barabase toetajad uskusid vaid tee-seda-ise vabanemisse.
Nii Jeesus kui Barabas soovisid päästa oma rahvast. Kuid nad erinesid üksteisest, nagu tall erineb hundist. Ellen White kirjutab raamatus "Ajastute igatsus" lk. 735: "Pilaatuse kohtukojas seisis Jumala Poeg, peas kibuvitsakroon ja üll pilkerüü. Vööst saadik paljastatud seljal olid näha julmade piitsalöökide pikad triibud, millest jooksis verd. Tema kurnatud näol olid verenired. Kuid iial polnud see nägu tundunud nii kaunina kui praegu. Kristuse iga näojoon kõneles headusest, mõistvusest ning õrnast kaastundest julmade vaenlaste vastu. Tema käitumises polnud märgata arglikku nõrkust, vaid kannatlikkuses peituvat väärikust ja jõudu. Vang, kes Ta kõrval seisis, oli sootuks teistsugune. Barabase näoilme väljendas kalestunud jõhkrust."
Ometi valis rahvas Jeesuse risti lüüa, aga Barabase vabaks lasta. Nad valisid pigem lühikese ajaga saavutatava vabanemise rooma ikkest kui pika ajaga saavutatava vabanemise pattudest ja Saatanast.
Kas me ei vali tänapäeval üsna sarnaselt? Me valime kiiresti saavutatavaid ajutisi asju igaveste väärtuste asemel. Me valime ajutist mõnu või heaolu igavese õnne asemel. Kui me valime mõne mõnuaine – olgu selleks tubakas, alkohol või narkootikum –, valime Barabase. Kui me valime abieluvälise seksi, valime Barabase. Kui me valime pettuse, valime Barabase. Me ei peaks nii tegema. Me lööme Jeesuse risti, kui me valime Barabase! Jeesus peaks olema alati meie elus esimesel ja parimal kohal.
Patriootiline rahvahulk kogunes varahommikul demonstratsioonile heal eesmärgil vabastada oma kangelane, Barabas. Nad ei tulnud Jeesust surma mõistma. Kuid valides Barabase, olid nad langetanud surmaotsuse Jeesuse üle! See peaks panema meid mõtlema.
Isegi ülempreestrid valisid Barabase. Nad uskusid rohkem vabanemisse Barabase käe läbi kui Jeesuse armu, andestuse ja uuenduse läbi. Nad kartsid, et oma õpetusega võib Jeesus hukutada rahva. "Kui me Ta nõnda jätame," arutasid nad omavahel, "usuvad kõik Temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!" (Joh.11,48). Barabas võis aga oma jõuguga, varustatud mõõkade ja kilpidega, teha midagi reaalset rahva päästmiseks roomlaste käest.
Kusagil pole küll kirjutatud, aga spekuleerida ju võib. Mis sai vabaks lastud Barabast? Ilmselt jätkas ta vabadusvõitlejana ja ma ei imesta, kui see oli just tema, kes kihutas juudid üles võitlusse roomlaste vastu, kes tulid ja 70. aastal p. Kr. hävitasid Jeruusalemma ning pillutasid juudi rahva laiali! Nende vabastajast, kellesse nad uskusid, sai nende hukutaja!
Jeesus tuli omade juurde, neid päästma, aga "omad ei võtnud Teda vastu" (Joh.1,11). Nad võtsid Ta kinni, pidasid kohut Tema üle ja leidsid, et Ta on surma väärt. Ja kogu rahvahulk karjus: "Andke meile Barabas! Me tahame vabadust Jeesus Barabase kaudu!" Nad uskusid enese-lunastusse, mitte lunastusse armastava Päästja Jeesuse läbi. Ärme meie tee sama vea!
Kujutagem Barabast istumas oma surmamõistetute kongis, ootamas ristilöömist. Ma olen kuulnud, et poomissurma mõistetud inimesed tunnevad kogu aeg nööri kaela ümber. Nad ei suuda oma kraed piisavalt avada, et sellest tundest vabaneda. Gaasikambrisse mõistetud sõjavangid tundsid kogu aeg igal pool gaasi lõhna. Nad harjutasid hinge kinni pidamist, kuid kauaks sellest piisab! Barabas pidi vaatama oma peopesasid ja otsekui tundma, kuidas neist lüüakse läbi jämedad naelad. Iga kord, kui ta kuulis väljas haamrilööke, pidi ta mõtlema: "Nad valmistavad mulle risti!" Ja kui sõdurid sisenesid tema kongi, pidi ta mõtlema: "Nüüd see tuleb! Nüüd sa sured!" Ja ometi lasksid nad ta vabaks, öeldes: "See Mees seal võttis sinu koha. See, Jeesus, Naatsaretist. Tema lüüakse risti sinu asemel. Tänu Temale oled sa vaba!"
Ja teadkem, et ka sina ja mina oleme vabad tänu Jeesusele. Ta on ainus, kes võib teha meid tõeliselt vabaks. Valime Jeesuse ja jääme oma valikule kindlaks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv